Lennundus põletab investorite raha
Ent viimase aja sündmused – SAS-i kriis, FlyLAL-i ja Sterlingi pankrot – kipuvad tõendama vastupidist. Kui lüüa kokku kõik kasumid ja kahjumid, mis lennufirmad on lennunduse ajaloo jooksul teeninud, ei mõju tulemus investeerima innustavalt.
Ka maailma kuulsaim investor Warren Buffett on lennunduses raha kaotanud: 1995. aastal tuli tal maha kanda 75 protsenti oma 385 miljoni dollari suurusest investeeringust firmasse US Air. Kui keegi oleks vendade Wrightide lennumasina 1903. aastal alla tulistanud, oleks ta teinud kogu maailma tulevastele kapitalistidele suure teene, märkis Buffett pärast seda sarkastiliselt. (Ameeriklased Orville ja Wilbur Wright tegid 1903. aasta 17. detsembril maailma esimese eduka lennusõidu.) Buffetti arvestuste järgi olid investorid lennunduse sünnist arvates USA lennufirmadesse investeerimisega kokkuvõttes rohkem raha kaotanud kui teeninud.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Buffett ei põlanud pärast seda lugu lennundusäri lõplikult ära. 1998. aastal ostis ta firma NetJets, mis pakub eralennuki vajajatele n-ö lennukiosaku omamise võimalust. See firma tegutseb edukalt siiamaani.
Hinnatundlikud kliendid
See, et lennufirmad pigem põletavad investorite raha kui seda juurde teenivad, pole ainult Buffetti arvamus. Rahvusvahelise lennutranspordi assotsiatsiooni (IATA) analüüsi kohaselt ei ole lennufirmad – sealhulgas odavlennufirmad – suutnud juba aastaid investoritele piisavat tulu teenida. Ajavahemikus 1996–2004 oli lennufirmade kapitali tegelik tootlus nende kapitali hinnast väiksem keskmiselt 11,7 miljardi dollari võrra aastas, on arvutanud IATA. Leidub mõistagi ka edukaid lennufirmasid, kuid keskmiselt annab lennundus investoritele tavaliselt kapitali hinnast väiksemat tootlust.
Ühest küljest on põhjuseks lennufirmade suured püsikulud: lennukid on kallid, nende ostmiseks võetakse tavaliselt suured laenud või tehakse liisingud. Amortisatsiooni- ja intressikulud on seega pidevalt suured, olgu lendajaid palju või vähe.
Teise olulise kulu – kütusekulu – häda on see, et selle üle on lennufirmadel vähe kontrolli, sest kõige kaalukamat mõju avaldab siin nafta hind maailmaturul. Kütusehind on küll võimalik finantsinstrumentide abil mõneks ajaks fikseerida, kuid järskude hinnamuutuste ajal ei pruugi seegi aidata. Näiteks möödunud aastal, kui nafta hind tormas 200 dollari poole, fikseerisid paljud lennufirmad kütuse hinna... ja kannatavad nüüd selle tõttu, sest aasta lõpus langes kütuse hetkehind fikseeritud tasemest allapoole.
Kui vaadata lennufirmade tulude poolt, siis siingi on lugu halb, olgu parajasti kriis või buum. Tüüpiline lennureisija suhtub nimelt lennukisõitu kui kõige lihtsamasse tarbekaupa – peamine, mida ta vaatab, on pileti hind. Lennufirmade püüded luua brände, millele reisijad oleksid truud ja mille eest nad nõustuksid võrreldes „tavalise” lennureisiga hinnapreemiat maksma, jooksevad suuremalt jaolt tühja. Praegu on nõudlus seoses ülemaailmse majanduskriisiga mõistagi veel eriti nõrk ja reisijate hinnatundlikkus tugev.
Lootus sureb viimasena
Kui asi on nii, siis miks peaks keegi üldse tahtma lennufirmasse – näiteks Estonian Airi – investeerida?
Üks põhjus on ilmselt see, et lootus sureb viimasena. Kuna lennundus on kahtlemata ühiskonnale väga vajalik tegevusala, loodetakse see ikkagi ka omanikele raha teenima panna. Näiteks IATA arvestuste kohaselt lisasid tema liikmesfirmad 2004. aastal majandusse u 120 miljardit dollarit väärtust, lennufirmad ise said aga samal aastal 4,2 miljardit dollarit kahjumit.
Estonian Airi elus hoidmiseks näib eelneva jutu valguses olevat kolm võimalust. Esiteks – leida investor, kes usub end suutvat (ja võib-olla ka tegelikult suudab) lennufirmat superefektiivselt majandada. Näiteks Air Balticu juhtkonnal, kes äsja SAS-i
osaluse välja ostis, paistab säärast usku olevat. Teiseks – leida investor, kes peab lennundust glamuurseks äriks ja vaatab suurele raha kaotamise riskile ja nirule tootlusele läbi sõrmede. Kolmandaks – suurendada Estonian Airis riigi osalust ja teha firma käigus hoidmiseks sinna aeg-ajalt täiendavaid kapitalisüste. See ei olegi nii rumal mõte kui esmapilgul võib tunduda, sest mugavat lennuühendust vajab terve Eesti majandus.
