Kui riigikantselei oleks oma analüüsi pealkirjastanud natuke teisiti, näiteks nii: „Mida võidavad lastega pered maksumuudatustest ja toetuste tõusust“, siis võiks peale paari möönduse selle analüüsiga isegi rahule jääda, aga laiendada kõikidele peredele pole seda analüüsi kohe mitte kuidagi võimalik.

Eestis on umbes kuussada tuhat leibkonda ehk peret. Neist moodustavad lasteta pered 73% , ja lastega peresid üksnes 23%.

Paraku on meil kõige levinumaks peretüübiks just üksi elavad inimesed. Üksi elavad üle 65 aastased inimesed moodustavad kõigist leibkondadest 15% ja alla 65 aastased üksi elavad inimesed 20%.

Nii et üle kolmandiku elanikkonnast on antud analüüsis vaatluse alt täiesti välja jäänud, kuid paraku on ka paljudel üle 65 aastaste inimeste vaja autoga sõita. Ja kas meil liikumispuudega inimeste peale on ka kavas mõelda?

Aga kui tulla lastega perede juurde, on küll tore, et kolme ja enama lapsega pered nendest muudatustest kuni 250 eurot võita võivad, aga paraku on meil selliseid peresid üksnes 2% kõikidest perede arvust. Ei maksa unustada, et kõige levinumaks lastega peretüübiks on meil ühe lapsega pere.

Mõjude analüüsiga tutvudes peame meeles pidama ka seda, et sellised oleks muudatuste mõju ka valitud peretüüpidele ikkagi ainult siis, kui sotsiaalmaksu alanemine teiseneb palgakasvuks ja kütuse kallinemisel mingisuguseid muid kõrvalmõjusid ei ole.

Paraku on kütuste hinna kallinemisel kõikidele teistele hindadele ja majandusele üldse, samasugune mõju kui elektri kallinemisel. Ta suurendab tegevuskulusid ja jõuab aja möödudes kõikidesse kohtadesse.

Ja kui ta ka ei tõsta kohe teisi hindu, mõjutab ta samas ulatuses negatiivselt ettevõtjate kasumeid, vähendab transpordifirmade arengu- või konkurentsivõimet jne. Ning ega hinnatõusudki tulemata jää. Need tulevad esimesel võimalusel niikuinii.

Ning kõige lõpuks: ei ole sobilik ühe kuu arvestuslikku kütusekulu aastakuluks nimetada.