Ja teinud seda kiiresti ning efektiivselt, kasutades konkurendi enda miljoneid.

Hansapanga senistel väikeaktsionäridel on lihtne valem, mida aktsiamüügist teenitud rahaga ette võtta: tuleb uus pank teha. LHV investeerimispanga omanik Rain Lõhmus on juba algust teinud, olles n-ö esimeseks pääsukeseks. Senine pangajuht Indrek Neivelt on aga Soome ajakirjandusele viidanud, et võib siirduda sootuks välismaale pangandusse.

Kuid konkurendi käest saadud rahaga on Eestis varemgi raha tehtud.

Esimene näide

Säästumarketi loojad Indrek Prants, Sven Mansberg, Armin Kõomägi ja Guido Sammelselg hakkasid end kiiremini liigutama 2001. aastal. Silmapiiril terendas raudtee erastamine. Vaba raha oli hädasti vaja. Aeg-ajalt liikus ajakirjanike kõrvu kuuldusi, et mehed on Eestis ainulaadse kontseptsiooniga Säästumarketi keti müüki pannud. Omanikud ise eitasid seda visalt.

Ent sama aasta maikuus siiski tehing toimus. Areenile astusid ka neliku tagasihoidlikumad liikmed Prants ja Mansberg ning jagasid intervjuusid. Just neid kaht peetakse selle geniaalse äriidee autoreiks. Kett oli müügihetkeks kasvanud 16 kaupluseni.

?Tegime väga hea tehingu,? kinnitasid kaks toonast Säästumarketi suuromanikku Indrek Prants ning Sven Mansberg justkui ühest suust ka ise pärast müügilepingu sõlmimist, mille järgi sai kauplusteketi uueks omanikuks soomlaste Kesko tütarfirma Ruokakesko Oy. ?Me ei ole nii rumalad, et ei oleks müügitehingust rahalist kasu lõiganud.?

Keskole jäi Baltikumis ainulaadne säästu-tüüpi marketikett silma juba 2000. aasta kevadel, see sobis laienemisplaanidega. Säästumarketi 2000. aasta käive oli 323 miljonit ja kasum seitse miljonit krooni. Keskole müüdi enam kui kümneprotsendiline turuosa. Ostu-müügitehingu hinnaks nimetasid konkurendid 300-450 miljonit krooni. Ent hiljem on Sammelselg kuluaarijuttudes viidanud summale koguni 600 miljonit krooni. See oli uhke kaarega ostu-müügitehing. Kiirelt ehitatud poekett ja magus tehing.

Osa sellest rahast liikus ilmselt raudtee erastamisse. Ent tagaplaanile on jäänud selle neliku hoopis teine, rebaselikum plaan. ?Raha võib osaliselt minna raudteesse, kuid meil ei ole kindlasti huvi osalust suuremaks osta. Säästumarketi müüki ja raudtee projekti küll kuidagi siduda ei saa,? märkis Mansberg toona. ?Mõistagi tahame samas raudteelt raha teenida.? Meil on muid projekte Eestis plaanis, lisas Prants projekte täpsusta-mata.

Täna võiks hinnata, et kõige nutikam plaan oli aga jälle jaekaubanduses. Säästumarketi müügilepingule allkirju andes oli soomlastel Eesti meestele üks põhitingimus: see nelik ei tohi ühegi jaekaubandusketi loomise juures olla. Ainsana jäid klausli alt välja ehituskaubad. Ja juba pisut aega hiljem nägid põhjanaabrid, et see oli saatuslik viga. Sest mehed olid siirdunud ehituskaubaärisse ja upitasid Ehitus Service?i nime kandvat poeketti ülespoole. Tegid tormilist kasvu. Seejärel aga pakkusid ketti väidetavalt Rautakeskole. Rautakesko taga on sisuliselt needsamad soomlased, kes korra olid kuldse neliku juures juba kosjas käinud. Säästumarketiga seoses. Soomlastele kuulub konkureeriv, endise Ehitusmaailmana tuntud, nüüd K-Rautakesko nime kandev ehitustarvete jaekett. Eestlased olid jälle turul olukorra teravaks ajanud.

Soomlastest siiski seekord ostjat polnud. Asja oli aga rootslastest. Nelja kauplusega keti uueks omanikuks kerkis hoopis Rootsi firma Askembla, mis ostis osa firma aktsiapakist ning saavutas enamusosaluse sellele järgnenud aktsiakapitali laiendamisega. Viimase tehinguga suunavad rootslased ettevõttesse täiendavalt 20 miljonit krooni. Ehitus Service tahab uue suuromaniku käe all esialgu laieneda Eestis ning tulevikus mõelda ka teiste riikide turule sisenemisele. Samas on Askembla näol tegemist tõenäoliselt ajutise investeerijaga, ja pole sugugi võimatu, et lõpuks on sunnitud siiski Kesko uuesti kaukarauad avama, et tüütu konkurent ?kõrvaldada?. Ja taas kord on see ühtede ja samade meeste algatatud kätetöö.

Teine näide

1990-ndate aastate algus tõi Eestisse muu hulgas eksootilised apelsinimaitselised morsijoogid. Niisuguste jookide kontsentraadile rajasid oma äriidee Saaremaa mehed Toivo Alt ja Tullio Liblik ning soomlane Carl-Erik Sundblad, kes andsid oma 1993. aastal loodud ettevõttele nimeks Ösel Foods.

Ärinime esimene pool Ösel tähendab rootsi keeles Saaremaad, kus ettevõte tegutses. Esimesel aastal valmis Saaremaa tehases 1,7 miljonit liitrit morsikontsentraati, millest enamjagu läks Venemaale.

Ent nimetagem selles jutus Öselit mitte morsitootjaks, vaid pigem kaljavabrikuks. 2001 oli Öseli jaoks suurte muutuste aeg. Õigemini loobumiste aeg. Esmalt müüs Ösel Paljassaare kalatööstuse, et keskenduda mahlatootmisele. Ostjaks osutus Leedu kaubamärgi Viciunai omanik Plunges Kooperatine Prekyba. Karastusjookide ja ketšupi tootmisega tuntuks saanud Ösel oli Paljassaare kalatööstuse ostnud paar aastat varem Norra firmalt Moon Holding. Paljassaare tööstuse eest küsis Ösel leedulastelt väidetavalt kuni 20 miljonit krooni. See oli esimene tõsine samm firma tegevuse konkreetsemaks muutmiseks. Varem oli Ösel juba loobunud marjatootmisest ja seenekasvatusest.

Siis tuli teine tõsine samm. Ja siin astub mängu põhitegelane kali. Nimelt müüs Ösel joogihiiglasele Coca-Colale oma tol hetkel tuntuima kaubamärgi ? Linnuse Kalja. Pisut üle 20 miljoni krooni eest. Müüdi, sest kali olevat olnud nostalgiajook ja langev kaubamärk. Kalja hiilgeaeg olevat jäänud 1999. aastasse.

Väidetavalt müüdi kali maha suuresti seetõttu, et firma ei teeninud mahla müügist nii palju, nagu loodeti. Mahlaliin töötas esialgu vaid kolmandiku võimsusega, sest Ösel ei suutnud rohkem toodangut müüa. Palju räägiti Läti ja Leedu turule minekust. Ent lõunanaabrite turule tungimine oleks olnud justkui odaga tanki ründamine, sest sealne turg oli kindlalt Gutta ja Cido pihus.

Öseli plaanist Balti turul laiutada, ja mingil hetkel isegi börsile siirduda, ei olnud järel midagi. Kõigepealt läks leedukatele kalapulgatehas, seejärel võtsid jänkid endale kaljatootmise. Moskva külje all asuvat ketsŠupitehast kontrollisid juba mõnda aega vene partnerid. Ettevõtet juhtinud Olari Taal ja kompanii ütlesid Öseliga sõlmitud töölepingud üles. Firma juhtimine kolis tagasi Tartu lähedal asuvasse endisesse loomalauta, kus juba aastaid toodeti sedasama kalja, limpsi ja majoneesi.

Ent nüüd jõuame loo võtmekäikude juurde. Öseli enamusaktsionär, soomlane Carl-Erik Sundblad otsustas oma osaluse firma juhtkonnale maha müüa. Öselis läbi valdusfirma 75-protsendilist osalust omav 70-aastane soomlane viitas lihtsalt soovile ärist tagasi tõmbuda.

Tehing toimuski. Eesti ühe suurima joogivalmistaja Öseli suuraktsionär Sundblad müüs osaluse ettevõtte tegevjuhtkonnale. Uue omanikeringi põhitegijate hulka kuulusid tegevjuht Kuldar Leis, samuti Katre Kõvask, Silver Kaur. Lisaks jätkas ettevõtte üks asutajatest Toivo Alt. Tehingu väärtus jäi eri hinnangute järgi 100--150 miljoni krooni kanti. Värskelt turule toodud Aura mahla tooteperekond oli vallutanud neljandiku Eesti mahlaturust.

Kulus vaid mõni kuu, kui Öseli omanikuks kerkinud tegevjuhtkond eesotsas Leisiga müüs firma edasi A. Le Coqile, 160 miljoni krooni eest. Tehing jällegi lihtne ja korralik. Tartu tehase omanik Olvi oli ka varem Öselit noolinud, kuid õnn ei olnud varem õuele tulnud. Nüüd tuli.

Ja nii tuleb mängu uuesti kali. A. Le Coq otsustas turule tuua Rehepapi Kalja, mis on välja töötatud Öseli tehases. Löök Coca-Colale oli ikka antud, lõppkokkuvõttes joogihiiglase enda rahadega.

Ent lugu on mitmetahulisem. Tagasi joogiturul on ka Soome ärimees Carl-Erik Sundblad, kes sattus õlut trimpama koos imelapseks peetava Charlie Viikbergiga, ostes viimaselt ära Pärnu Õlletehase. Viikberg hoidis Pärnu Õlletehase aktsiaid enda käes vaid poolteist aastat, müües osaluse enda kinnitusel edasi kallimalt kui ostis. Öseli eksomanik Sundblad aga püüab nüüd Pärnu Õlletehasest kasvatada

A. Le Coqile konkurenti. A. Le Coq on aga teatavasti Öseli omanik. Kes on selles loos võitjad? Äärmiselt raske oletada, sest tegemist on ühe kummalise jutustusega, kus osapooled on jutustuse käigus risti vastupidiseid positsioone sisse võtnud. Teineteise kätte eri hetkedel usaldatud raha on vastaspoolt aga kõikidel juhtudel oluliselt edasi aidanud.

Loos episoodilises rollis Kuldar Leis aga toodab Maakera kaubamärgi all valmis- ja konservtoite. Joogid tema pärusmaale veel ei kuulu. Rõhk sõnal ?veel?.

Kolmas näide

Kõik head Eesti mõtted näivad pärinevat aastast 2001. Samasse aega jääb ka sündmustik Revali hotelliketi ümber. Ainult meie siin teame, et Reval on Tallinna endine nimi. Lätis ja Leedus armastavad norrakad sõna Reval tutvustada vaimuka kombinatsioonina ingliskeelsetest sõnadest Real Value (?tõeline väär-

tus?). Hotelliärimehel Tarmo Sumbergil on siin oluline eelis. Ta teab ühtaegu hästi, mis on Reval, aga ka seda, mis tõeline väärtus.

2001. aastal Reval Hotelligrupist lahkudes teenis Sumberg tulukroone kümnete miljonite kaupa, sellest ketist oli välja kasvanud Baltikumi võimsamaid hotellikette. Vaevalt jõudis Sumberg aga ühe hotelliketi maha müüa, kui uus oli juba soojas. Ja asus sellest ?tõelist väärtust? ehitama.

?Ma ei ole passiivne investor ja tahan kasutada vara seal, kus ise tegutsen,? rääkis Sumberg osaluse müüki Reval Hotelligrupis kommenteerides. Vaid mõni viiv varem oli ta ostnud Tallinna vanalinnas paikneva ajaloolise hoonetekompleksi Kolm Õde. Täna paikneb seal Eesti kalleim majutuskoht. Maksumus 47 miljonit krooni.

See oli suure etenduse esimene vaatus. Seejuures oli etendust vaatama palutud pururikas norrakas Anders Wilhelmsen, kes Linstow?i kaudu hoiab Baltikumis mitmeid suuri investeeringuid. Muuhulgas Sumbergi müüdud Revali hotelliketti.

Nüüdseks on Sumbergi järjekordsest väiksest hobist välja kasvanud tõsiseltvõetav business, mis konkurentidel pea vangutama võtab. Kaasa arvatud pururikkal norralasel.

Lisaks Kolmele Õele on Sumberg vanalinnas teisegi lukshotelli taga ? ehitades kuuekorruselisest telegraafimajast (Vene ja Apteegi tänava nurgal) vanalinna suurimat viietärnihotelli. See läheb maksma kuni 200 miljonit krooni. Sama hoonega on varem olnud seotud legendaarne Ernesto Preatoni, kes itaallastest äripartneritega vara jagades sellest loobus. Koos venna Tauri ja teiste äripartneritega ulatub Tarmo Sumbergi haare Tallinna vanalinnast selgelt kaugemalegi. Sada miljonit krooni läks maksma Kuressaares avatud Georg Ots Spa hotell. Tallinna reisisadamas töötab Saku Rock Hotell. Kõikjal Sumbergi käsi mängus. Konkurendist Revali juhid vangutavad jälle pead.

Sumberg aga ei jäta midagi saatuse hooleks, lisades, et peale nende hotelliprojektide on veelgi konkreetseid plaane. Näiteks on eesmärk koos äripartneritega hakata lisaks Georg Otsale ka teistes spa-hotellides opereerima. Ka Georg Otsa puhul soovib Sumberg ja kompanii kinnisvara maha müüa ning operaatorina jätkata. Sest hotellindus on see, mida ta eriti hästi oskab. Ja tahab seda näidata ka Läti turul.

Neljas näide

Eesti Põllumajandusakadeemia 1976. aasta metsanduskursusele on tänaseks palju õnne toonud kunagine kursavanem Mati Polli. Koostöös kursavend Kaido Jõelehega panid nad viisteist aastat tagasi aluse Sylvesterile, kaasasid sinna mõni aasta hiljem veel mitu kursusekaaslast ning müüsid väidetavasti ligi kahe miljardi krooniga Stora Enso Timberile. Edukat äri eri rinnetel ajab täna enamik toonaseid aktsionäre, kelle arv müügihetkeks oli kasvanud 97-ni.

Sealjuures ei saanud seltskonnast müügiaastal 2003 tulumaksumiljonäride edetabeli võitjaid. Seal taga teatakse olevat toonane Sylvesteri finantsjuht Kuno Liblik.

Kui müük Stora Ensole oli enam kui kindel, tekkis suuremal osal aktsionäridel ootamatult ja korraga vastupandamatu soov sukelduda uutesse äridesse. Enda nimele asuti usinasti registreerima firmasid, mille arvele kanti suur osa seni eraisikute arvel olnud Sylvesteri aktsiaid.

2003. aasta veebruaris laekunud müügiraha libises edasi meeste investeerimisfirmade arvele, kust see tulumaksuseadust kasutades maksuvabalt edasi investeeriti. Et maksuamet tulevikus saamata jäänud makse ihaldama ei hakkaks, toestati tehingu korrektsust toonase peadirektori Aivar Sõerdi allkirjastatud vastuskirjade abil.

Stora Enso keelas Sylvesteri endistel omanikel pärast müüki tegeleda edasi okaspuu töötlemise alal Eestis, Lätis ja Leedus. Napilt poole aasta möödudes investeeriti müügiraha kõige erinevamatesse projektidesse, millest paljud on seotud puutööstustega ühel või teisel kombel.

Loodud firmade nimekiri on pikk ning näiteid kuipalju. Võtame või Sylvesteri endise tütarfirma, Miiduranna sadamast puiduhaket eksportinud Puidutehingute AS osaniku ja juhi Leopold Garderi. Ta on üks üheteistkümnest osanikust, kes müügiaasta sügisel lõid aktsiaseltsi Woodbakers. Investeerima lubati hakata väljaspool Eestit asuvatesse puidutootmistesse. Samuti alustas ta koos Kaido Jõelehega Valgamaal Laatres saja ruutmeetri suuruste palkmajade tootmist AS Estonian Log Construction ettevõtmise all.

Või siis Karo Metsa endised aktiivsed omanikud Runo Ruubel, Kaljo Mägi ja Meelis Lippe, kes eesotsas Ruubeliga osalesid Woodbakersis ja Lehtpuutöötlemise AS-is. Metsandust puudutavatest äridest lõid mehed veel ka metsamaadega tegeleva firma Eremka.