Soomes ja Rootsis toetab riik erinevate võtetega uusi tööstusinvesteeringuid, sest tänu nendele tekib erinevatesse regioonidesse uusi töökohti ja seeläbi lisandub arvestataval hulgal maksuraha. Need meetmed ei ole mingisugune raketiteadus, vaid täiesti elementaarne riiklik tugi ehk investeeringutoetused, maahinna alandamine ja muu säärane.

Eesti tragöödia seisneb selles, et kuna siinse tööjõukulu osakaal on võrreldes meie Balti naabrite ja Poolaga kerkinud niigi vähemalt viiendiku võrra kõrgemaks kui nimetatud riikides, siis ei ole tulevikus võimalik Eestisse muudmoodi uusi välisinvesteeringuid meelitada, kui alandada tööstusinvestorite jaoks senist elektrihinda. „Tööstusarengu seisukohast ei ole elektrihinna alandamisele Eestis lihtsalt muud alternatiivi. Konkurentsivõimeline elektrihind peaks olema keskmise tarbimisega tööstusele 50–55 eurot megavatt-tunni eest. Mitte rohkem. See oleks praegusega võrreldes umbes 20 eurot megavatt-tunni eest vähem,” räägib elektritootjate ja- tarbijate ühistu Team Paldiski juhataja Peep Siitam.

Kuidas võiks elektrihinda tööstustarbijatele vähendada niimoodi, et see ei kergitaks omakorda eratarbijate või väiksema elektritabimisega ettevõtete kulu? „Selleks peaks kõigi Eesti tarbijate jaoks alanema võrgutasud ja riiklikud koormised. Praegu on elektriaktsiis 4,45 ja taastuvenergia tasu 8,9 eurot megavatt-tunni eest, lisaks 20-protsendiline käibemaks. Kuna energiakomponent ei allu kuigivõrd administratiivsele manipulatsioonile, sest on toimiva elektrituru objekt, ja mistahes maksude vähendamine tähendaks omakorda mingite muude maksude tõstmist, siis ei jäägi muud üle, kui kärpida oluliselt võrgutasusid tööstustele väga jämedalt 20 eurot megavatt-tunni jagu,” kirjeldab Siitam.

Elektri võrgukulude vähendamise ainus tõsiseltvõetav viis teiste tarbijate võrgukulu suurendamata on võrku läbiva elektrienergia suurendamine ja seda põhjusel, et võrgukulud jäävad suures plaanis samaks, ent tulud suurenevad. Ja võrku läbiva elektrienergia koguse suurendamise omakorda ainus tõsiseltvõetav viis on tööstustarbimise suurendamine. Tööstusliku elektritarbimise suurendamine ei ole aga võimalik, kui elektrihind on ettevõtete jaoks liiga kõrge. Eriti kui võrrelda seda Eesti lähinaabrite elektrihinnaga. Nokk kinni, saba lahti, ja vastupidi.

„Riigikogu menetluses on elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis ei muuda paraku suurt midagi helgemaks. Eesti praegune jaotusvõrk pärineb ajast, mil lähtuti põhimõttest, et odavaim elektrivarustuse viis on tsentraliseeritud elektrijaamadest lähtuv pikkade elektriliinide rägastik. Räägiti elektrijaamade kasutegurist ja üleeuroopalisest elektrivõrgust, unustades, et tarbijale on oluline vaid üks number elektriarvel ja see on elektritootmise, -jaotamise ja -maksude kogusumma,” märgib Team Paldiski eestvedaja.

„Konkurentsivõimelist elektrihinda ei ole võimalik saavutada, kui kavandada elektritarbimist ja sellele vastavat jaotusvõrku nii, nagu on Eestis seni tehtud. Jaotusvõrgu areng peab lähtuma eelkõige majanduspoliitikast, mis Eesti-suguse väikeriigi jaoks ei tohiks olla liiga keeruline,” rõhutab Siitam.
Võrgukontseptsiooni arendamise kõige efektiivsem viis on võimaluse andmine elektritarbijate ja -tootjate ühistegevusele ehk energiaühistutele, mille eesmärgiks on mõlema poole kasu suurendamine. Paradoksaalsel kombel on selle suurimaks takistuseks kehtiv regulatsioon, mis sisuliselt välistab odavama elektri tarnimise tootjatelt tarbijatele.

„Tulemus saab alguse eesmärgist. Praegune elektrituruseadus seab eesmärgiks põhjendatud hinnaga, keskkonnanõuete ja tarbija vajadustele vastava tõhusa elektrivarustuse. Tõenäoliselt on hinnad kenasti põhjendatud, ilmselt vastab süsteem ka kehtivatele keskkonnanõuetele. Seni on tagaplaanile jäänud aga tarbija vajadus rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise elektrihinna järele, Eesti majanduse konkurentsivõime ja rahva rikkuse suurendamine. See iluviga tuleks elektrituruseaduses kindlasti kiiremas korras parandada,” sõnab Siitam.

Kuidas seda teha? Kõigepealt peab liberaliseerima võrguregulatsiooni, see tähendab otseliini lubamist elektritootja ja -tarbija vahel seadusandlikke piiranguid seadmata. „Eesti majandus oli Lätist ja Leedust 1990ndate aastate alguses edukam seetõttu, et reformisime ja nüüdisajastasime oma majanduse väga kiiresti. Kahjuks jäi majandusedu alustalaks olev energeetika tagaplaanile ja uuendamata. Praeguseks on elektritootmine liberaliseeritud, võrguteenuses on aga jätkuvalt täiesti ebamõistlikud ja Eesti majandust kahjustavad administratiivsed piirangud,” märgib ettevõtja.

Kurioosumina on elektruturuseadus vastuolus ka Euroopa Liidu (EL) elektrituru direktiivi võrguteenuse liberaliseerimise põhimõttega. Nimelt ütleb riigikogu menetluses olev elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, et otseliini saab teha ainult ühelt elektritootjalt ühele elektritarbijale: selline nõue on vastuolus direktiivi põhimõttega, selle otseliini definitsiooniga ega muuda Eesti konkurentsiolukorda oluliselt paremaks. „Majandusministeerium põhjendab seda eelnõu punkti sellega, et otseliini lubatavus tulenevat elektrienergia siseturu direktiivist (2009/72/EL), mille järgi olevat otseliin elektritootmise seadet ühe tarbijaga ühendav liin, sealjuures ei tohi otseliin olla ühenduses võrguga. Selline tõlgendus on aga lihtsalt ministeeriumi vale, puhas demagoogia! Oleks arusaadav, kui Eesti jätaks direktiivi üle võtmata juhul, kui see Eesti majanduse seisu halvendaks. Praegusel juhul on olukord aga täiesti vastupidine,” on Siitam nördinud.

Tegelikult on kõnealuse direktiivi tekst järgmine: „Otseliin – elektriliin, mis ühendab eraldiasetsevat tootmiskohta eraldiasetseva tarbijaga või elektriliin, mis ühendab elektritootjat ja elektrivarustusettevõtet, kes varustab otse oma valdusi, tütarettevõtteid ja vabatarbijaid.” Ühtlasi sätestab direktiiv: “Liikmesriigid kasutavad asjakohaseid meetmeid selleks, et: a) kõik nende territooriumil asuvad elektritootjad ja elektrivarustusettevõtjad saaksid tarnida oma rajatistele, tütarettevõtjatele ja vabatarbijatele otseliine pidi; ja b) kõik nende territooriumil asuvad vabatarbijad saaksid tootjalt ja varustusettevõtjatelt tarneid vastu võtta otseliini kaudu.”

„Eesti tööstuse konkurentsivõime parandamise seisukohast oluline võrguregulatsiooni liberaliseerimine on võti ka ülejäänud tarbijate elektrikulu vähendamiseks. Kitsast võrguettevõtja ärihuvist lähtuv iganenud võrguregulatsioon tuleb muuta e-riigi vajadustele ja võimalustele vastavaks,” lisab Siitam.

Jaga
Kommentaarid