Pealtnägijas rääkis sellest vastuolust üks maadevahetuse kaasuse peategelasi, ärimees Toomas Annus. Selleks, et Annuse sõnumit mõista, peab esmalt selgitama kaasuse detaile.

Maadevahetus pandi suurema kärata käima juba 1990ndate lõpus ja väidetavasti heade kavatsustega – eraisikud või firmad, kellele kuulusid looduskaitse piirangutega maad, kuhu ehitada ei tohtinud, said neid tükke vahetada riigile kuuluvate kruntide vastu, kus piiranguid polnud.

Kurikuulsa nn maadevahteuse kriminaalasja keskmes on Merko tütarfirma osaühing Woody. Selle osaühingu valduses oli viis maatükki Pirita jõe kaitsealal. Sealhulgas näiteks enamus Pirita kloostri tagusest saarest.

12. septembril 2006 allkirjastas keskkonnaminister Villu Reiljan käskkirja nr 1040, millega nõustus vahetama erafirma krundid nelja riigile kuuluva maatüki vastu Tallinnas.

Neist suurim ja väärtuslikum oli riigimaa nr 39 – 9,8 hektarit elamumaad Haaberstis, Arigato spordikeskuse ja Harku järve vahel. Väärtuselt teine maatükk, nimega riigimaa nr 63 oli 2002 ruutmeetrit südalinnas otse kino Kosmose kõrval.

Lõpetuseks lisati paketti veel kaks kõrvuti asetsevat krunti Lasnamäe tööstuspiirkonnas Armatuuri tänaval. Kokku oli vahetuse maht toonastes hindades 107 miljonit krooni.

Seda tehingut ei viidud aga lõpule, sest sekkus kaitsepolitsei. Kaks ministrit, maa-ameti peadirektor, Merko boss ja veel kolm skeemi segatud ärimeest sattusid kohtupinki süüdistatuna, et ministritele ja tippametnikule anti altkäemaksu, et nad soosiksid vahetustes just neid ärimehi. Vastu said nad väidetavalt näiteks soodsaid korterivaldusi ja varjatud osalusi.

Intensiivselt meedias kajastatud protsess lõppes esimeses astmes, Harju maakohtus 2012. aasta suvel õigeks mõistva otsusega. Aga teises astmes, Tallinna Ringkonnakohtus toimus sel suvel totaalne kannapööre ja VIP-idest kohtualused mõisteti süüdi.

Kohtuotsus, mis Tallinna ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse hoopis teise valgusse asetab, sündis Tallinna halduskohtus aga juba 15. märtsil 2012. Nimelt viis Merko tütarfirma 2009. aastal kohtusse hagi, et 107-miljoniline vahetustehing hoolimata kriminaalasjast lõpule viidaks.

2012. aasta kevadel otsustaski Tallinna halduskohtu kohtunik Kristina Maimann, et Reiljani käskkiri on kehtiv ja kohustas Maa-ametit vahetuse lõpule viima. Et keegi edasi ei kaevanud, siis otsus jõustus.

Ärileht toob välja kohtu seisukohad, mis selgitavad maadevahetuse seaduslikkust:

"Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kehtivast haldusaktist (Villu Reiljani 12.09.2006 käskiri nr 1040 - toim.) tuleneb selle täitmiseks toimingute sooritamise kohustus ja puudub õiguslik alus sellise olukorra nagu "menetluse peatumine" tekkimiseks, ei saa menetlus peatuda.

Menetlus saab olla haldusorgani (st Maa-amet - toim.) poolt, kas peatatud (millisel juhul tuleks kontrollida peatamise kui menetlustoimingu õiguspärasust), või on haldusorgan tegevusetu.

Kohus leiab, et kuna haldusakti (Reiljani käskkirja) täitmist peatatud ei ole, samuti ei ole (nn maadevahetuse) kriminaalasja menetluse raames keelatud Maa-ametil täitetoimingute sooritamist ning kehtivast haldusaktist tuleneb kohustus kinnisasjade vahetamise lepingud sõlmida, on Maa-amet õigusvastaselt tegevusetu.

Haldusorgani (Maa-ameti) poolt väljatoodud põhjendused, miks kehtivat haldusakti ei täideta, ei ole asjakohased. Põhjendus, et tulevikus võib (kriminaalasjas tehtavast otsusest) ilmneda asjaolu, mis annab aluse
haldusmenetlus uuendada ja kaaluda haldusakti kehtetuks tunnistamist, võiks teatud juhtudel olla haldusakti täitmise peatamise põhjenduseks.

Olukorras, kus vastustaja (Maa-amet) ja kaasatud isik möönavad, et
kinnisasjad vastasid looduskaitseseadusest tulenevatele kriteeriumidele, mis andis aluse otsustada nende vahetamine riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, ei saaks olla haldusmenetluse lõpuleviimise peatamine õiguspärane.

Antud juhul ei ole otsustatud haldusmenetlust peatada, vaid vastustaja (Maa-amet) on õigusvastaselt tegevusetu. Väide, et haldusakti (Reiljani 2006. aasta käskkirja) täitmist takistab haldusasja materjalide puudumine, ei ole usutav.

Asjas esitatud prokuratuuriga peetud kirjavahetusest nähtub, et kriminaalmenetluses äravõetud dokumentidest oli võimalik küsida koopiaid. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et neid dokumente oleks Kaitsepolitseiametist, kes võetuse teostas, üldse küsitud."