„Kirjutan kogu loo, mis mind on viimase poole aasta jooksul saatnud. Enne seda aga mõtlesin tükk aega, kas kirjutada. Kas on ikka vaja? Mis ma sellest saan? Prisma lugu aga tekitas tunde, et miks ma pean hoidma enda sees ja alla neelama ja selline „tere ja tore" olema.

Aga ma lihtsalt jagan oma lugu ja mina soovin nimelist anonüümsust. Jätan ka kõik ettevõtted nimeliselt mainimata.

Lugu algas märtsis, kui olin paar kuud olnud tööl ühes personaliga tegelevas ettevõttes. Ei tundunud mulle see koht usaldusväärne, selline üle otsa tegemine. Mina julgen öelda, et sain oma tööga väga hästi hakkama ja seda kinnitasid ka kaastöötajad.

Ettevõtte tegevusse ma ei tahaks süüvida, aga asi päädis sellega, et olin oma otsese juhiga telefoniühenduses. Tema ei olnud kontorisse jõudnud veel ja me arutlesime teatud teemade üle. Lõpuks läks vestluseks, kus tema lubas endale kõike, mida sülg suhu tõi ja alandas mind. Eks ta ärritus, sest ma julgesin öelda oma arvamuse mõne toimingu osas, mis tööjõudu puudutas. Mõni nädal enne juba tegelikult tahtsin lahkuda, koht ei tundunud usaldusväärne. Omanik tegi nädal aega minuga "tööd", et mis ta tegema peab, et jääksin. Tagasiulatuvalt mõtlen, et oli väga rumal sinna jääda, selle uue palganumbri pärast. Aga ka see ilus tugev neljakohaline number ei sundinud mind jääma ja lahkusin päeva pealt. Sain aru, et olgu palk kui suur tahes, mina ei lase ennast alandada.

Lubadused, mida ei täidetud

Suvel kui tööd otsisin, sattusin ka põnevatesse ettevõtetesse vestlusele. Ma sain nii palju kogemusi puhtalt töövestlustel, kus käisin.

Esimene kogemus oli selline:

Meditsiinitarvetega tegeleva ettevõtte juht räägib mulle taga oma eelmisi kandidaate, mitte nimeliselt aga lihtsalt aasivalt. Mina omalt poolt olen neutraalne, aus ja avatud, tööga saan alustada kohe jne. Lepime kokku, et mina annan teada oma otsusest. Mida tegin nii nagu lubasin, tema vastas, et annab ka teatud päevaks teada, mida ta ei teinud. Omanik oli aasinud teisi kandidaate ka nii, et „näe, paljud lubavad tulla, aga ei ilmu kohale, teie ikka tulite kohale ka" vms. Ja mida ta ise teeb...ei suuda lihtsalt vastust anda lubatud ajaks. Tema ka lubas.

Teine kogemus:

Järgmine kohtumine, samasugune, kus ma veel rõhutan, et andke kindlasti teada selleks päevaks, et see ei ole ainus koht, kuhu ma kandideerin ja siis tean edasi liikuda. Ja ma veel mainisin, et on ka nii tehtud, et ei anta teada. Nad lubavad ja ütlevad, et selleks ajaks on ka teine kandidaat intervjueeritud ja nad saavad kindlasti õigeks ajaks teada antud. Tegemist siis elektroonikafirmaga. Kokku puutusin keskastme tasemel töötajatega, kes mind intervjueerisid. Pärast seda ei kuulnud ma neist midagi.

See kõik paneb imestama, et sa oled ju ka ettevõttele visiitkaart. Miks sa nii teed? Kui keeruline on helistada ja öelda või see paar rida e-mailile saata?

Kolmas kogemus:

Kolmas eriti põnev juhtum oli aga see, kui juulikuu teisest poolest teadsin, et saan haridusasutusse tööle. Kinnitavad kirjad koolidirektori poolt saadetud ja asi ilus. Küsisin, et kas tööle asumine ja lepingu sõlmimine on siis sellel kindlal septembrikuu päeval. Direktor vastas jah, et tema sooviks nii. Okei, loomulikult olin ise loll, et kohe ei käinud peale, et leping sõlmida. Soovisime head suve ja et näeme septembris. Võtsin temaga augusti lõpus ühendust ise. Telefonikõnedele ta ei suvatsenud üldjuhul vastata. Saatsin kirja. Sellele saan vastuse, et ei teagi kas see koht on alles, kuhu suvel lubati, et annab teada hiljemalt siis ja siis. Selleks kuupäevaks loomulikult midagi teada ei antud. Helistasin kaks päeva hiljem direktorile, ta ei vastanud. Ja päädis asi sellega, et lõpliku vastusega e-maili teel sain ühel pühapäeva hommikul. Vastajaks direktor. See oli siis päev enne tööle asumist, et töökohta ei tule, vallavanem vahetus ja enam sellele ametikohale vahendeid ei ole.

Oskad sa siis midagi kosta. Direktori kiri oli muidugi ette ja taha vabandusi täis. Aga tekib küsimus, kas ta tõesti ei osanud mind kaitsta, et leping kohe ära sõlmida suvel. Saan ühelt poolt aru, et direktori käed ei ulatugi igale poole, aga ole aus ja vasta. Ole kättesaadav.

Jällegi puutusin kokku lubatustest mitte kinni pidamisega, aga see pidigi vist tänapäeval olema trend.

Kui palju tehakse maha tavatöötajaid, et nad ei tee tööd ja ei pea kinni lubadustest. Juhid, vaadake peeglisse, kas te olete eeskujuks?

Ja ma sain jälle nii palju kogemusi. Nüüd saan aru, et vestlused võivad rikastada rohkemgi kui töö ise. Ma ei usalda enam mitte kunagi seda "ilusat " vestlust tööintervjuul.

Õppisin seda, et kõik me võime oma ettevõtte teha ja kõvad omanikud olla, aga juhti ei saa igaühest. Need põlveotsas tegijad on kõige "kõvemad" mehed üldse, juhtides ainult oma tiitliga, aga muud midagi."

Loe Prismast koondatud inimese lugu siit.