Luksemburgi peaminister ja komisjoni rahandusvolinik ütlevad: Eesti tegi õigesti
Ärilehe trükkimineku ajaks ei olnud aruannet veel avaldatud. ?Kõik? aga teavad juba, et aruanne soovitab eurotsooni vastu võtta ainult Sloveenia. Leedu inflatsioon ületab piirmäära vähem kui kümnendiku protsendipunkti võrra. Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvoliniku Joaqu?n Almunia toon läinudnädalasel euroteemalisel seminaril Linzis andis selgelt mõista, et allahindlust ei tehta kellelegi.
Ühe Eestiga samaaegselt liitunud riigi keskpanga juht, kes samuti lähiaastail oma kodumaad eurosadamasse tüürida üritab, ei püüagi oma frustratsiooni varjata: ?Kümne uue liikmesriigi majandus moodustab kokku 7% euroala koguproduktist. Milleks selline tähenärimine?? Mõni vaatleja arvab, et tegu on lihtsalt poliitilise tahte puudumisega ?Vana Euroopa? poolel.
Kiiresti edasi
Üks Euroopa mõjukamaid poliitikuid, Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker lükkab selle ümber: ?Euro ei ole kinnine klubi vanadele liikmetele. Me tahame uusi liikmeid juurde saada nii kiiresti kui võimalik.? Austria keskpanga juht Klaus Liebscher rõhutab aga, et ?kiirus ei tohi ohustada kvaliteeti?.
Ühisraha edu tagamiseks peaks liitu kuuluvate riikide majandused konvergeeruma. Maakeeli öeldes, enam-vähem ühel lainel olema või vähemalt selle poole liikuma. Lähenemise mõõdupuuks pandi Maastrichti lepingus paika neli kriteeriumi (vt kõrvallugu), mida euroklubi liikmestaatust ihaldavad riigid sissepääsemise hetkel täitma peavad.
Enim vaidlusi neist põhjustabki praegu inflatsioonikriteerium. Kui vaadata, milliste riikidega Sloveenia ja Leedu inflatsiooni võrreldakse, tekib rida küsimusi. Kolm EL-i madalaima inflatsiooniga riiki on praegu Soome, Rootsi ja Poola. Neist kaks viimast aga ei kasuta eurot. Rootsi hoidub valuutakriteeriumi täitmisest, kuigi poliitiline tahe ühisrahale üleminekuks on olemas (vt kõrvallugu). Poolal näib sedagi nappivat. Riigil puudub ainsana uutest liikmesmaadest eurole ülemineku kava ja ladvikust kostuvate häälte järgi ei ole seal sugugi kõik veendunud, et Poola üldse peaks kunagi euro kasutusele võtma. Mis on selliste riikidega konvergeerumise mõte?
?Leping on väga selge,? raiub Almunia. Ta küll lisab, et on valmis tingimusi ?akadeemiliselt arutama?, kuid ?ma ei ole praegu õppejõud, vaid Euroopa Komisjoni liige ja minu kohus on täita lepingut.? Lepingu tõlgendamise õigus on riigi- ja valitsusjuhtidest koosneval EL-i nõukogul.
Tasase jutu ja boheemlasliku olekuga Juncker ütleb meelsasti välja, mida ta Maastrichti inflatsioonikriteeriumist arvab. EL-i nõukogu praegustest liikmetest on tal selleks tegelikult ka kõige rohkem õigust ? ta on Maastrichti lepingule allakirjutanute seast ainsana endiselt poliitikas tegev. ?Viimane Maastrichti üleelanu,? nagu ta ise ütleb.
?Vaikselt kahtlen, kas see tark oli,? tunnistab Juncker inflatsioonikriteeriumi sõnastust vaagides. Ta nendib aga, et Maastrichti lepingu sõlmimise ajal ei oleks saanud sellesse sisse kirjutada nõuet euroala riikidega konvergeerumise kohta, sest sellist piirkonda polnud tollal olemaski. Lisaks ei kujutanud tol hetkel keegi ette, milline ühisrahatsoon tegelikult välja nägema hakkab. ?Kõige suurusehullumate plaanide järgi võinuks sel olla kuus-seitse liiget,? meenutab Juncker.
Inflatsioonikriteeriumi muutmiseks tuleks ümber teha Maastrichti leping. Almunia pillab üpris mõistatuslikult, et lähikuudel seda keegi tegema ei hakka. Tegelikult on lepingu värskendamine üpris ebatõenäoline kaugemaski tulevikus ? kõik allakirjutanud riigid peaks muudatused ratifitseerima. Näiteks Taanis ja Iirimaal eeldaks see referendumit.
Mõni vaatleja juhib tähelepanu, et Maastrichti lepingu järgi tuleks kandidaatriikide inflatsiooni võrrelda EL-i ?parimatega?. Mis aga on parim? Euroopa Keskpank näiteks seab oma inflatsioonisihiks ?2% lähedal, aga mitte üle selle?. Eurotsooniga liitumisel võetakse võrdluse aluseks aga kõige madalama inflatsiooniga riigid.
Võrdne kohtlemine
Brüsseli-Frankfurti liin tulistab vastuseks, et kõiki tuleb kohelda võrdselt. Kui varem vaadati madalaimat inflatsiooni, peab samal moel tegutsema ka praegu ja tulevikuski. Seisukoht on arusaadav ? tuled praegu väikesele Leedule vastu, hakkab mõni suurem tulevikus samuti erandeid nõudma.
Juncker rõhutab, et ühisraha kasutuselevõtuks loa andmine ei sõltu eurogrupi liikmete suvast. Samuti ei ole kasu vaid sissetahtjate kõvast tahtmisest. Õiguse sisse astuda annab reeglite täitmine. ?Eestlased otsustasid targalt,? arvab Juncker euroga liitumise tähtaja edasilükkamise kohta. Almunia kiidab talle takka.
Anonüümne keskpankur kurdab aga, et üleminekuprotsessi venimine muudab selle poliitiliselt keerukamaks ? aina raskem on rahvale selgitada, miks on vaja püksirihma pingutada, ohvreid tuua, kui teine pool sugugi vastu ei tule. Eestil sellist muret eriti ei ole ? ainus täitmist vajav kriteerium on hinnastabiilsuse oma. Kõrge riigivõla ja/või suure eelarvepuudujäägiga riikidel aga võib see tõepoolest probleemiks kujuneda.
Samas, Eestile võib see üks ja ainukegi murelaps lähiaastail ravile allumatu peavalu põhjustada. Rahandusministeeriumi sellekevadise majandusprognoosi järgi saab ka järgmise aasta kevadel inflatsioonikriteerium heal juhul vaid väga napilt täidetud.
?Teatud võimalus [2008. aastal liitumiseks] on,? arvab Hansapanga makroanalüütik Maris Lauri. Peamiseks ohuteguriks loeb ta teadagi naftahinda. ?Mida kauem see kõrgel on seda väiksem tõenäosus on. Eriti ei usuks enne, kui näen, et asi muutuma hakkab.?
Küllap aga pikemas perspektiivis seegi tõke teelt kaob. Almunia usub, et 10-15 aasta pärast kehtib kõigis praegustes ja tulevastes EL-i liikmesriikides euro.
Mis kasu on euro siiani toonud?
?? Jean-Claude Juncker, kes täidab ka Eurogrupi, euroala rahandusministrite mitteformaalse ühenduse presidendi rolli, kurdab, et eurooplased ei oska oma saavutuste üle uhked olla. Seepärast suhtuvad nad eurossegi pigem negatiivselt. Ka ei suuda riigimehed ja keskpankurid rahvale euro pakutavaid eeliseid korralikult selgitada.
?? Euro vooruste üleslugemise asemel võiks Junckeri meelest pigem püüda manada silme ette seda, milline näeks maailm välja ilma eurota. Ta loetleb üles rea viimaste aastate kriise ? Kosovo, 11. septembri terrorirünnakud, Iraagi sõda, naftahinna tõus. Ta toob esile 11. septembri 2001 järelkaja, kui USA Föderaalreservi tollane juht Alan Greenspan suutis koostöös selleaegse Euroopa Keskpanga presidendi Wim Duisenbergiga rahvusvahelised raha- ja väärtpaberiturud suhteliselt rahulikuna hoida. ?Oleks tal tulnud Euroopas 14-15 keskpankuriga tegemist teha, oleks see võimatu olnud,? usub Juncker.
?? Samuti on euro vahetuskursi tõus dollari suhtes pehmendanud kütusehindade kerkimisest põhjustatud majandus sŠokki EL-i tarbijatele ja ettevõtjatele.
?? Ettevõtjale toob tulu valuutariski vähenemine. 1989. aastast Luksemburgi rahandusministri portfelli kandnud Junckeri ametiaja sisse jääb tervelt tosin revalveerimist Euroopas. Austria föderaalse majanduskoja president Christoph Leitl meenutab, kuidas ta omanimelist ehitusfirmat juhtides pärast Itaalia liiri devalveerimist saapamaa turu kaotas.
?? Tavainimesele tuleb ilmselt kasuks erinevate valuutade kadumine Euroopas ? enam ei kulu aega ega raha valuuta vahetamisele. Ka teeb ühisraha lihtsamaks hindade võrdlemise eri riikides.
Ilma eurota: eurot ei kasuta Rootsi, Taani ja Suurbritannia
?? Maastrichti leping andis kahele Euroopa riigile, Suurbritanniale ja Taanile, õiguse eurost loobuda, mida mõlemad ka kasutasid. Seejuures eelistanuks Taani valitsus küll ühisrahale üle minna, kuid valijad kukutasid selle plaani 2000. aastal referendumil läbi. Nii ongi Taani kroon juba üle seitsme aasta valuutasüsteemi ERM2 koosseisus üpris jäigalt (kõikumisvahemik ±2,25%) euroga seotud.
?? Referendumeid euro kasutuselevõtu üle on korraldanud ka Rootsi, viimati 2003. aastal. Et aga Rootsil ei ole Maastrichti lepingu järgi õigust eurole üleminekust loobuda, on need referendumid juriidiliselt õigustühised. Kuna aga poliitikud tõenäoliselt ei julge rahva tahtele vastu astuda, jätkab Rootsi ilmselt samas vaimus ja väldib Maastrichti valuutakursikriteeriumi täitmist. Vähemalt järgmise referendumini.
?? Ainuke EL-i riik, mis ei ole kohustatud euroga liituma, ega plaanigi seda on praegu Suurbritannia.
Tingimused
Eestis räägitakse peamiselt Maastrichti inflatsioonikriteeriumist, sest see on ainuke, mille täitmisega meil raskusi. Teistes riikides tulevad kõne alla ka riigivõla ja eelarve puudujäägi tingimused ning valuutakursi stabiilsus. Mis aga tavaliselt kõikjal ära ununeb, on intressimäärade stabiilsuse reegel.
Niisiis, neli Maastrichti majandusliku konvergentsi kriteeriumi on:
?? Hinnastabiilsus. Inflatsioonimäär võib olla maksimaalselt 1,5 protsendipunkti kõrgem kui EL kolme parima hinnastabiilsusega riigi keskmine.
?? Eelarvekriteerium. Eelarve puudujääk ei tohi ületada 3% või peab näitama sellele pideva lähenemise märke. Riigivõla suhe SKP-sse ei tohi aga küündida üle 60% või peab sellele jätkusuutlikult lähenema.
?? Vahetuskurss. Riik peab osalema vahetuskursisüsteemis ERM2 kaks aastat, ilma et tekiks olulisi vahetuskursipingeid.
?? Intressimäärad. Pikaajaline nominaalne intressimäär võib olla maksimaalselt 2 protsendipunkti kõrgem kui EL-i kolme parima hinnastabiilsusega riigi keskmine.
