Lumekahur leiutati kogemata reaktiivmootorit uurides
Aegade jooksu on teatrilavadel või filmides vaatajatele lume silme ette manamiseks igasuguseid nippe kasutatud. Näiteks paberitükke. Omal ajal Tallinna vanalinnas vändatud linateose “Küünlad pimeduses” võtetele eksinud teavad, et tollal kasutati Vanaturu kaelas lume imiteerimiseks tuletõrjeautode kustutusvahtu. Suusatada sellel loomulikult ei saa.
Teadaolevalt kasutas suusatamisel esimesena tehislund Connecticuti osariigis paikneva Mohawk Mountaini omanik Walter R. Schoenknecht, kes laskis 1949.–1950. aasta lumevaesel talvel vedada kohale 500 tonni jääd, selle pisikesteks tükkideks lõhkuda ja ühele laskumisrajale laiali puistata. Suusatajad olid rahul. Mida aga Schoenknecht ega ka keegi teine ei teadnud, oli see, et tolleks ajaks oli lumekahur juba leiutatud.
Põhimõtteliselt piserdab lumekahur õhku imepisikesed veepiisad, mis küllalt madala temperatuuri korral jäätuvad. Madala õhuniiskuse puhul võivad piisakesed külmuda ka nullist kõrgema temperatuuri juures. Enamasti seguneb lumekahuris kompressorist tulev suruõhk pumplast toodud veega. Mõni seade aga saab läbi ka kompressorita.
Lumekahuri leiutas 1940-ndatel kogemata Kanada madala temperatuuri laboris tegutsenud doktor Ray Ringeri juhitud uurimisrühm. Nimelt pidid nad uurima jää mõju lennuki reaktiivmootorile. Selleks pritsisid nad tuulekanalis mootori düüsi vett. Ning olid sunnitud pettunult nentima: “Jääkihi seadmesse tekkimise simuleerimine ei ole võimalik – selle asemel on lumekuhjad.” Ringeril ei tulnud pähegi, et selle avastusega oleks midagi mõistlikku peale hakata, ja ta ei võtnud sellele ka patenti. Küll aga ilmus teema kohta paar teadusartiklit.
Lumepuudus viis raskustesse
Sama kümnendi lõpul sattus raskustesse suuski tootev Tey Manufacturing Company, mis paiknes Connecticuti osariigis asuvas Milfordi linnakeses. Ettevõtte asutasid 1947. aastal Wayne Pierce, Art Hunt ja Dave Richey, et valmistada uudseid, kolmest metallikihist koosnevaid õõnsa sisemusega alumiiniumsuuski. Kaks aastat hiljem aga viis sama lumevaene talv, mis Schoenknechtilegi peavalu valmistas, noore firma raskustesse.
14. märtsi hommikul 1950 tuli Pierce tööle ideega. Ta ehitas koos kaaslastega kümnehobujõulisest kompressorist, pihustist ja aiavoolikust seadme. Puhudes veepiisku külma õhku, muudeti need lumeks. Tey siiski erilist edu ei saavutanud, kuus aastat hiljem müüs kolmik oma firma koos lumekahuri patendiga maha.
Hiljem omandas patendi Tey kunagise töötaja Joe Tropeano firma Larchmont Irrigation Company, mis asus 1960-ndatel teisi lumevalmistamisseadmete tootjaid kohtusse kaebama. Selle tulemusel aga jäi Larchmont hoopis enda patendist ilma – kohtusaalis nimelt tuli välja Ringeri uurimisrühma varasem leiutis ja Pierce’i patent tühistati.
Ameeriklane Alden Hanson sai 1958. aastal oma esimese patendi propelleriga lumekahurile, mida ta kolm aastat hiljem täiustas. Selline seade tarbib vähem energiat ja teeb vähem müra. Madalrõhu lumekahuri töötas välja USA-s kogemusi saamas käinud sakslane Fritz Jakob, selle tõi 1964. aastal välja Linde, mis praeguseks enam lumekahureid ei valmista.
Nüüdsel ajal armastavad suusaradade omanikud kinnitada, et looduslikul ja tehislumel ei olevat enam võimalik vahet teha. Mõni kogenud suusataja aga kinnitab, et suudab ehtsat “võltsingust” eristada. Washingtoni osariigis elutsev 41 aastat suusatanud Craig Bury ütles New York Timesile: “Inimene ei suuda luua lund, mis oleks kogenud või tippsuusataja sˇampanja, mis koosneks kergetest, kuivadest, suurtest, kohevatest helvestest.”
Sellest hoolimata on ka kõige puristlikumad kuurordid kasutusele võtnud suusakahurid. “Enam ei piisa sellest, kui oled hooajal avatud 70 päeval,” nentis Colorado Mountain College’i suusapiirkondade ettevõtluse professor Curt Bender. “Nüüdsel ajal on suusatamine rohkem äri ja kuurordid vajavad garantiid, et suudavad teenust pakkuda.” Alpides tekib umbes 40% suusaradade käibest tänu tehislumele. Austrias katavad tehiskristallid 38%, Lõuna-Tirooli suusaseltsi Dolomiti Superski valdustes koguni 80% radadest. Aina enam annab kõneainet tehislume tootmisega keskkonnale põhjustatav kahju – selleks kulub palju vett ja energiat ning see ohustab mäestike ökosüsteemi.
Eesti
Otepääl kolme liiki lumekahurid
•• Otepää maailmakarikaetapi pearajameistri Tõnu Kinksi sõnul asub Otepääl kokku 22 veevõtukohta, torustiku kogupikkus on 3,8 kilomeetrit. Kasutatakse kolme tüüpi lumekahureid, mis kõik pärit eri riikidest: Rootsist, Itaaliast ja Taanist. Eri seadmetel erineb ka töötulemus – mõni suudab külmema ilmaga rohkem lund toota, teisel tuleb see aga just soojema ilmaga paremini välja.
