„Selleks, et müüa Eestis vaid kohalikku liha, peaks loomal olema üks jalg ja neli pead,“ ütles Maag Lihatööstuse juhatuse liige Olle Horm. „Inimene ostab poest mitte Eesti liha vaid mingit konkreetset lihatükki.“

Eestis pole suurt nõudlust tagasinkidele, kuid samas ostetakse meelsasti kaela karbonaadi. Kuna ühe jala ja mitme peaga loomi ei ole, siis tuleb tagasinke eksportida ja kaelakarbonaadi importida. Eesti loomakasvatajate õnneks armastavad nii soomlased kui ka sakslased eriliselt just tagasinke.

Maag lihatööstus kasutab oma toodetes ligi poole ulatuses kodumaist liha, teise poole impordib. Pidevalt jääb puudu kodumaisest vorstimaterjalist. Samasuguses olukorras on Hormi sõnul kõik lihatööstused, kellel pole oma tapamaja.

„Rimi teade, et nad kavatsesid Eesti lihast loobuda, on üleilmastumise tagajärg,“ selgitas Horm. „Suurte rahvusvaheliste kaubakettide jaoks ei ole toiduainetel kodumaad, hind ja tarnemugavus määrab kõik. Parim näide sellest muutusest on kaubanduskettide omanimeliste nn private label toodete pealetulek, mille puhul on tootjamaad pakendilt väga raske tuvastada.“  Rimi juhtum loob Hormi sõnul pretsedendi, kuidas suudab avalik arvamus rahvusvahelist ketti mõjutada.