Maailma finantskriis: paratamatu või kodukootud?
Tekib küsimus: kas see oli vältimatu või vigade tagajärg?
Nagu ikka majanduses, võib väita nii ja naa, aga kahe silma vahele ei saa jätta kuhjunud vigu.
Praegu 81-aastane ja endiselt heas vormis Alan Greenspan juhtis maailma mõjuvõimsaimat panka, USA keskpanka kaheksateist aastat ja pani ameti maha 2005. aastal.
Tema intressipoliitikat nimetati geniaalseks. Greenspani ametiaega jäid 2001. a IT-börsimulli lõhkemine ja sama aasta 11. septembri terrorirünnak. Sellest tekkinud musta masenduse järel sukeldus USA majandus vabalangusse. Et majandust kriisist välja tuua, tõi Greenspan korduvate intressilangetustega baasintressi kuuelt protsendilt ühele protsendile, kuhu see jäi umbes aastaks.
Sedamööda kuidas majandus käima läks, hakkas intress taas tõusma, aga ainult veerand protsendi võrra. Paljud, nagu näiteks professor John Taylor, kelle nime järgi on sõnastatud intressireegel, ütlevad, et tõstmine toimus liiga aeglaselt.
Eri hinnangute järgi pidanuks tegelik intress olema aastail 2001–2004 kaks-kolm protsenti kõrgem.
Tänu madalale intressile tekkis palju odavat raha, millel, nagu Eestigi näide kinnitab, on kombeks suunduda majaehitusse. Kui tavaliselt tehti USA-s aastas algust 1,5 miljoni maja ehitamisega, siis buum suurendas uusehituste hulga 2006. a algul 2,3 miljonini. Elamuehituse osakaal USA sisemajanduse kogutoodangus tõusis 6,2 protsendini.
Et kinnisvarahinnad muudkui kerkisid, siis võtsid eufooriasse sattunud ameeriklased järjest julgemalt laenu, ja pangad seda neile muidugi ei keelanud. Nii sündiski teine viga.
Riskilaenud väärtpaberitesse
Asi jõudis niikaugele, et laenu hakati andma ka nn ninja-klientidele (no income, no assets, no job) ehk siis inimestele, kellel ei olnud ei sissetulekut, vara ega tööd. Laenajate lootus rajanes sellel, et kinnisvarahindade tõus jätkub endises tempos ja võimaldab neil võla ilusasti tagasi maksta. Need olidki need palju kära tekitanud nn subprime-laenud ehk suurima riskiastmega hüpoteeklaenud. Kuna nad moodustasid kõigist USA kinnisvaralaenudest ainult umbes 15 protsenti, siis eriti suurt ohtu neis ei nähtud. Kuid siis tehti kolmas suur viga, mida USA väärtpaberikultuur võimaldas.
Nimelt et mitte ise seda riski kanda, tegid pangad riskilaenudest korralikud väärtpaberipaketid ja hakkasid neid maailmas müüma. Küll väärikatele pankadele, küll pensioni- ja riskihajutusfondidele. Kui esimesed riskilaenuandjad hakkasid pankrotti minema ja suured pangad teatasid oma miljardilistest kahjumitest, mis olid tingitud just nende väärtpaberite tõttu vara mahakandmisest, puhkes laenuturgudel paanika. Keegi ei teadnud, kui palju on seda rämpsu maailmas liikvel ja keda võib usaldada. Väidetavalt on maailmas umbes miljardi dollari väärtuses väärtpabereid, mille sekka on ära peidetud ka rämpslaenud. Umbes 200 miljardit sellest kuulub ennustajate hinnangul mahakandmisele.
Kuna laenuraha enam ei jätkunud, siis paiskasid keskpangad mäletatavasti turule vägevaid miljardeid, et laenuturul rahahulga suurendamisega paanikat ära hoida.
Esialgu näis, et sellest ongi suudetud võitu saada ja olukord rahuneb. Aga siis hakkas tulema uusi teateid ja hoiatusi, et see laenukriis ei möödu karistamatult ka tegelikust majandusest, millel nii USA-s kui ka Euroopas läks seni veel suhteliselt hästi. USA keskpanga juht Ben Bernanke ning Euroopa Komisjon on hiljuti langetanud USA ja
EL-i tuleva aasta majanduskasvu prognoosi.
Keskpankadel näpp suus
•• Tegelikult on olukord maailmamajanduses palju keerulisem, sest madalad intressid on löönud kinnisvarahinnad üles mujalgi maailmas, sealhulgas EL-is. Juba on neid tabanud järsk langus Suurbritannias, Iirimaal, Hispaanias ja mujal, kus see loob probleeme ka ülejäänud majandusele.
•• Järjest tõsisemaks probleemiks kujuneb inflatsioon, mis aastaid püsis üsna vagur. Lisaks kinnisvarahindadele krutivad seda ligi saja dollarini kerkinud naftabarreli hind ning järsule tõusule pööranud toiduainehinnad. Peale selle on paigast ära peamiste valuutade dollari, euro, jeeni ja jüaani omavahelised kursid, mis ei vasta nende majanduste tegelikule seisule. Ei ole ju loomulik, et pariteetsel alusel käibele tulnud euro väärtus on juba ligi 1,5 dollarit või et vabama kursiga jüaan tugevneb euro suhtes rohkem kui dollari suhtes.
•• Kõik see paneb USA ja Euroopa keskpanga intressiotsuste tegemisel raske valiku ette. Keskpankade põhiülesanne on ju inflatsiooni ohjeldamine, aga kuidas sa kergitad intressi, kui majandus vajab turgutuseks hoopis selle alandamist? Nende alternatiivide valikul jäi USA keskpangas peale esimene hirm ja intress langes, samal ajal kui EL-i keskpank otsustas veel loota olude selgimist, kuid juba 2,6 protsendini tõusnud inflatsioon ei lase vist intressitõstmist kaua oodata.
•• Muuseas, rahvusvahelise arvelduspanga BIS ökonomist Claudio Borio väidab, et üleilmastumine on majanduse funktsioneerimist muutnud ning seetõttu peaksid keskpangad oma poliitika ümber hindama ja pöörama inflatsiooni asemel rohkem tähelepanu tekkivatele hinnamullidele.
USA ohud
•• Kõrged energia- ja toormehinnad ning madal dollar kiirendavad inflatsiooni.
•• USA majanduse suurim oht peitub praegu ehitusturul, mis on läinud suurimasse langusse pärast Teist maailmasõda.
•• Eratarbimine moodustab USA majandusest umbes 70%. Juhul kui kinnisvaralaenudega hätta jäänud inimesed peaksid oma oste ainult 2% vähendama, langeks kolinal kogu majandus.
•• Suure, üle 700 miljardi dollari suuruse jooksevkonto puudujäägi tõttu teeb USA pidevalt suuri laene Hiinast ja Jaapanist. Kui need ühel päeval millegipärast USA võlapaberitest ei hooli, nõrgeneb dollar järjekordselt ning keskpangal ei jää muud üle kui intresse tõsta.
Euroopa Liidu ohud
•• USA dollari suhtes 1,45 dollarini tugevnenud euro ohustab Euroopa kaupade konkurentsivõimet. Euro on aastaga dollari suhtes tugevnenud 15%.
•• Naftabarreli hinna tõus saja dollari lähedale kiirendab inflatsiooni, mis võib sundida Euroopa Keskpanka (EKP) intressi tõstma. Oktoobris oli EL-i inflatsioon 2,6%, EKP soov on hoida see alla kahe.
•• Kõrgem intress võib veelgi pidurdada aeglustuvat majanduskasvu ning suurendada kinnisvaralaene võtnute maksukoormust.
•• Osa riikide rahvas on mässinud end õige suurtesse võlgadesse. Näiteks Suurbritannias, kus kinnisvarahinnad on 1996–2007 kerkinud 144%, moodustavad inimeste kodulaenud 150% nende sissetulekust.
•• EKP prognoosib EL-i SKT kasvuks 2007. a 2,9% ja 2008. a 2,4%.
Aasia ja Hiina ohud
•• Suureks ohuks maailmamajandusele on USA Citigroupi hinnangul Aasias ja eriti Hiinas kasvanud börsimull. Shanghai börs on tänavu kerkinud 120 ja Hongkongi börs 55%. Panga analüütikud näevad 2000. a IT-börsimullil, praegusel USA kinnisvaramullil ja Shanghai börsimullil suurt sarnasust. Juhul kui Hiina börsimull lõhkeb, avaldab see mõju kogu maailma börsidele, aga ka toorme- ja energiaturule.
•• Kui USA keskpank peaks jätkama majanduse turgutamiseks intresside langetamist, siis seda rohkem õhku see Hiina mulli pumpab.
