Maakleri argipäev: üllatused vannitoas ja õhtuses telefonikõnes
Kinnisvaramaakleri töö on nagu üllatusmuna – kunagi ei või teada, millega järgmiseks silmitsi seista tuleb. On palju võluvat, aga ka valusat, kirjutab Arco Vara maakler Gätlin Vesset ettevõtte blogis.
Kas olete kunagi mõtisklenud, milline lugu on nende akende taga, mis õhtuti jõulutulede valguses säravad? Või mis peitub kõrvalasuvate pimedate akende varjus? Igal minu vahendatud majal või korteril ja sellega seotud inimestel on oma lugu jutustada. Päevast päeva suudavad inimesed mind üllatada nii heas kui halvas mõttes. Vahel mõnd kõnet lõpetades vajub suurest imestusest lõug vastu lauda ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, mida kõike toimub siinsamas minu lähedal ja ümber.
Ma valisin maakleri töö, sest naudin inimestega suhtlemist. Olen uudishimulik ja soovin kõike teada. Olen tihti kuulnud nii tuttavatelt kui klientidelt, et maakleri elu on ju lill – käid näitad objekte ja raha tuleb. Tegelikult peitub minu jaoks nende näitamiste ja raha taga palju suurem ja sügavam emotsionaalne tähendus. Inimesed ostavad ja müüvad oma kinnisvara ju alati mingil põhjusel. Ühed soovivad uut kodu, teised müügist tuleva raha sukasäärde hoiule panna, kolmandatel ei jää lihtsalt midagi muud üle kui võtta vastu keerukad emotsionaalsed otsused. Neid põhjuseid on sadade viisi.
Üha enam ja enam tuleb ette kliente, kelle puhul ma tahaks palju rohkemat ära teha kui see, mida minu töö ette näeb. Samas pean endale aru andma, et mind on ainult üks ja ma ei suudagi kõiki mõista, aidata ja kõigile meeldida. Vahel on nii, et saadud informatsioon või kogemus jätab hinge väga sügava ja pikaajalise kurvameelse jälje. Samas tuleb töö käigus ette hirmnaljakaid olukordi, mil tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Maakleri töös tuleb hakkama saada situatsioonidega, mida ma isegi mitte unes poleks osanud ette kujutada.
Lugusid elust enesest
Ühel hetkel pildistan imelist puuviljaaeda, järgmisel aga suunatakse mind kaameraga vannituppa, kus ebainimlikult vänge hais võtab silmad kipitama. Valge kübaraga daam ei tundu laskvat end sellest odöörist häirida ja juhib minu tähelepanu uhkele pesemisvõimalusele vannitoa nurgas. Minu tähelepanu hajutab siiski tappev hais, mille allikaks on triiki okset täis kraanikauss. Maja trepil värsket õhku ahmides lajatatakse mulle järjekordse ebatavalise palvega. Järgneb fotosessioon rasedustestiga. Vau. Nüüd on küll viimane aega antud olukorrast väärikalt väljuda.
Toimub korteri üleandmine. Senine omanik ulatab uuele omanikule võtmed ja pärib agaralt, kas too hiiri ka kardab. Minu peakeses hakkab häirekell õige ärritavat häält tegema. Asjatult. Uus omanik vastab naeratades, et temal küll nende loomakeste vastu midagi pole. Selle vastuse peale teatab eelmine omanik, et lisaks korterisse jäävale mööblile saavad uued elanikud kaasa ka mõned närilised. Happy end.
Kell on kuus õhtul. Istun üksi kontoris ja olen lahkumas, kui heliseb mobiil. Teisel pool toru kõneleb naisterahvas, kelle jutust on algul keerukas aru saada, kuna ta nutab ja räägib korraga. Teda ajendas mulle helistama päeval kohalikus ajalehes ilmunud minu pildiga reklaam. Ta leidis, et kuna tal ei ole kellelegi teisele helistada, olen mina ainus võimalik variant. Järgnev vestlus elust vägivallatseva abikaasa kõrval ja soovist leida endas jõudu teha elumuutev otsus toob minugi silmanurka värelema pisara. Püüan seda naist suunata helistama politseisse või ohvriabisse. Tema pisikeseks sooviks oli lihtsalt see, et keegi ta ära kuulaks ja selle rolli ma täitsin sajaprotsendiliselt.
Lisaks suudavad vahel üliemotsionaalsed lahutatud abikaasad või laste laenukohustuse pärast muretsevad emad notaris tehingu ajal paraja segaduse tekitada, mis kõik päädib pisarate, pagulaste Eestist minema ajamise soovi või lihtsalt väga värvikalt üksteisele oma arvamuse selgitamisega.
Mõnikord küsin endalt, et võibolla peaksin ametit vahetama, sest ma ei suuda tihtipeale toimuvat külma kõhuga pealt vaadata. Kogun emotsioonid endasse, püüan toimuva enda jaoks lahti mõtestada ja juurdlen, et kas annab hullemaks või paremaks minna. Just mõnel sellisel hetkel tuleb klient, kes täidab oma kaua aega tagasi antud lubaduse uhke kingituse näol ja on elu lõpuni tänulik, et minuga kohtus.
Maakleri töö on kui üllatusmuna – ilus, magus, põnev, igav, keerukas ja värviline. Kunagi ei tea, mille ilusa või vähem ilusaga ma oma tööd tehes pean järgmiseks kokku puutuma.
