Maale võivad tulla liikuvad tapamajad

Nõuetele vastavatest liikuvtapamajadest oleks kasu eelkõige mahetalunikel.

Veel sellel aastal võib alustada mööda Eestist ringisõitmist liikuvtapamaja, mis peaks leevendust tooma ennekõike Hiiumaa ja Kagu-Eesti loomakasvatajatele, kes sooviksid müüa maheliha.

Praegusel ajal on mahesealiha või -lambaliha tootvate maameeste hädaks aga see, et kuigi loom võib olla kasvatatud kõikide mahetootmise reeglite kohaselt, ei saa kaupa müües panna sellele mahetoote silti, sest enamasti on loom tapetud tapamajas, kus ei suudeta mahetootmise reeglitest kinni pidada.

Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna juhataja Lembit Lepasalu sõnul on Eestis vaid kaks tapamaja, mis suudavad tagada mahetoidule vastava tapmis­protseduuri. Need asuvad Märjamaal ja Saaremaal.

„Häda on selles, et reeglina ei suuda suured tapamajad välistada seda, et mahetoodangu sekka ei satuks mittemahedalt kasvatatud rümbad,” selgitas Lepasalu.

Pealegi on Hiiumaa ja Kagu-Eesti loomakasvatajad veel teisegi probleemi ees, nimelt võivad nad oma mahekauba sildist ilma jääda seepärast, et loomi tuleb Märjamaale vedada sadade kilomeetrite kauguselt, mis võib tapale sõitvates loomades aeg-ajalt stressi tekitada. „Üleliigses stressis oleva looma liha on aga reeglina toidukõlbmatu,” lisas Lepasalu.

USA-s, Austraalias, Soomes

Nüüd on praegustele ja ka tulevastele maheloomakasvatajatele appi tulnud Euroopa Liit, mis leevendas mullu tapamajadele esitatavaid nõudeid ja lubab muu hulgas kasutusele võtta Ameerika Ühendriikides ja Austraalias juba ammu kasutatavad liikuvtapamajad. Soomes on põhjapõtrade tarvis sellised veoautole haagitavad tapamajad juba kasutusel. Kuulu järgi vurab ka mööda Lätit ringi kaks liikuvtapamaja. Ka Eesti loomakasvatajad on selliste lahenduse vastu huvi üles näidanud ja nüüd hakkavad maaülikooli teadlased uurima, kuivõrd otstarbekad on need majanduslikus ja toidu­ohutuse mõttes.

Märjamaa lihatööstuse juhataja Ülo Kaasik arvas, et kuigi liikuvtapamajade kasutusele­võt­mine võib loomakasvatajate elu lihtsamaks muuta, kaasnevad selle kasutuselevõtmisega uued probleemid. Nimelt turustavad Märjamaa lihatööstus ja Saaremaa lihatööstus ostetud liha ise. „Võtame näiteks Hiiumaa, siis seal on aastane lihatoodang suurem, kui hiidlased ise ära söövad. Kuhu nad siis selle ülejääva liha panevad?” küsis Kaasik.

Tartumaal veisekasvatusega tegelev Ain Ohvril ütles, et väiksematele tegijatele oleks liikuvtapamaja kasulik, sest see võimaldaks ise lihaturustamisega tegeleda ja nii oleks loomakasvatamisest saadav kasu suurem.

Kõige olulisem on toiduohutus

•• Põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup ütles, et praegu on liikuvtapamajade puhul peamine küsimus toiduohutuse tagamises.

•• „Kui täna viib loomakasvataja näiteks lamba tapamajja, siis on seal ka täidetud kõik nõuded toiduohutuse seisukohast. Küsimus on selles, kuidas toiduohutus oleks liikuvtapamajade puhul tagatud,” lisas Oopkaup.

•• Üks võimalusi on kohustada liikuvtapamaja ka saadud rümbad ära vedama ja töötlema. Samal ajal muutub sellisel juhul küsitavaks, kas teenus on konkurentsivõimeline või oleks endiselt kasulikum viia tapamajja elusloomad.

•• Oopkauba sõnul ongi põllumajandusministeerium mitmetele küsimustele vastuse saamiseks pöördunud teadlaste poole.