Maaomanikud: valitsus tahab sundvõõrandada meie maa, et see teisele firmale anda
Valitsuse homse istungi päevakorras on miljoni euro eraldamine, et sundvõõrandada ühtedelt eraomanikelt teiste eraomanike kasuks maatükid Ida-Virumaal, kus saaks kaevandada põlevkivi.
Küsimus puudutab Ida-Virumaal Lüganuse vallas Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise territooriumil paiknevate kinnisasjasid ja kasutusvaldust.
Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esitas taotluse kinnistutele seatud kasutusvalduste sundvõõrandamiseks 11. novembril 2009.
2017. aastal oli Põhja-Kiviõli II karjääris aktiivset tarbevaru 13,8 miljonit tonni, millest maakasutusõiguse alal 5,8 miljonit tonni. Ülejäänu asub vaidlusalustel kinnistutel, kus põlevkivi varu suurus on ligikaudu 8,5 miljonit tonni, millest kaheksa miljonit tonni on kaevandatav.
Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ning vaidlusaluste maatükkide omanikud on nende maatükkide üle pikemat aega tülitsenud. EPL kirjutas eelmise aasta lõpus sellest ka loo.
Sundvõõrandamise vastu protesteerimiseks saatsid maaomanikud täna peaminister Jüri Ratasele alljärgneva avaliku kirja.
Kiviõli maaomanike avalik kiri peaminister Jüri Ratasele
Pöördume Teie poole kui maaomanikud, kelle omand jääb Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas piirkonda, kus riik on võtnud nõuks viia valimiste eelsel ajal kiirkorras läbi sundvõõrandamise (valitsuse 3.01.2019 istungi päevakorrapunkt nr. 7). Palume Teid peatada meie vara sundvõõrandamise protsess, millel on selgelt poliitilise korruptsiooni tunnused. Alexela Grupp ei vaja riigilt 150 miljoni eurost „kingitust“!
Valitsuse plaan eraldada reservist miljon eurot selle jaoks, et viia läbi jõhkralt omanike õigusi riivav sundvõõrandamine Kiviõli põlevkivikarjääriga seotud eraomanike vahelises vanas vaidluses, on pretsedenditu ja šokeeriv. Tegemist on puhtalt eraomanike vahelise vaidlusega ja ei ole ühtegi mõistlikku ja objektiivselt selgitatavat argumenti, mispärast riik asub sellises situatsioonis ühte poolt esindama.
Vaidlus Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääride omandiküsimuses on nö „jäätunud“ juba viimased 10 aastat, kuid pühade vahelisel ja valimiste eelsel ajal nüüd on üks pool leidnud võimaluse veenda Vabariigi Valitsust kasutamaks enda ärihuvide realiseerimiseks Rail Baltica tõttu liberaliseeritud sundvõõrandamise regulatsiooni.
Antud sundvõõrandamisel avalikule huvile viitamine on otsitud ja ei vasta tõele. Ka menetlust teostav Maa-amet on jätnud põhjendamata, milliste avalike huvide realiseerimiseks riik vajab just kirjeldatud omandis olevat põlevkivi ja miks just praegu. Arvestades, et riigil on tulevikus avalike ülesannete täitmiseks vajalik kaevandamismaht olemas ja ta saab sama eesmärki täita ka riigi äriühingute kaudu, siis ei ole avaliku huviga õigustatav kinnistute sundvõõrandamine, sest sellest saab märkimisväärset kasu eraomandis olev Alexela Gruppi kuuluv Kiviõli Keemiatööstuse OÜ.
Ilmselgelt on tagatud riigile tulude teenimine avalike ülesannete täitmiseks kaevandamisest laekuva maavaramaksu näol, ükskõik millise isiku poolt kinnisasjal maavara kaevandamisel, sh maksutulud laekuksid riigile ka olukorras kui maade seaduslikud omanikud saaksid ise enda kinnistutel põlevkivi kaevandada. Samuti ei pea regiooni töökohtade säilitamiseks kaevandamist teostama just kindlasti Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja regiooni tööhõive on tagatud kaevandamise protsessi kui sellisega, sest toormena on põlevkivi vajalik maa seest välja tuua igal juhul ja vastavate tehnoloogiliste protsesside jaoks on vaja tööjõudu. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ jaoks on temale mittekuuluvatelt maadelt põlevkivi kätte saamine lihtsalt ajakriitiline, sest kaevandamine on ajaliselt piiratud kaeveloa kehtivusega, mille tähtaja möödumisel tekib võimalus maavara kaevandamiseks kõigil huvitatud isikutel.
Riiklikult meedias avaldatud kokkuvõte, et loodusvarad ja loodusressursid on Eesti rahvuslik rikkus ei ole kordagi olnud osapoolte vaheliseks küsimuseks, vaid oluline on mõista, et sundvõõrandamise menetluse algatamise alus peab seadusest tulenevalt olema avalik huvi ning üksnes maavara olemasolu kui selline ei ole piisav alus kinnistu sundvõõrandamiseks, sest sellise käsitlusaga peaks sundvõõrandamine olema üks riigi põhitegevustest.
Kiviõli Keemiatööstus on juba pikalt soovinud seaduslike maaomanike kinnistuid enda valdusse/omandisse nende soodsast ja mugavast asukohast tulenevalt, millele viitab Kiviõli Keemiatööstuse poolt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile esitanud taotlus sundvalduse seadmiseks ja kasutusvalduste sundvõõrandamiseks juba 11. novembril 2009. Õigusliku võimaluse puudumise tõttu või muul põhjusel on menetlus seni veninud. Sundvõõrandamise protsessi kauaaegselt varjusurmas olekust kiiresti riiklikult jõuliseks protsessiks kujunemine võimaldab järeldada, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ on rakendanud enda erahuvide realiseerimiseks poliitilise eliidi, nähes uut võimalust seoses Rail Baltica projektiga jõustunud Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusega (lühend - KAHOS).
Muuhulgas ei ole riik menetluse käivitamisel arvestanud olulist tähendust omava asjaoluga, et Kiviõli Keemiatööstus ei ole kogu selle aja jooksul teinud maaomanikele ühtegi ettepanekut läbirääkimisteks kinnistute võõrandamise või nende kasutamisega seoses. Seejuures vajab märkimist, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le maavara kaevandamise loa väljaandmisel võimaldas maapõueseadus anda välja maavara kaevandamise loa ka maale, mis loa taotlejale ei kuulu. See ilmestab selgelt, et Kinnistute avalikes huvides omandamise menetlus teenib Kiviõli Keemiatööstuse eraõiguslikke huve.
Peaminister Andrus Ansip rääkis Kiviõli Keemiatööstusest Vikerraadio Reporteritunni intervjuus 5. novembril 2010, leides et „kui ei ole võimalik kaevandusega laieneda, siis maavaidluste tõttu uutele territooriumitele, et küllap peaks siis olema võimalik soetada põlevkivi Eesti Põlevkivilt, et kindlasti mingisugused lahendused me usume, et leiame“.
Tähelepanuväärne on veel ka riigi sekkumine äriühingu ja maade omanike suhetesse selle poolest, et riigi poolt jõuliselt soositud ettevõttes töötab vaid üks inimene, ettevõtte tegevuse tulemit kommunikeeritakse avalikkusele kui äärmiselt kahjumlikku tegevust ja ähvardatakse Ida-Viru sotsiaalse kriisi ohuga, juhul kui riigilt abi saada pole võimalik. Hoolimata valitsuse plaanist riigi reservist eraldada miljon eurot Ida-Virumaal Lüganuse vallas asuva Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel paiknevate kinnisasjade avalikes huvides omandamise ettevalmistamiseks ja omandamise kulude katmiseks, on tegelik potentsiaalse kingi väärtus Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le hoopiski mastaapselt suurem, sest juba ainuüksi ühe äriühingu omandis olevate kinnistute väärtus on riiklikult tunnustatud hindajate poolt koostatud hinnangute põhjal suurusjärgus 17-49 miljonit eurot. Lihtsustatud arvutus näitab Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks suundvõõrandatavatelt aladelt saadavaks kogu väärtuseks umbes 150 miljonit eurot.
Märkimist väärib ka asjaolu, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ, kelle huvides kavatseb Eesti Vabariik kinnisasjad omandada, ei tegele ise maavarade kaevandamisega, vaid majandusaasta aruande kohaselt on Kiviõli Keemiatööstuse põhitegevuseks soojus- ja elektrienergia tootmine, uttegaasi utiliseerimine, vee tootmine ning kontserni ettevõtete veega varustamine. Eelnevat arvesse võttes on kodaniku vaates arusaamatu, miks on riik otsustanud omandada erinevatele isikutele kuuluvad kinnistud äriühingu kasuks, kelle majandustegevuseks on muu kui maavarade kaevandamine ja põlevkiviõli tootmine ning vägisi kerkib küsimus, kas tegemist on taaskord suurärimeeste jokk-skeemiga.
Seejuures riigi poolt põhiseadusliku omandiõiguse vastaselt represseeritavate omanike seas on ka ettevõte N.R. Energy OÜ, mille näol on tegemist Eestis arvestatav soojatootjaga. N.R. Energy OÜ tegutseb 23 soojatootmise piirkonnas ja toodab käesoleval ajal soojusenergiat kokku 399 tarbimiskoha ning ligi 6500 kodu ja kontori tarbeks. Ettevõtte poolt toodetava soojusenergia tarbijate hulgas on nii koole, lasteaedu, haiglaid, korterelamuid kui ka muid ettevõtteid-asutusi. Sundvõõrandatavad kinnistud on otseses seoses ettevõtte tegevuste ning arenguga, sest kinnistuid on kasutatud ettevõtte investeeringute tagamiseks ning nendele on seatud panga kasuks hüpoteek. Selliselt Kinnistute omandamine riigi poolt võib ettevõttele kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi ja seda hoolimata KAHOS alusel makstavast tasust.
Lisaks ei ole ükski riigiamet võimalikule sotsiaalsele kriisile viidates arvestanud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ tegevusega seostatava teise mastaapse sotsiaalse tragöödiaga: ettevõtte tootmisprotsessi tõttu ümbruskonda levivate tervisele ohtlike gaaside ja peentolmu sisse hingamisest tingitud terviseriskidega. Ainuüksi Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt Lüganuse vallale 2018. aastal esitletud mõõtmistulemuste ülevaatest saab järeldada, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ tootmisprotsessist jäägina õhku paisatava „suitsu“ väävelvesiniku piirväärtust ületati mõõtmisperioodil 236 korral ehk keskmiselt 1,22 korda päevas, kusjuures summaarne heitkoguste erinevus on 20 kordne. Teadupärast on väävelvesinik üldmürk, mis tähendab sisse hingamisel teatud kontsentratsioonist alates pöördumatuid kahjustusi tervisele. Kuidas saab riigiaparaat avalikkuse teavitamisel tuua Kiviõli Keemiatööstuse OÜ toetamiseks tuua argumendiks rahvusliku rikkuse, mida tuleb kasutada säästlikult kui riigi poolt soositav ettevõte on pälvinud meedias tähelepanu erineva reostuse ja õhusaastega, mida kinnitavad ka erinevad riigiametid ise, tööõnnetuste ja pidevate põlengutega, omanike varjamise ning võlgadega?
KAHOS eesmärk ei saa olla tegevus, mis selgelt eelistab üht ettevõtjat teisele, luues talle riigi poolt konkurentsieelise ja/või majandusliku hüve, mida tal turutingimustel pole võimalik saada. Käesoleval juhul on tegemist rangelt ühele eraõiguslikule juriidilisele isikule põhjendamatu turueelise loomisega (võimaliku riigiabiga). Üldine huvi ei saa olla see, et maavara tuleb kindlasti ja kiiresti ära kaevandada ning et kaevandamist saaks ellu viia ainult Kiviõli Keemiatööstus.
Sundvõõrandamise protsessi kiirkorras menetlemisega eirab valitsus hoolimatult kõiki sundvõõrandamise protsessi õiguspärasust kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Küsimusega seotud ministritele on hästi teada, et konkreetsete kinnistute sundvõõrandamise õiguslike aluste kindlaks tegemisega seonduvalt on käimas kohtumenetlus ja tänaseks ei ole teada, kas riigil on üleüldse õigust kinnistuid Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (lühend - KAHOS) alusel sundvõõrandada, sest riik soovib ühtede äriühingute maad ära võtta selleks, et anda need teisele äriühingule Kiviõli Keemiatööstuse OÜ’le. Valitsuse reservist raha eraldamist taotlev Rahandusministeerium ei ole tänaseni vastanud sundvõõrandatavate maade omanike teabenõudele, kas on taotletud riigiabi andmiseks vajalik Euroopa Komisjoni luba.
Lugupidamisega
Ahto Tisler, N.R. Energy OÜ juhatuse liige
Taavi Raadik, Metsamaahalduse AS juhatuse liige
Riho Rute
Kaupo Tihvan
