Maaspordikeskus, suusatunnel, sõudekanal… Utoopia või reaalsus?
Nüüd kavandavad järgmised fanaatikud juba mitu aastat suusatunneleid, sõudekanalit ja raskejõustikuhalli, aga rajatiste valmimine sõltub eeskätt seni kaugele jäänud riigi abikäest ja Euroopa Liidu toetussummadest, sest erasektorit neisse investeerimine ei peibuta. Ärileht uuris, kas spordirahvas on uhkeid plaane pidades reaalsustaju kaotanud või mitte.
Raskejõustiklaste kodu-unistus
Maadlusaktivistidel tärkas 2003. aastal unistus rajada Eestile ammusest ajast kuulsust kogunud ala harrastajaile lõpuks oma kodu, kus saaksid ideaalsetes tingimustes treenida ja võistelda tugevad mehed üle kogu riigi. Unistus hõlmas suurt, mitme saaliga spordihalli. Aja kuludes sai selgeks, et vaid ühe ala tarvis pole mõtet seda ehitada ja nii tekkis unistuse kõrvale kindel ettekujutus terviklikust maaspordikeskusest – kõige tugevamad mehed sirguvad ju ikka maapiirkondadest!
Maaspordikeskuse kasutajatena näevad selle eestvedajad nii raskejõustiklasi alates maadlejatest ja lõpetades tõstjatega kui ka jõuliste kergejõustikualade ehk kettaheite, odaviske, kuulitõuke ja vasaraheite harrastajaid.
Nüüdseks on otsustatud, et maa-spordikeskus peab asuma Järvamaal Koerus. Projekti kohaselt saab selleks 1000-ruutmeetrine, kolme suurema saaliga hoone. Mida aga veel pole, on raha, millega unistus täita.
„Alates 2003. aastast, kui idee tekkis, oleme kogu aeg sammukese edasi astunud,” meenutas Koeru maaspordikeskuse projekti koordinaator Jüri Ilves. „Kahel viimasel aastal on riik meid toetanud – nii saime valmis keskuse projekti, samuti soetasime keskuse sisustuse. Ka seal tööle hakkav meeskond on sisuliselt komplekteeritud. Kopa maasse löömine seisab aga ehitusraha taga. Kuna erainvestoreid selleks ei leia, kulutame asutuste uksi ja kirjutame euroraha jagavatesse fondidesse.”
Miks just Koeru? Keskuse rajajad näevad seal maanoorte ja -laste spordiga tegelemiseks sobivat keskkonda.
„Kui Erki Nool peaks täna Võrust Tallinnasse TSIK-i minema, pöörduks ta peagi koju tagasi,” usub 1990. aastal maadlejana pealinnas toonase spordiinternaatkooli lõpetanud Ilves. „Suures linnas on tänapäeval maalastele nii palju muid ahvatlusi, et neid on raske spordi juures hoida. Andekatele Eesti maalastele tuleb luua võimalused sportida oma harjumuspärases keskkonnas, mis praegu puuduvad.”
Ilvese sõnul maksaks maaspordikeskuse ehitamine praegu umbes 19 miljonit krooni. „Meie maja ülalpidamiskulud oleksid kümme korda väiksemad kui enamikul spordihoonetel, sest ihume hammast energiasäästlikule ehitisele, kus kasutaksime maksimaalselt ära päikese- ja tuuleenergiat,” selgitas ta.
Kui asjad liiguvad nii, nagu keskuse eestvedajad loodavad ja eeldavad, peaks järgmisel kevadel ehitus siiski algama. „Sel juhul saaksime üheksa kuud hiljem ehk 2011. aasta lõpus keskuse avada,” kinnitas Ilves.
Kui realistlik see soov on? „Oleme juba seitse aastat asja ajanud ja unistustest on ammu reaalsus saanud. Suuresti ka tänu sellele, et kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukleski on aru saanud, et Koeru maaspordikeskus pole pelgalt maakondliku tähtsusega, vaid riiklikult oluline rajatis nagu Viljandi kultuurikolledž.”
Suusatunnel – eilne lumi?
Kui raskejõustiklased ootavad pikisilmi oma kodu valmimist, siis suusarahvas võib juba ammu tantsu lüüa. Maailmaski kiidusõnu teeninud Tehvandi keskuse arendamine käib euroraha toetusel kogu aeg mühinal edasi, isegi vastakaid arvamusi tekitanud suusahüppemägi kõrgub juba tükk aega uhkelt üle Otepää kuppelmaastiku. Peale selle on Eestis veel mitu kohaliku tähtsusega ja heatasemelist suusakeskust.
Ent ala aktivistid tahavad astuda järgmist sammu: juba mitu aastat räägitakse suusatunnelist, kus saaks lumelauad alla panna kas või südasuvel. Soomes ja mujal Skandinaavias leidub suusatunneleid hulgi. Isegi suures linnas Helsingis on see olemas ja kannab kuulsa Lapimaa suusakeskuse järgi nime Ylläs-Halli.
Suusaliidu juhatuse esimees Jaanus Pulles näeb Eestis kohta kuni viiele katusealusele suusarajale. „Mida nimetada suusatunneliks?” küsis Pulles. „Kas ka kaubanduskeskuse lumenõlva, mis oli plaanitud Lasna-mäele Tallink Citysse? Kui jah, siis näen Eestis ruumi kuni viiele rajatisele, kus saab katuse all suusatada.”
Suusatunneli ehitamisest on praeguse seisuga huvitatud spordikeskuste eestvedajad Pärnumaal Jõulumäel, Harjumaal Keilas, Viljandimaal Holstre-Pollis ja Valgamaal Otepääl. Otepää tunnel paikneks kava kohaselt talvepealinna külje all Sihval.
„Holstre-Pollis ja Keilas on tunneliteema juba täiesti läbi töötatud,” selgitas Pulles. „Kui Keilas räägitakse puhtalt suusatunnelist, siis Holstre-Polli keskus planeerib ühes tunneliga 80-meetrist lumetatud laskumisnõlva, lasketiiru ja curling’u-radasid ehk mitmekesisemaid võimalusi aktiivseks ajaveetmiseks.”
Idee kohaselt saaks Holstre-Pollis katuse all murdmaasuuskadel läbida 850-meetrise ringi, mis kulgeks suures ulatuses ümber laskumisnõlva. Murdmaaraja kõrguste vahe oleks 13 meetrit ehk natukene saaks isegi tõusudel rügada.
Suusatunnelite rahastamiseks tuleb samuti pöörduda EAS-i poole, et saada abi Euroopa Liidu fondidest. „Holstre-Polli tunneli rajamiseks loodetakse kokku saada 50 miljonit krooni euroraha ja mõni-kümmend miljonit omafinantseeringut, kompleksi kogumaksumuseks kujuneb hinnanguliselt kuni 80 miljonit krooni,” rääkis Pulles.
Suusatunneli kavandajate ees-märk on end külastustasudega ära majandada – teenitavast piletirahast peab jätkuma objekti haldamiseks, majandamiseks ja tänapäevastamiseks. Pullese optimistliku ennustuse järgi võiks esimene suusatunnel Eestisse kerkida juba 2012. aastal, kui kõik – nii asjaajamine kui ka ehitamine – kulgeb väga õlitatult.
„Realistlikum prognoos lubab esimest suusatunnelit 2015. aastaks,” täpsustas Pulles. „Utoopiaga pole sel teemal rääkides mingit pistmist, sest Soomes kerkis pärast Euroopa Liiduga ühinemist koguni viis suusahalli või -tunnelit,” lisas ta lootusrikkalt.
Pullese arvates sobiks Holstre-Pollisse kavandatav suusahall kogu pere ajaveetmiskohaks. Rajatise elujõuliseks haldamiseks oleks tema sõnul vaja 300 külastajat päevas, aga suure osa neist moodustaksid tõenäoliselt kehalise kasvatuse tundi tulevad kooliõpilased.
„Halli olemasolu lubaks õpetajal tunde täpselt planeerida ja lastel oleks hoolimata ilmast kindel paik, kus neil aladel esimest koolitust saada,” ütles Pulles, kes peab katuse-aluse suusakeskuse kõrghooajaks ajavahemikku septembrist detsembrini. „Eks see oleks suvelgi avatud, aga kuna päike on põhjamaa rahvale haruldus, eelistatakse suvekuudel tõenäoliselt õues sportimist,” lisas ta.
Vastupidi Pullesele püüab aga osa kiibitsejaid väita, et suusatunneli ehitamine on juba eilne lumi ja pigem peaks panustama tehnoloogiasse, mis lubab mis tahes aastaajal jääkristallide baasil lund toota. Nii toodetud lume saaks kas või juulikuus 20 soojakraadiga Tehvandi suusastaadioni nõlvadele maha laotada.
„Taoline tehnoloogia on tõesti olemas – lumi saadakse nii, et vesi külmutatakse esmalt jääpangaks, misjärel sellest lihvitakse jääkristallid maha,” selgitas Pulles. „Probleem on aga hullus energiamahukuses: esmalt tuleb ju vesi külmutada –20 kraadini ja pärast jälle soojendada nullkraadini, et saada jääkristallidest lumi. Eestis oleks see ebamõistlik lahendus! Suusahallides õiges keskkonnas lund toota on kindlasti kordi odavam.”
Sõudjad vallutavad karjääri
Suursuguseid plaane peab ka sõudeaktiiv. Pole ju normaalne, et alates 2004. aasta Ateena olümpiast igal hooajal täiskasvanute tiitlivõistlustelt vähemalt ühe medali toonud Eesti sõudjad ei saa kodus harjutada ega võistelda rahvusvahelistele nõuetele vastaval kanalil!
Ida-Virumaa Maidla vallavolikogu on koos sõudeliiduga võtnud nõuks rajada praegusse põlevkivikaevandusse Aidu karjääri pärast sealsete varude ammendumist Eesti esimene seisva veega sõudekanal. Või sõudestaadion, nagu eelistab öelda sõudeliidu juhatuse liige Robert Väli.
2008. aastal maaülikooli tudengitelt sellekohase idee saanud sõuderahvas ajab Maidla vallajuhtide abiga asja aktiivselt edasi – praegu on lõpetamisel 2012. või 2013. aastani karjäärina kasutatava maa-ala planeering.
„Kaks aastat tagasi olin minagi selle mõtte suhtes suur skeptik, aga nüüdseks oleme jõudnud esimeste käegakatsutavate tulemusteni,” selgitas Väli. „Mullu korraldasime hanke teemaplaneeringu läbiviimiseks ja tegevus muutus väga konkreetseks. Kuigi projektideni me veel jõudnud ei ole, võime juba rääkida suhteliselt selgest ajakavast, millal miski valmima peaks.”
Väli sõnul peaksid karjääri puistangutevahelised väljaveoteed pärast kaevandamise lõpetamist hiljemalt 2015. aastaks veega täituma ning karjäärist saab kammjärv. Tekkivat tehisveekogu pole ju mõtet niisama soiku jätta!
„Põhja-lõunasuunaliste moodustuvate kanalite laius on umbes 40 meetrit ja vee sügavus kuni 15 meetrit. Ida-läänesuunalise karjääri mäetööde lõpetamisel moodustuv kanal on pisut laiem,” on Eesti Päevalehele selgitanud Maidla vallavanem Hardi Murula.
Et saada rahvusvahelistele nõuetele vastav, vähemalt 162 meetrit lai, 2,3 kilomeetrit pikk ja 3,5 m sügav kanal, on Eesti Energia Kaevandused lubanud kasutada karjääris olevat tehnikat. „Sõudjad ei vaja 15 m sügavust kanalit – ekskavaatoritega saab pinnast sedasi ümber tõsta, et tekiks näiteks 6 m sügavune kanal. Samuti saame tehnika abil kanali laiuse ja pikkuse paika,” selgitas Väli.
Julgemates lootustes 2018. aastal esmakordselt maailmakarikasarja etappi võõrustava sõude-Meka rajamise maksumust võib esialgu ainult oletada. Kanali kaevetööd neelavad hinnanguliselt umbes 16, põhiinfrastruktuuri rajamine 20 ja kanalihoone ehitamine koos paadisildade, poide ja muu säärasega 12 miljonit krooni – kokku kulub seega ligi 50 miljonit krooni.
„Kui tahta Eestisse rajada maailmatasemel sõudestaadionit, siis Aidust ideaalsemat paika on raske leida, ilma et satuksid konflikti roheliste ja muude huvigruppidega,” tõdes Väli. „Aidus saab teha asja ainult ilusamaks ning kohalik omavalitsus huvitub samuti sellest, et elu jätkuks seal ka pärast kaevandamist.”
Ainult aeg näitab, kas Koeru, Holstre-Polli ja Maidla vald saavad lähiaastatel tõepoolest uute suurejooneliste spordirajatistega uhkeldada.
