Mahepõllumajandus areneb vaevaliselt

Kuigi Eestis on olemas kõik võimalused keskkonnasõbralikuks põllumajanduseks, areneb valdkond põllumeeste kinnitusel üsna vaevalises tempos.

Lihaveiseid kasvatav Kalmer Visnapuu tõdeb, et ühelt poolt on Eestis kõik tingimused lihaveiste kasvatamiseks, rannikul ja Lõuna-Eestis on ohtralt karjamaad, kus intensiivne põllumajandus ennast ei õigusta. Samuti on Eestil olemas lihaveiste kasvatamiseks piisav kvoot, millest praegu on täidetud ehk neljandik. Kuid sellegipoolest ei taha igati loodusesõbralik lihaveisekasvatus meil kuidagi hoogu sisse saada, vahendab Roheline Värav.

Visnapuu hinnangul seisneb kõige suurem takistus selles, et eestimaalased ei ole harjunud sööma kvaliteetset lihaveise liha, mis maksab enesestmõistetavalt enam kui tavalise piimaveise liha. Lihaveiste liha hindavad küll Eesti eliitrestoranid, kuid nende ostetavad lihakogused on üliväiksesed.

Lihaveisekasvatajad pole siiski lootust päriselt kaotanud. Kaheksa suuremat kasvatajat on asutanud ühistu Eesti Lihaveis, mille raames hakatakse välja töötama kaubamärki “Looduslikult karjamaalt”.

Veidi parem on olukord lambakasvatajatel. Sireli talu peremees Tiit Kaivo sõnul on nõudlus kodumaise noorlamba liha järele täiesti olemas ja kuigi eluskaalu hind jääb alla Euroopa Liidus makstavale, annab see võimaluse ära elada. Halvem lugu on villaga, mille müügist saab heal juhul tagasi pügamistasu, kuid et on säilinud kodumaine parkimistööstus, siis võib korralikult töödeldud naha hind küündida isegi 1000 kroonini. Lambapidajate sissetulekuid on aidanud suurendada ka EL-i põllumajandustoetuste süsteem.

Lammaste populaarsust suurendab ka tõik, et looduskaitsealad on asunud oma kaitsealuseid maastikke hooldama lammaste abil, sest niitmine võib nii mõnigi kord osutuda karjatamisest kallimaks. Seetõttu võib ühe hektari hooldamisel 2-3 lambaga maist oktoobrini lambapidaja teenida kuni 1000 krooni. “Kui kõiki tululiike kokku arvata, siis saab lamba tulukust vabalt võrrelda teiste tootmisharude omadega,” nendib Kaivo.

Kuigi mahetootmise organiseeritud areng algas Eestis juba 1989. aastal, kasvatati möödunud aastal maheköögivilja ainult 50 hektaril ning sama suurel pinnal kasvatati ka mahepuuvilju. 82 protsenti kogu mahemaa kasutuse struktuurist moodustavad aga rohumaad.

Merit Mikk Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskusest tõi välja sama kitsaskoha, mis lihaveisekasvatajatel — nõrk turustamine. Enamasti toimub taludest otsemüük ning sisuliselt puudub töötlemine. Seetõttu pole imestada, kui paljud mahetootjad müüvad oma kauba tavatootena. “Vaadates aga meie tarbijate ostueelistusi ning teiste kogemusi, võib väita, et mahepõllumajandusel on meil väga suur arengupotentsiaal,” ütleb Mikk.