Mainor Ülemiste juht: ettevõtlus ja pagulasvastane foon on ohtlikus konfliktis

Eestimaalastena peame olema sallivamad, avatumad ning peame pingutama, et võõramaalased tahaksid siia tulla. Kui me seda ei tee, siis võime edasi unistada Eestist, kui uuest Põhjamaast või IT-riigist või veel millestki positiivsest. Me jääme maha ja enam järele ei jõua, sest meil lihtsalt ei ole, kellega seda teha, kirjutab Mainor Ülemiste juhatuse esimees Margus Nõlvak.

Mul oli hiljuti võimalus kuulata Eesti Vabariigi Presidendi kõnet, kus ta tsiteeris taaskord üleilmset edu saavutanud Eesti tuntuimat start-up ettevõtjat. Aga sel korral ei kõnelenud ta mitte majandusest ega suurte eesmärkide poole pürgimisest, vaid lihtsalt manitses kaasmaalasi elementaarsele viisakusele ja sallivusele teise nahavärvi, usutunnistuse või pulmakommetega inimeste suhtes. President rääkis Eestist, mille majandus jookseb ummikusse niipea, kui võtame ühiskonnana mingi hoiaku justkui uskudes, et me ei sõltu mitte kuidagi teistest riikidest, seal tegutsevatest ettevõtetest ja inimestest.

Ka mulle on see nii isiklik kui tööalane mure. Ülemiste City on Baltimaade suurim ärilinnak, kuhu on koondunud kümned välisettevõtted, mis on ju ülimalt vajalikud Eestile, et kasvaks majandus, tekiks juurde töökohti ning et kohalikud spetsialistid saaksid vahetada teadmisi välisettevõtetes töötavate ekspertidega ja teha nendega koostööd. Paljusid teadmistel põhinevaid firmasid koondavas Ülemiste linnakus tegutseb üle 300 ettevõtte ja seal töötab juba ligi 7000 inimest. Meil on inimesi 50 eri rahvusest. See ei ole liialdus – ainuüksi Kühne+ Nageli kontoris töötab 20 eri rahvusest inimesi. Lisaks alustab peatselt tööd üks India IT ettevõte, kus hakkavad tööle just Indiast pärit spetsialistid.

...veel rohkem hämmastas mind Indiast pärit Pramod Bhasin, kelle Eestit tutvustav pitch (lühike müügikõne) oli parim, mida ma eales Eesti kohta olen kuulnud.

Meie võimalused oleksid tegelikult veelgi suuremad – vähemalt nii olen kogenud visiitidel Indiasse ja Saksamaale ning Ukraina ja Suurbritannia ettevõtjate külastustest siia. Eesti IT edukusest ollakse lummatud: e-residentsus, e-valimised ja digiallkirjastamine, paindlik kliima äri tegemiseks, ärksad ja töökad inimesed koostööks. Meile siin väikses Eestis on hakanud tunduma, et see on tavapärane ja uudiskünnist ületab hoopis see, kui mõni e-residendi kiipkaart ühes veebilehitsejas ei tööta. Aga kui vaid nädal tagasi tutvustasime India suurimal ettevõtluskonverentsil TIEcon Eestit kui ettevõtluseks maailma parimat paika ning kui rääkisime nendest võimalustest, mida Eestil ettevõtjatele pakkuda on, oli tagasiside uskumatult soe.

Eesti IT-ettevõtete delegatsiooni juht Taavi Kotka tegi Eestist särava esitluse, aga veel rohkem hämmastas mind Indiast pärit Pramod Bhasin, kelle Eestit tutvustav pitch (lühike müügikõne) oli parim, mida ma eales Eesti kohta olen kuulnud. See näitas, kui soojalt suhtuvad Eestisse, siin äri tegemisse ja siinsetesse inimestesse ka need, kes ei ole siin sündinud ja kelle emakeel pole eesti keel. Samal ajal pirises mul kuklas mõte, et mis oleks, kui see sama General Electricu Indiasse toonud mees teaks, et Eestis ei pruugita hinnata sõbralikkust ja ettevõtlikkust, vaid tähtsamaks võib osutuda hoopis see, et sa ei ole Eestist pärit ja sul ei ole Maarjamaale kohane nahavärv ning küsimus, kas Eestis oleks nende töötajatel üldse turvaline elada?

Samal ajal on meie ettevõtluse suurimaks komistuskiviks see, et paljudel on spetsiifilist tööjõudu puudu. Siin võiks peituda lahendus võõrtööjõu kaasamises. Või kui olla aus, siis see ongi meie ainuke võimalus, kuid avalikkuses leviv vastumeelsus võõraste vastu ei toeta seda kuidagi. IKT-sektor, meie au ja uhkus, on kiirelt arenev ja globaalne äri, mis eeldab juba eos rahvusvahelist lähenemist ning põhineb omakorda riigipiiride-ülesel mõtlemisel, sh rahvusvahelisel personalihankel. Seega, kui võtta Eesti edukatest IT-ettevõtetest ära kogu välistööjõud ja saata nad kodumaale tagasi, ei oleks nende äril pikka iga. Tervikuna oleks see Eestile suur kaotus, kui meie inimeste vastumeelsus sõjapagulaste Eestisse tuleku või selle korraldusliku poole vastu loob üldise fooni ka sellele, et haritud ja tublid teistest riikidest oma ala tipud inimesed ei ole siia enam oodatud.

Välistööjõule pakkumine, millest ei saa/ei tohi keelduda

Olukorra tasakaalustamiseks tuleks teha väärtuslikule välistööjõule pakkumine, millest nad ei saa keelduda. See tähendab, et need Eestisse tööle tulevad inimesed, kellele kohalik tööandja garanteerib näiteks kahe- kuni kolmekordse Eesti keskmise palga, peaksid kindlasti saama lihtsustatud korras tööloa.
Teine võimalus. Kuigi Eestis raiutakse ühetaolist ja eranditeta maksusüsteemi, oleme ju siiski võimelised tarku erandeid tegema. Arvestades ettevõtete ja spetsialistide poolt toodavat kõrget lisandväärtust, oleks nii töötajale kui tööandjale lisamotivatsiooni tekitav maksusoodustuspakett omal kohal. Maailmas valitseb riikide vaheline konkurents, inimestel on võimalus oma töö- ja elukohariiki ise valida. Kuskilt tuleb pihta hakata, et pipraterade hulka tekiks piisavalt ka tasakaalustavaid suhkrutükke.

Need ei ole kindlasti ainukesed lahedused, kuid tahan öelda seda, et peaksime vastupidiselt negatiivsele foonile, pigem otsima võimalusi kaasata aina enam välistööjõudu.
Tahaksin tegelikult ka olla tunnistajaks Eesti IT-eduloole ja näha, kuidas meist saab Euroopa (miks mitte ka maailma) IT ettevõtete ja ettevõtluse meka. Tutvustades Eestit ja meie võimalusi mujal maailmas, olen kogenud, et meil on selleks küllaldaselt võimalusi. Samas võib üheks suuremaks piduriks saada ettevõtete kõige väärtuslikum ressurss – meie inimesed. Nii palju eestlastest IT-spetsialiste või teisi oma ala eksperte, kui meil juba täna-homme vaja oleks, me paraku ise koolitada ei suuda. Ja kui võtta töötuse määra, mis meil riigis hetkel on, siis ega palju ümber koolitada ka pole. Meid lihtsalt on nii vähe ja mis kõige hullem, me väheneme.

Ainuke võimalus on, et peame olema sallivamad, avatumad ning me peame pingutama, et siia tahetakse tulla. Kui me seda ei tee, siis võime edasi unistada Eestist, kui uuest Põhjamaast või IT-riigist või veel millestki positiivsest. Me jääme maha ja enam järele ei jõua, sest meil lihtsalt ei ole, kellega seda teha. Kõik teavad, et Eestis on ilus loodus, aga kas ka ilusad inimesed?