Suhtleme Kaubanduskojas igapäevaselt erinevate ametnikega – püüame lahendada liikmete probleeme, oleme aktiivselt seotud õigusaktide kommenteerimisega jne. Võib ilma häbenemata öelda, et paljud neist üritavad oma tööd teha hästi või väga hästi, soovivad mõista, õppida ja kuulata, mis on ettevõtjate mured. Need, kellega oleme suhelnud juba aastaid, mõistavad ettevõtjat ka paremini. Kas me alati ühel lainel oleme, on ise küsimus. Eriarvamusi jagub piisavalt.

Kuid mure on mujal − nende nooremad ja värskemad kolleegid ei saa ettevõtluse toimimisest kohati üldse aru. Kuidas seda muuta?

Arusaamisest ja mittearusaamisest võib tuua näiteid küllaga ja ka hiljutisest ajast. Negatiivsema poole pealt ehk see, kuidas on sündinud pakendiaruandluse ja selle auditeerimise regulatsioon. Kuigi selle regulatsiooni juures ei ole olnud ehk noored ametnikud, on probleem sama. Nõuded ei arvesta meie ettevõtete toimimispõhimõtetega ning ilmselt ei ole vale väita, et ei arvesta süsteemi tavapärase toimimisega laiemalt – kuidas ettevõtted pakendatud kaupu ostavad, milliseid andmed on neil olemas ja milliseid mitte, kuidas ettevõtted omavahel infot vahendavad ja millist infot saab raamatupidamistarkvarast.

Lihtne on öelda, et koguge, pidage arvestust ja esitage. See kõik on ettevõtja jaoks aga töö. Ja see töö maht on kordades suurem, kui tegemist on andmetega, mida ettevõtted tavapäraselt oma tootmis-, teenindus- või müügiprotsessides ei vaja. Kui ettevõtjal sellist infot käepärast ei ole, tuleb see hankida. Aga selleks kulub aega. Süsteem ei tohiks tekitada olukorda, kus audiitor peab soovitama ettevõtjal osta kaal ja hakata pakendeid üle kaaluma, sest enamik tema tarnijatest ei näita arvetel või saatedokumentidel lihtsalt pakendite kogust ja materjali kauba andmetest eraldi. Usun, et sellist segadust ja koormust ei oleks, kui seaduse koostajal oleks parem ettekujutus ettevõtlusest ja arusaam ettevõtluse vajalikkusest ning toimimisest.

Teine, kuid samavõrd problemaatiline näide on hiljuti avaldatud määruse eelnõu, mille järgi tuleks ettevõtjail hakata oma töötajate kohta hulka andmeid koguma ja säilitama ning seda kõike meeste ja naiste osas eraldi. Ka siin sama mure – idee võib olla küll hea ning (sooline) võrdõiguslikkus on oluline teema, kuid kohustus, nii nagu see on kirja pandud, ei aita idee realiseerumisele või parema võrdõigusliku olukorra saavutamise eesmärgile kuidagi või peaaegu üldse kaasa. Vastupidi. Pigem tekitab uus kohustus trotsi ja viha ja annab aluse naeruvääristada või halvustada kogu teemat. Ja leian, et siingi on suuresti põhjus selles, et eelnõu koostajail puudub reaalne kokkupuude ettevõtlusega. Võimalik, et arvatakse, et kõik ettevõtjad on suured ja sellised, kus juhtkond ei tea kohe kuidagi, kes tema ettevõttes töötavad. Keskmine Eestis tegutsev ettevõtja on jätkuvalt 9 töötajaga! Selliseid ettevõtteid on meil kõigist tegutsevatest ettevõtetest ligemale 86%.

Mida aga teha, et olukord muutuks paremaks? Üks võimalus on hakata nõudma, et näiteks maksuametnike ja õigusloomejuristide ettevalmistusse peaks kuuluma nii ettevõtlus- ja majandusõpe, kui ka reaalne ja arvestatavas mahus praktika mõnes reaalselt tegutsevas ettevõttes! Siis oleks vähemalt lootust, et mõistetakse, mis imeloom see ettevõtja on ning mis asja ja miks ta ajab.