Mait Palts: uitmõtted maksumuudatustest ei tohi ilma analüüsita seaduseks saada
Täna on seaduses mitmeid lahendusi, mis aitaksid efektiivselt maksupettustega tegeleda ja on arusaamatu, miks neid ei ole siiani rakendatud. Juba kehtiv käibemaksuseadus ei luba sisendkäibemaksuna arvesse võtta selliste kaupade või teenustega seotud käibemaksu, millel puudub otsene seos käibe tekkimisega ehk lihtsamalt öeldes, et saaks kasutada mahaarvamise õigust, peab ka auto olema reaalselt ettevõtluse jaoks kasutuses. Seda, kas see nii ka on, saaks maksuhaldur üsna hõlpsasti ettevõtjate käest küsida, kui maksudeklaratsioonidest nähtub, et ettevõtlust ei toimu, töötajaid ei ole, kuid arvel on arvukalt kalleid autosid, nagu täna on väidetud. Ümbrikupalkadega võitluses on sellised teavitused positiivset tulemust toonud ja võiks proovida ka siin. Kui on tuvastatud probleem, tuleb esmalt otsida rohtu kehtivast seadusest, mitte aga asuda koheselt koostama uut.
Täna puudub meil info, kas kehtiva seaduse võimalusi on püütud ammendavalt rakendada või mitte.
Kui tõesti leitakse, et kehtiv seadus kuidagi ei tööta või seda ei suudetagi tööle saada ja vaja on mõelda selle muutmise peale, tuleks esmalt välja selgitada, kui palju on Eestis ettevõtteid, kus kasutatakse sõiduautosid isiklikuks tarbeks ja kus arvatakse autodega seotud kuludelt arvestatud käibemaksust maha sisendkäibemaksu. Samuti oleks vaja analüüsida, millises valdkonnas need ettevõtted tegutsevad, milline on nende käive, kaua nad on tegutsenud, palju on ettevõttes töötajaid jne. Alles seejärel saaks vaadata täpsemalt, kuidas ja milliseid meetmeid oleks vajalik rakendada.
Ka lahendusi ei saa siin olla vaid üks. Kindlasti peaks senisest põhjalikumalt analüüsima iga võimaliku lahenduse mõju tegutsevatele ettevõtetele ja ka ettevõtluskeskkonnale laiemalt. Mistahes maksumuudatused ei saa täna tekkida lihtsalt uitmõtetest ja saada reaalsuseks ilma põhjalike aruteludeta. Kui vaja, tuleks sinna kaasata ka majanduseksperte ja praktikuid, mängida avatud kaartidega algusest peale ning rakendada kõige paremat teadmist, mis meil olemas on.
Äärmiselt küsitav on ka praegune ettepanek riigilt, et tuleks kehtestada sisuliselt piirmäär, millise hinna ulatuses ettevõte võib auto soetada ehk millisest hinnatasemest alates muutuks maksustamine veelgi ebasoodsamaks. Ei ole võimalik nõustuda ettepanekuga, mille kohaselt hakkaks seadusandja sisuliselt ette ütlema, millist töövahendit on ettevõtjal mõistlik kasutada ja millist mitte. Nii võib jõuda lõpuks ka arvutite ja telefonide või mistahes muude töövahendite või teenuste osas hinna määramiseni. See peab jääma ikka iga ettevõtja otsustada, milliseid või kui kalleid töövahendeid ta saab ja soovib kasutada.
Riik on teinud ka arvutused, justkui 64 euro suuruse hüvitise maksmise võimaluse kaotamine isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimiseks kasvataks riigikassa tulusid. Kui seda analüüsida ja teha mõned arvutused, siis on oht, et riigieelarvele mõjuks see hoopis vastupidi. Näiteid sellest, kuidas soovitud maksulaekumiste kasvu asemel tuli hoopis langus, ei pea kaugelt otsima – kui 2009. aastal tõsteti sõiduauto erisoodustuse hinda, loodeti samuti arvestatavat lisa (24 milj eurot). Juhtus aga see, et ettevõtjad loobusid autodest või hakkasid päevikuid pidama ja maksulaekumistele lisa ei tulnudki.
Eelnõus öeldakse, et see summa on aastas ca 2 miljonit eurot, millelt ettevõtjad maksavad riigile erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu täiendavalt 1,3 miljonit eurot. Kui 64-eurone piirmäär kaotada, siis suure tõenäosusega riigieelarvesse 1,3 miljonit eurot enam ei laeku. Seega oleks kavandatava muudatuse mõju eelnõu koostajate optimistliku prognoosi kohaselt 2,7 miljonit eurot aastas. Kui eeldada, et 90 protsenti ettevõtjatest jätkab tulevikus hüvitise maksmist, kuid nüüd juba sõidupäeviku alusel, suurendaks muudatus ühelt poolt riigieelarvet 800 000 euro ulatuses, kuid teiselt poolt väheneksid tulud 1,3 miljoni euro võrra.
Seega oleks selle stsenaariumi korral- kavandatud 50 protsenti asemel asendab hüvitise palgaga ainult 10 protsenti ettevõtetest - muudatuse mõju riigieelarvele -0,5 miljonit eurot aastas.
Kaubanduskoja hinnangul on mitmed aspektid tänases eelnõus jäetud analüüsimata ja valikulised võrdlused teiste riikide praktikatega ei veena meid sugugi. See, kui kuskil mujal on autosid rohkem või vähem, ei tähenda, et peame kohe hakkama välja töötama uusi meetmeid selleks, et saada teistega sarnaseks. Mitmed riigid, kus autode maksustamisega seotud muudatusi on tehtud, on hiljem muuhulgas pidanud tõdema, et eelarve seisukohast on sellised muudatused olnud negatiivse mõjuga.
Tänast seadust ei ole vaja muuta, vaid tagada hoopis selle rakendamine, sest juba praegu peab sõiduauto olema seotud käibe tekkimisega, et sellega seotud kulu saaks sisendkäibemaksuna arvesse võtta. Kui seadus ei tööta, tuleb esmalt endale otsa vaadata ja küsida miks see ei tööta ning kas on probleem ehk hoopis võimekuses ja tahtes seda rakendada nii nagu on olnud kunagi seadusandja eesmärk. Alustada tuleks ikkagi olukorra analüüsist ja andmete koondamisest ning kui siis selguvad probleemkohad, mis eeldavad seaduse muutmist, tuleks ka lahendused välja töötada.
Lahendust ei saa välja töötada ilma probleemi detailselt avamata.
Kaubandus-ja tööstuskoja poolt täna rahandusministeeriumile saadetud arvamust saab lugeda siit.
