Õnnitlen meid kõiki, elu on läinud heaks. Nii heaks, et probleeme tuleb leiutada.Nii ka meil, eksistentsiaalsed küsimused meid enam ilmselt ei kummita, seega hakkame tekitama endale olematuid probleeme ja siis neid innukalt lahendama. Kisume üles apteekide vabapidamise teema. Senine kukepoks kisub tõeliseks kukevõitluseks. Ega siin midagi imestada olegi, konkurents. Muudetud mängureeglitega, kuid ikkagi vaid olelusvõitlus. Miks kisma üles rebiti, ei tea.

Kuigi viimane ravimiseadus (mida nimetatakse hellitavalt reformiks) on kinnitatud juba 2014/2015 a (üleminekuaeg 2020 a-ni), siis nagu näitavad kohtulahendid, kirglikud väljaütlemised ja uued seaduseelnõud, siis lahinguks alles läheb. Eks igaüks võitle koha eest päikese all.

Künnimehed rohupoes

Arusaamatu, miks just ravimikaubandus selline ala on, mida peab ikka uuesti ja uuesti ümber pöörama? Kurb tõsiasi on, et kahe aastakümne jooksul on valdkonnas juba neljas põhimõtteliselt erinev regulatsioon. Kui iseseisvustuhinas valiti esmalt proviisoripõhine apteekide omandivorm, siis 1996 muudeti see võistlusõhinas turupõhiseks, mida 2004. aastal väetati asutamispiirangutega. 10 aasta pärast saadi aru, et asutamispiirangud sellisel kujul on põhiseadusvastased. Asja parandada otsustas Pilvepiir asutamispiirangu asendada omandipiirangutega.

Nii et järjekordne piirang, et edendada konkurentsi? See tegevus tuletab meelde põllupidamist, kus muudkui küntakse ja küntakse ja ... Saagikoristuseks mahti polegi, nii kui uue künni tulemusel esimesed idud tärkavad, nii küntakse põld jälle mustaks. Nii on liigne regulatsioon ja nende muutmine vorminud meie ravimiturgu ja muudatuste tulemusel kaotanud meeletult vahendeid, mis oleksid muidu võinud minna teenuste arendamiseks. Olukorra grotesksust ilmestab KantarEmori paari aasta taguses uuring, mis näitas, et 51% elanikest hindab tervishoiukorraldust Eestis heaks. Appi, ainult sutsu üle poole ja ei mingit reformi! Seevastu apteegiteenust peab hästi kättesaadavaks 96% elanikest. Huvitav miks siis rahvatervise parandamist just ravimikaubanduse otsast alustatakse? Miks Pilvepiir 96% rahuloluga rahul ei ole? Seda pilti vaadates oleks loogiline alustada rahvatervise parandamist sealt kus elanikud 49% ulatuses rahul ei ole?

Üllad (sõnalised) eesmärgid, (tegudes) turgu tapvad lahendused

Mis on siis uue regulatsiooni kehtestamise eesmärgid? Patsiendikesksus, ravimite kättesaadavuse parandamine vähese nõudlusega piirkondades, integratsioon esmatasandi arstiabisse, teenuse kvaliteedi kasv, ärihuvide mõju vähendamine, konkurentsiolukorra parandamine, jätkusuutlikkuse tagamine - kõik sümpaatsed eesmärgid.

Ainult, et peale integratsiooni esmasesse arstiabisse on sama eesmärki taotlenud ka kõik eelnevad regulatsioonid. Kõike seda loodetakse saavutada järjekordse piirangulise võluvitsaga, eelmine kord asutamispiiranguga (ebaõnnestunult), nüüd siis omandipiiranguga: „Apteekri sõltumatuse tagamiseks, vertikaalse integratsiooni kaotamiseks, konkurentsiolukorra parandamiseks ja apteegisektori tasakaalustatud arengu huvides kehtestatakse apteegipidamisele piirang - apteeki võib pidada apteegi juhataja kas füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühing, kus enamusosalus kuulub apteegi juhatajale."

Kummaline. Kas sellist otsust ka mõni analüüs kinnitab? Ilmneb, et mitte. Ravimiseadus on puht Pilvepiiri „isiklikust initsiatiivist" tehtud. Veel nii „ise" tehtud, et isegi Dr Riigi arvamust ei küsitud. Dr Riik on teada andnud, et kui tavaliselt tuleb seaduse väljatöötamiskavatsus ministeeriumist, kuid apteegireformi algatus tuli valitsusest ja sellele ei eelnenud ministeeriumis tavapärast mõju-uuringut. Uh, terve valdkond pöörati segi, tehti varjatud omandireform, rikuti rahvusvahelisi investeeringute kaitse lepinguid, tekitati ja rikuti õigustatud ootusi ja ilma mingi mõjuanalüüsita. Mõjuanalüüs asendati nagu seaduse seletuskirjas öeldud, poliitilise valikuga". Ilmneb, et Pilvepiir ei õpi vigadest, sest asutamispiirangud olid samuti „ise" tehtud. Tulemuseks oli apteekide konsolideerumine ja konkurentsi dramaatiline vähenemine, väiksemate iseseisvate apteegikettide ja apteekide kadu.

Arvamismäng, arvame koos

Kuna reformi kohta mingeid analüüse ega kalkulatsioone ei ole, siis on ka raske vaielda. On vaid arvamus. Valitsuse arvamus. Selline arvamine on kangem igast analüüsist, seaduse seletuskirjas nimetatakse seda poliitiliseks valikuks. Millega seda valikut süüa, ei tea. Kuid meil on vaba maa, igaüks võib arvata. Arvame meiegi teiega.

Kuid meil on vaid poliitiline valik, mis tähendab, et asjaolude kokkulangemisel ja korraliku lobitööga oleks võinud saavutada ka täiesti teistpidise „poliitilise valiku" ehk oleks võinud olla poliitiline valik, et proviisorapteegid peavad ära müüma oma apteegid hulgitasandile, kuna need on liiga väikesed, ei suuda tagada kvaliteeti, pakkuda tasuta lisateenuseid jne. Ka seda valikut oleks saanud põhjendada sõnaliselt täpselt samade argumentidega. Kuidas teile tundub, kas see oleks vastuvõetav? Põhiseaduslik? Ei oleks? Aga miks? Olemuslikult võib seda „ära seletada" sama edukalt, et tegemist on kliendi parema teenusega, mastaabiefektiga, konkurentsi kasvuga ja muidugi jätkusuutlikkusega ja ... poliitilise valikuga.

Meil on poliitilise valiku baasil tehtud arvamuspõhine seadus. Mitte lihtsalt seadus, vaid põhimõtteline seadus, mis on olemuslikult omandireform.

Lavapilt

Praegune lavapilt on selline, et meil on turul üle 40 firma, millisel on hulgitegevuse litsents. Muidugi ei maksa ennast sellisest hulgast segadusse ajada, sest enamus neist tegelevad ainult teatud valikuga. Põhiline konkurents käib kahe suure vahel. Tuleb tunnistada, et oli kolm, kuid üks lahkus sel aastal, ilmselt oli talle keskkond liiga toksiline ja ebakindel. Kuid siiski, konkurents toimib koos tootearendusega. Üldjuhul on ka meie naabritel 2-4 suuremat universaalset hulgitegutsejat pluss hulgem spetsialiseerunud ettevõtjaid. Normaalne.

Milline on lavapilt jaetasandil? Kui vaadata numbriliselt, siis poole tuhande tuuris apteeke pole üldse paha saavutus. 2014 a seaduse seletuskirjas on et Riigikontrolli hinnangul kuulus 15.02.2012 seisuga Tamro ja Magnumi kontserni 154 apteeki (kokku 466-st), kus hulgimüüjal on enamusosalus. Kusjuures üleminekuaja proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et jääks piisav aeg nii suure hulga apteekide (1/3 kogu turust) tegevuse ümberkujundamiseks, osaluste võõrandamiseks või lõpetamiseks.

Muutused, edasiviivad muutused on igal alal vajalikud, muutused viivad elu edasi. Kuid kui praegune süsteem juurelt maha võetakse, siis kahjuks ei anta mõistlikku kasvuruumi ka uutele. Ka värske regulatsioon on kujundatud läbi keeldude. Uues regulatsioonis on igatahes kirjas, et ühe apteekri omanduses võib olla maksimaalselt 4 apteeki. Kõik. Kuskohast selline arv küll võeti? Miks mitte 3 või 7? Hea küll, sain aru, et küsisin rumalasti, sest selgelt on ju öeldud, et tegemist on poliitilise valikuga. Kuid vaadake, turg ei tea midagi poliitilistest valikutest ja number 4 määrab proviisorapteegid igavesse kiratsemisse. Olemuslikult ei ole see kreditaabel.

Apteekide võimalused

Seega on proviisorapteekide süsteemi puhul kolm võimalust: survestada Dr Riiki, et see tõstaks juurdehindlusi ehk ravim läheb meie jaoks kallimaks. Teiseks ellujäämise võimaluseks on liitude, partnersuhete ja läbi muu kooskõlastusvõrgustiku ( mis võib olla suure tõenäosusega konkurentsiseaduse vastane kooskõlastatud tegevus ja karistatav kriminaalkorras). Kolmandaks on kõikide asjade lõpp ehk pankrot.

Praeguseks on pool üleminekuajast kulunud ja ostu-müügi tehinguid eriti toimunud pole. Senini on olnud apteekide müügi-ostu hinnaks u 0,5-1,0 miljonit eurot, sõltudes asukohast ja käibest. Seega oleks 357 apteegi tavatingimustes „õiglane" ostusumma puht aritmeetiliselt, 200- 300 miljonit. Kuid turg ei põhine vaid aritmeetikal, vaid turusituatsioonil, mis muudavb kogu pilti.

Võib arvata, et sundmüüki minevad apteegid on enamuses strateegiliselt heades kohtades, siis vaba müügi korral oleks see hind ilmselt kõrgem, kui madalam. Seega oleks turule vaja pumbata mõnisada miljonit lisaraha, kuid kelle või mille arvelt? Need võivad olla kas ostjate enese säästud + pangalaenud või mingi riiklik garantiifond. Kuid mõlemal on oma iluvead. Esiteks, pole ma väga kindel, et üksikapteekide kasumitootlus on selline, mis võimaldaks krediiti saada. Vahemärkusena, et kui Pilvepiir tahtis regulatsiooniga elimineerida ärihuvisid, siis ka see oli eksitav, ühed ärihuvid asenduvad lihtsalt teiste ärihuvidega, sest mis asi see mitteäriliste huvidega äri pidav äriomanik siis on? Siit tekibki lõppkokkuvõttes ületamatu lõhe apteekide ostu-müügiturul ostusoovi võimalikkuse ja kauba õige hinna vahel. Turg näitab, et müügihinna ja ostuvõime vahe on u 10-20x. Pole nagu kokkuleppe kohta. Tehingut ei toimu.

Valgete kitlitega mustad teod hallil turul

Teine võimalus on, et Dr Riik moodustab mingi garantiifondi, kuid miks peaks, see oleks ju meie ühine raha kulutamine. Põletamine. Kulutamine sinna, kuhu me ei pea praegu sellist lisaraha maksma, ehk muudaks ühiskonnale netokulutused ravimitele kallimaks.

Kuid see pole veel kogu apteekide ostu-müügi turu probleem. Kui meil on 357 apteeki lühikese aja jooksul sunnitud müügis, siis avaldab see veelgi survet ostu-müügi hinnatasemele. Uued turule tulijad on sellega apteekide müügiturul jõupositsioonil ja vanad omanikud sundseisus. Kui nüüd seda pilti vaadata (ja mitte teha valgete kitlitega musti tegusid hallil turul ehk skeemitada), siis on tänastel omanikel igati mõistlik pidada oma apteeke viimase tärminina, sest veel 2,5 a jooksul saadav kasum on ilmselt suurem, kui apteegi kinkimine nüüd ja praegu.

Selle stsenaariumi täitumisel võib meid oodata paarisaja apteegi sulgemine. Kahju küll, et valimised ei toimu 2020. aastal, siis saaks publikum oma selget arvamust avaldada, nüüd ... Võivad pääseda puhtalt.

Mis juhtub hulgiturul?

Valitsus arvas, et konkurentsiolukord paraneb sealgi. Vaevalt. Arvestades seda, et üks suur hulgifirma keskkonna pärast sel aastal juba turult lahkus, siis seda muidugi ei saa pidada konkurentsiolukorra paranemiseks. Pigem vastupidi. Ja see pole veel kõik, erosioon võib jätkuda.

Meie turg on imepisike, selle võrdlemine „teistega" on kohatu. See, et meil on olemas mitu päris krapsakat hulgifirmat, on selle tulemus, et neil oli võimalik „kasvada" mitte ainult laiuti, vaid ka sügavuti jaevõrku, optimeerida kulusid, logistikat ja saavutada mastaabiefekti. Nüüd on see mahupuhver kadumas, mis võib väga võimalikult viia hulgitasandi konsolideerumisele või selle pehmelt öeldes vaesustumisele. Nii või teisiti on üpris tõenäoline, et ravimikaubanduse köndistamisel on pikemad ja sügavamad mõjud kui arvamuspõhine seadusloome on osanud karta.

„Bezosel oli vaja, et Amazon toodaks niisugust kasumit, et see võimaldaks tal investeerida tehnoloogiasse ja olla oma rivaalidest kogu aeg ees. „Selleks ajaks oli Jeff märkmepaberil juba matemaatilised arvutused ära teinud ja teadis, et see juhtub nagunii. See tähendab kokkuvõtvalt järgmist: kas minna väga suureks või minna koju." (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 77).

Elementaarne. Selles teadmises tundub kuidagi eriti tagurlik keerata kella tagasi nii ebaõnnestunult, et panna proviisorid virelema oma väiksuses. Kellega nad konkureerivad? Omavahel? Kõik need pisikesed pudinad, kellel võib olla kuni 4 apteeki. Milles nad konkureerivad? Kauba saavad nad ju hulgifirmadelt. Neiltsamadelt „pahadelt", kelle vastu Pilvepiir asendustegevusena püsivõitlust peab. Neli apteeki on vähe edu saavutamiseks. Võib täiesti kindlalt eeldada, et a 2021 laekub Pilvepiirile eelnõu, milles tehakse ettepanek lubada apteekide arvu suurendada 10-ni ja järgmisel aastal, kui apteegid ikkagi välja ei vea, siis kaotatakse piirang üldse, mille tulemusel saame ... 2-3 apteegiketti, mis ongi optimaalne.

Tuleb aru saada, et konkurents on vahend, tööriist, peenmehhanism ja konkurentsi võib olla mitut tüüpi. Kuid konkurentsi eesmärgiks on alati edasi liikuda, mitte tagasi.

Lipuproviisorid?

Muret teeb ka protsessi mentaalne külg. Kaasnevad kahjud. Kuidagi imelikuks on kasvanud meie ühiskond, me ei muretse omandiõiguse rikkumise pärast, me ei hooli kliendi tulevikuvõimalustest, me ei hooli rahvusvaheliste lepingute rikkumisest ega ettevõtluskeskkonna halvendamisest, kuid me läheme kihku täis, kui saame midagi läbi keelamise kriminaalseks muuta ja seda karistada.

Niisiis, kuigi meil on 950 proviisorit, siis pole kõik need ilmselgelt äriinimesed. Hea ongi. Neil ei ole lihtsalt ärisoont. Seega massilist „äriinimeseks" hakkamist ilmselt ei toimu. Turg, regulatsioon ja valitsus on sellise ostuotsuse tegemiseks liiga heitlik. Kuid on ka selge, et keegi ei taha oma armastatud ja hästi kätteõpitud ametist ka loobuda.

Täpselt samamoodi ei taha oma armastatud ja kätteõpitud tegevusest loobuda tänased apteekide mittekvalifitseeruvad omanikud. Siin tekibki huvide kokkupuutepunkt, looduse kutse ja turujõu maagika. Juba hoiatatakse „hallide skeemide eest", kus endised omanikud jäävad endiselt mängu juhtima, kuid näiliselt on apteegi omanikuks proviisor. See ongi skeemitamine. Mingil veidral moel on arvatud, et selle skeemitamise jälgi võiks hakata ajama konkurentsiamet. Vaat siin tuleb küll olla resoluutne, sellise skeemitamise jälitamine pole konkurentsiametile loomuomane tegevus. Kasutada spetsiifilisi oskusi nõudvaid, ülihästi välja õpetatud konkurentsiametnikke mingis mõttetus jälitustegevuses, on raiskamine, täpselt samuti nagu saata tippkirurgid labidaga kraavi kaevama.

Kuid kuna huvi tekib mõlemalt poolt, siis selliste kombinatsioonide tekkimine on üpriski tõenäoline. Ütleme paratamatu. Ega selles ka midagi uut ei ole, need kes on lugenud Juhan Smuuli „Kihnu Jõnni", teavad, et kapten Uuetoal ei olnud kaptenipabereid, mistõttu pidi ta palkama paberitega mehe, lipukapteni. Noh, meie saame lipuproviisorid.