Majandusanalüütik "Eesti 200-st": uus toode viiks nihkesse seni väga mugavalt toiminud poliitturu jaotuse. Aga kas meil on seda vaja?

 (33)
"Eesti 200" ühed asutajatest: IT-ettevõtte Nortal juht Priit Alamäe, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kohusetäitja Kristina Kallas
"Eesti 200" ühed asutajatest: IT-ettevõtte Nortal juht Priit Alamäe, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kohusetäitja Kristina KallasFotokollaaž

Majandusanalüütik Peeter Tammistu kirjutab, kuidas pärast uue poliitjõu "Eesti 200" avalikkuse ette tulekut hakkas pihta sildistamine ja nõudmine, kuidas "Eesti 200" end määratleb. "Eriti naljakana mõjub poolsuse valiku nõue meil, kus erinevad erakonnad määratlevad ennast küll vasak-, küll parempoolsetena, kuid valimisprogrammid on kõigil sotsialistlikud."

Viimane nädal on kulgenud Eurovisiooni ja 100 aasta pärast toimuva sünnipäeva ühe korraldustoimkonna (Eesti 200-nimeline uus "poliitjõud"-toim.) ettepanekute tähistamise arutelude tähe all. Nii nagu meie ülilahe ja -professionaalne eurolaul oleks peaaegu mattunud pahatahtlike undruku arvustamise alla, nii kipub sünnipäeva korralduskomitee ideedekimp mattuma nimevaidluse, poolsuse ja pealiskaudsuse alla. Kõik täiesti kõrvalised targutused.

Me oleme juba sellise hoo ja isegi raevuga tormanud vaidlustesse, et isegi ei märka, milleks ja kes meid üles kutsus. Imestusväärne, kuidas me oskame viskuda probleemi aruteludesse probleemist aru saamata. Kes olete, kas parem- või pahempoolne, kus lahendused on? Segadus. Kõik see näitab, et ühed ootasid ja teised kartsid uue toote tulekut poliitturule. Kolmandate jaoks oli see turutõrge ja tõeline katastroof. Uus tulija (toode) viib nihkesse ju kogu seni mugavalt toiminud poliitturu jaotust, muutes osade poliittoote edasise eksistentsi turul konkurentsivõimetuks. Nii tulekski käsitleda korralduskomiteed kui ettevalmistust uue toote turule tulekuks. Muide, toodet veel ei ole, on idee, millist toodet klient võiks vajada ning toimub selle vajaduse turu-uuring. Seega, pidagem hoogu ja vaatame, mida meile siis tegelikult pakutakse.

Seotud lood:

Kas me vajame uut toodet?

Ootused turu ja tootearendusele on erinevad. Vaadates sellise pilguga poliitturu osalisi, siis kas poliitturg hoiab hoia sihikul neid vajadusi, mida klient veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks? Midagi pole parata, arenguloogika ütleb, et kliendid (valijad) ootavad varem või hiljem uut toodet poliitturule, kui senised tegijad ei suuda kliendi vajadusi rahuldada. Kuid seekord on kliendid eriti valvsad, sest mitu järjestikkust esmapilgul uudsena mõjunud tootearendust on lõppenud vaikse visinaga. Kahju.

Ebaharilik algus

Mis aga turu ootusärevust ülal hoiab on see, et kuidagi märkamatult oleme sumbunud maailma, kus osa poliitinimesi on sättinud enese „valitsema". Valitsejaks meie üle, mitte kaasama meid tootearendusse. „Isevalitseja" sündroom avalikus halduses ületas igasuguse sündsuse piiri, kui lugesin, et „süstlavahetuspunkti vastu võidelnud piirkonna elanikud said kohtus lõpliku kaotuse kui riigikohus ei võtnud esmaspäeval nende kassatsioonkaebust menetlusse." Te ei saanud aru? Eh, kui elanikud kaotasid, kes siis võitis? Administratiivvõim võitis? Isevalitsejad? Võitis keda? Võitis oma elanikke? Kummaline kaasamine. Kuid selline mentaliteet laiutab kõikjal, nii ühistranspordi korraldamisel, Rail Balticu strateegia kujundamisel, puidurafineerimistehase analüüsimisel jne. Sellisest suhtumisest ongi klienditurg küllastunud ja ootab uut lähenemist. Kaasamist. Hõlvamist, Sidumist.

Loe veel

Sünnipäevatoimkonna lähenemine on olnud märgatavalt erinev senisest viltu vedanud kultuurist, kus põhiline on „mina" - mina annan, mina teen, mina luban. Tuleb tunnistada, et sellisesse maailma juurdunutele on üleskutse kaasa lüüa ja ise olla tuleviku kujundaja veidi segadusttekitav. Lausa pelutav. Teistele jällegi meeldib, et meie, valijad, oleme tõstetud selles üleskutses silmitsi väljakutsega olla ise osaline tootearenduses. Niisiis eesmärkide ja kavatsuste selgitusest (manifestist) panin endale kokku sellise jada: „Eesti ees seisvad probleemid on suuremad kui praegu tahetakse tunnistada (...) valime uue Riigikogu koosseisu ja ühes sellega anname valijatena oma suunised, millisena tahame näha Eesti arengut (...) üheskoos lahti mõtestama tänase Eesti strateegilised probleemid ja pakkuma välja pikema vaatega lahendusi (...) otsuseid tehes tuleb arvestada, et Eesti on seniste trendide jätkumisel veel väiksem ja veel vanem kui täna (...) ei tohiks kulutada aega aastaid hiljaks jäänud probleemipüstitustele, jagada ümber puudujääki ammu ülejõukäivas süsteemis (...) ongi kõige tähtsam ambitsioonikalt tõsta poliitilise tellimuse kvaliteeti ning mitte aktsepteerida seni toiminud poliitilisi vastandumisi. Kehtestades kõrgemad nõuded poliitiliste ideede võitlusareenile, loome esimese eelduse sisukama poliitilise debati tekkeks." See, et meid kutsutakse nagu omanikke tegevjuhtidele suuniseid andma on igati mõistlik algus pikaajalise arengu planeerimiseks.

Tappa enne turule tulekut

Perspektiivplaneerimine ja strateegida on just minu alad. Hiljuti oli võimalus analüüsida ühe välismaise suurkontserni strateegiadokumenti. Analüüsitud strateegias oli peatükk, kuidas investeerida ennast nii konkurentsivõimeliseks, et uued tulijad isegi ei üritaks turule siseneda. See viimane mõttepojuke tuligi meelde, kui vaadata pidukondade reaktsiooni uue kodanikuliikumise ilmumisele meie poliitturule. Ühed ütlesid kohe, et ärge trügige, turg on täis, teised väitsid, et midagi uut ei ole välja pakutud, kõik manifesteeritu on juba igipõlistest aegadest nende programmis, kolmandad tegid sõbraliku näo ja ütlesid et tervitavad uut jõudu ja konkurentsi. Kuid mis sest uuest tootest kasu on?

Väike sõbrakallistusega lämmatamine käib juba igal sammul. Kuna inimestel on vähe aega süveneda asjade tegelikku seisu, siis püütakse kohe mingi negatiivne silt külge riputada.

Sildimäng nr 1. Vahva on see, et paljud ütlevad, et selles tootes pole midagi uut, ei eristu. On ikka. Kui me varem teadsime, et igal jõel on kallas kahel pool, siis nüüd saime teada, on ka kolmas kallas. Huvitav situatsioon. Nagu kvantmehhaanika. Kuid põhiline on see, et nad on oma olemuselt vabad tegema vanu asju uut moodi. Nagu garaažifirma, tegema uut moodi ja edukalt. See annab tootearendusele hoopis laiemad võimalused. Kuid eks me ole kõik oma mineviku viljad ja kerge on langeda vande mudelite suigutavasse mugavusse. Üheks selliseks on survegrupi strateegia. Survestamine tähendab sundi, sundi et keegi teine mingi meie tegevuse ära teeks. Tänapäeva maailm, mis pöörleb võrgustikel, varireklaamidel ja kuulujuttudel pole survestamiseks eriti kohta. Pigem on tänapäeval edukas klientide/valijate sidumine, oma ideede nende omadeks tegemine. Kaasalöömine. Ilmselgelt oleks sellisel taktikal tugevalt eristuv joon uue toote väljatoomisel ja selle võimalikul edulool. Nii, et vaid survegrupina edu saavutada on raske.

Sildimäng nr 2. Oled parempoolne, vasakpoolne? Väga nutikas sildistus, sest inimesed ei vaevu pärast esmamuljet enam mõtlema. „Poolsus" kinnistub seljaajus ja nii see jääb. Kui praegu liigitatakse ...poolseks siis selleks te ka jääte. Just seepärast teised turuosalised küsivad, kas olete parem- või vasakpoolsed, et siis on kergem rünnata uusi ettepanekuid. Kummastav küsimus nagu oleks olemas vasakpoolne vatsavaevus ja parempoolne põiepõletik? Tegelikult on probleem, mis on vaja lahendada, kuid seda ei lahenda lähtudes sellest, kuspool eesistujat asusid rahvasaadikute istekohad.

Eriti naljakana mõjub poolsuse valiku nõue meil, kus erinevad pidukonnad määratlevad ennast küll vasak-, küll parempoolsetena, kuid valimisprogrammid on kõigil sotsialistlikud. Korralikku parempooset erakonda polegi, kõik vaid seepärast, et algselt maailmavaatelistest erakondadest on poliitturu karmi kontekstis kujunenud kõikemüüvad koloniaalkauplused.

Sildistamine nr 3. Pole kõlavaid (poliit)nimesid. See on nüüd just üks vanamoodne sildistus, nojah pole kõlavaid nimesid järelikult ei saagi teha uut toodet. Bill Gates, Jeff Bezos ja tuhanded teised äriliidrid alustasid sellest, et neil oli idee, kuid mitte midagi muud, ei raha, toetajaid ega kõlavat nime. Nüüd on neil need kõik sest neil oli usk oma ideesse. „Kõlavate nimede" puudumine loobumise ettekäändena on küll kõige magedam vabandus. Meie tänased poliitturu „kõlavad nimed" on eilsed tundmatud nimed.

Läheb kiireks, neetult kiireks

Küll aga seisab korraldustoimkonna ees üks tõeline ja suur probleem. Uue toote eduka turule tulekuga on selline lugu, et see peab olema ajaliselt väga õigesti sihitud. Põhimõtteliselt võib ka jaanipäevaks suuskadega ja jõuludeks suspedega turule tulla, kuid pole just kõige õigem turundusnipp. Poliiturul on tootele hinnangu andmise punkt paika pandud, see on valimiskasti päev.

Sel päeval ütlevad kõik oma arvamuse poliitturul olevate toodete kohta. Valiku teevad isegi need, kes valikut ei tee.

Läheb neetult kiireks uue toote turule toomisega parlamentaarse riigikorraldusega riigis. Eelnevad aastad on näidanud, et igasugused ilma kindla struktuurita ja veojõuta rahva(algatuslikud)liikumised, survegrupid pole tõhusad.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare