Majandusanalüütik haigekassa rahamängudest: kuidas püksipõhja varrukatega paigata

 (24)

Ooteruum
OoteruumFoto: Andres Putting

Oleme nutikas rahvas. Märkame igat pisiasja. Isegi seda märkame, kui kreeka jogurti pakilt kaovad ristid või Alma piima lehm on kolme jalaga. Kuid suurtes asjades me nii tähelepanelikud pole.

Ega kõike ka ei jõua märgata, eriti valimisperioodil, mil häid uudiseid tuleb süle ja seljaga. Poriloopimist ka. Tavaline värk. Midagi tähtsatki lipsab selles melus tähelepanu alt välja. Näiteks värskest CV Keskuse analüüsist selgus, et Eesti inimesed ei ole kunagi nii suurt palka saanud kui praegu. Tore. Palgad on kasvanud kõikides piirkondades ja kõikidel erialadel. Selline hea uudis, kuid keegi nagu ei rõõmustakski. Peaaegu ei märgatudki, et meil nii hästi läheb. Kurb. Loomulikult on valimiseelne mürafoon nii kõrge, et mõni info kaob nagu sosin diskoõhtusse, kuid ikkagi võiks heameelt tunda.

Iseseisvuse lõpp?
Ka uudis, et Dr Riigil on kindel plaan, millega „antakse“ haigekassa (HK) eelarvesse lähiaastatel juurde 300 miljonit eurot on hea uudis. Kuid jällegi … vaikus. Kuidas raha „antakse“ pole just kõige jätkusuutlikum, kuid saab protsessi vast liikuma. Siiski on selles heas uudises ka hoiatus – me peame oma kulutused tulevikus ümber hindama. Me peame kuidagi lisa teenima, mitte ainult „võtma“ ja „andma“. Sellest jääb tuleviku tootmiseks väheseks.

Seotud lood:

Seekord „antakse“ nii, et laiendatakse haigekassa tulubaasi ehk Dr Riik hakkab maksma haigekassa eelarvesse raha mittetöötavate pensionäride eest. Samas liigub hulga praegu otse riigieelarvest rahastatavaid teenuseid üle haigekassa kohustuseks ( kiirabi, kunstlik viljastamine, uus hambaravihüvitis, perearstide asendustasud). Seega haigekassa täiendav rahastamine on positiivne uudis, kuid näitab selgelt, et haigekassa süsteem ei ole enam isetoimiv. Pole iseseisev. Kuid see on halb kahest seisukohast.

Loe veel

Esiteks kui haigekassale „antakse“, siis kelleltki „võetakse“. „Võtmisest“ esialgu ei räägita (valimised ju tulekul), kuid ilmselt näeb välja sedasi, et kui püksipõhi on läbi kulunud, siis lõigatakse teiste pükste (riigikassa) sääred lühemaks ja paigatakse viledaks kulunud haigekassa püksid ära. Võib küll rääkida lobajuttu, et meil ongi moes lühikesed püksid (talvel?), kuid igaüks saab aru, et see on vaid udutamine. Kõike me tahame olla terve ja tarmukas.

Dr Riik teab hoiatada: ära joo, ära suitseta, ära söö, ära kihuta, ära ... Kõik see võib olla kahjulik teie tervisele. Aga kaitsmata vahekorra eest poliitlobaga ei hoiata keegi. Seda kuidas kaitsta ennast ebasündsa vahekorra eest poliitlobaga meid ei õpetata. Aga peaks õpetama.

Teine kaotus on põhimõttelist laadi. Küsimus on iseseisvuses (pean silmas finantsilist ise toimetulekut). Haigekassa loodi eraldi avalik-õigusliku rahahunnikuna just selleks, et see oleks mõõdetav, seotud vastutusega ja annaks ka vastava hinnasignaali tervishoius toimuva kohta, peegeldaks meie võimalusi ja vajadusi. Oleks ühtlasi distsiplineerivaks instrumendiks. Nüüd on uks lahti tehtud ja … Väga raske saab olema uut tervishoiu rahastamise mehhanismi luua. Miks? Sellepärast, et vesi voolab allamäge ja inimesed proovivad lihtsamalt hakkama saada, mis tähendab, et esimesena sirutatakse käsi riigikassa manu.

„Andke meile, meil on vaja“. Ja ongi vaja. Kõik, kogu „uus mehhanism“. Ilmselt on õigus teaduskirjanik Robert Andreyl: „Me oleme halvailmaloomad, stiihia kauneimad lapsed. Evolutsiooni mõistlikemail põhjustel näitab inimene end paremast küljest halvimatel aegadel.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“). See on jälle hea uudis ja tähendab, et elame praegu headel aegadel, kuid millegi uue leiutamiseks ei pea ju halbu aegu ära ootama, et siis … viriseda. „Kas me sellist …“

Täpselt samuti tatsab „Pensionikassa“ oma suveräänsuse lõpu poole, ka see hakkab vajama üha enam päästepakette riigikassalt, liikudes vääramatult oma sõltlase staadiumi poole nagu haigekassagi. Aga iseseisvusel pole mitte ainult inimeste ja riikide, vaid ka „kassade“ puhul on oma väärtus - see sunnib ise pingutama, ise lahendusi otsima, ise vastutama.

Mitteiseseisvus on olukord, kus institutsiooni vastutus kaob ja asendub vastutuse hajutamisega.

Mitteiseseisvus on olukord, kus institutsiooni vastutus kaob, see asendub vastutuse hajutamisega nn kollektiivse vastutusega kõigest sellest tulenevaga. Neljast hunnikust, kuhu me raha korjame (riigikassa, haigekassa, pensionikassa ja töötukassa) kaks on vaesunud, tuksuvad (või hakkavad tuksuma) vaid riigikassa toel. Kui me liidame siia juurde elustiilist ja vanuselisest struktuurist lisanduva surve sotsiaalhoolduskuludele, siis peame mõtlema millised on riigikassa võime sellele survele vastu pidada.

Mõttepojuke, et Dr Riik võiks hakata pakkuma üldist (tasuta?) ravikindlustust on küll väga õilis, kuid võib muuta riigikassa enese iseseisva eksistentsi küsitavaks. Kui see on pööre, siis valel ajal, vales suunas ja vales kohas. Lisaressurssi on vaja, kuid kuidas? Tõstes ühtesid kulusid teise hunnikusse ei suurene meie heaolu, vaid segadus meie võimaluste hindamisel. Valikuid on kaks, esiteks „Projekt Läti ennekõige!“ kruvida makse juurde, tehes tootmise konkurentsivõimetuks kõige sellest tulenevaga või „Projekt Riigireform“ kasutada olemasolevaid ressursse tõhusamalt. Kuidas tõhusamalt?

Viienda efekt
Näide elust enesest. Kunagi, kui oma kodu rajasime, pidime paljugi ise tegema. No ikka väga palju. Kuid ega kõike ise jõua ega oskagi. Teadagi, tööjaotus on juba ammust aega tuntud tõhususe tegur. Kuid ehitust organiseerida on võimalik mitmeti.

Üks seltskond oli värskelt TEMT-i lõpetanud, kes olid saanud lisalihvi Leningradis soomlaste ehitustandril. Kõigepealt üllatasid nad sellega, et andsid teada, meid on viis, kellest neli teevad tööd ja viies koristab, kannab ette ja serveerib kohvi. Kaheksakümnendate lõpus tundus selline pakkumine pöörane. Siiski, kuna olin soomlaste töökultuuriga kokku puutunud, siis uskusin pakkumise tegijate kinnitust, et kokkuvõttes saan makstud rahaga võrreldes rohkem ja paremat tulemust, kui ilma viienda meheta.

Tõstes ühtesid kulusid teise hunnikusse ei suurene meie heaolu, vaid segadus meie võimaluste hindamisel.

Just nii läkski, iga lauajupp oli seina najal pikkuse järgi, iga poolik kivi korralikult alusel, kui nelik midagi vajas siis otsis viies välja vajaliku jupi ja andis kätte. Põrandad olid puhtad ja keegi ei pidanud ukerdama materjali otsas. Töö sujus kiiresti ja kvaliteet oli super. Teine seltskond oli … teistsugune. Õigemini mitte teistsugune vaid tavaline. Mis käevahelt kukkus see sinna ka jäi.

Vahel imestasin, kuidas nad konte ei murra tehes raskema kategooria takistuste läbimist. Kui vaja oli poolt tellist, võeti aluselt kivi ja kaksati sealt vajaminev, meetrine lauajupp saeti loomulikult kuuemeetrisest jne. Ehitus edenes kuid aeglasemalt ja kvaliteet … Ehituse lõppedes jäi üllatuslikult õuele kahemeetrine tuuletõkkeplaadi virn, kuigi olin kõik justkui läbirehkendanud - põhjus selgus siis kui ülakorrusel kippus tuul seitli segi lööma. Tuuletõke oli õue ununenud. Ressurss läks raisku ja ümber tuli ka teha.

Ressursist veel niipalju, et ehituse lõppedes kõrgus tagaaias poolikutest laudadest ja prussidest peaaegu et kohalik Everest. Koos onuga harutasime seda segadust kaks nädalat lahti ja virnastasime. Sai poole suvila jagu materjali ja kütet kaheks aastaks. Vaat niimoodi. Kui esimene meeskond oleks jätkanud, poleks sellist jama tekkinud. Õppetunniks võiks tõdeda, et peaksime oma ühiskonna ja selle (selles) majandamise üles ehitama just esimese seltskonna eeskujust lähtudes. Kas me teeme nii?

Riigihange: hangitakse (säästupaketina) mõistust
Mina küll jogurtitopsi ega piimapaki kujundust ei märka, kuid teade, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) koostöös rahandusministeeriumiga (RM) kuulutas välja hanke, millega otsitakse läbiviijat uuringule tarbijakaitseameti (TKA) ja tehnilise järelevalve ameti (TJA) ühendamise analüüsiks, jäi küll silma. Ehmatas lausa. See polnud küll heade uudiste rubriigist, kuid oleks võinud pälvida suuremat tähelepanu. Miks?

Esmapilgul ju täiesti tore mõte: tegevusvaldkondade analüüsi läbiviimine, eesmärgiga esitada ettepanekud ühendameti moodustamiseks (sinna juurde muidugi mastaabisääst, mõjud, halduskoormus, ohutus jne). Kõik toredad mõtted, kuid miks selleks tööks/analüüsiks, mis peaks olema Dr Riigi igapäevane tegevus, on hanget vaja? Kas meil endil suutlikkust selleks pole?
Maakonnavalitsuste kahimisel mingeid mõjusid ei analüüsitud (isegi ei arutatud). Tehti ära toore poliitilise tahtega. Samuti ei arvestatud ega hangitud mõjuanalüüse kui poliitilise tahte tõusulainel tehti otsus „riigiasutused“ pealinnast välja saata. Ei hangitud mingit mõjuanalüüsi ega tegevuspaketti kuidas uued (sund) ühisvallad oma tegevusi paremini korraldatud saaksid. Oli vaid poliitiline tahe, Tehtud!? Meie teeme, teie … kannatate? Kuid need on ju suured muutused, suurte tagajärgede ja mõjudega. Oleks pidanud analüüsima. Ilmtingimata.

Nüüd kahe ameti(kese) kokkupanekul. Kas poliitiline tahe lõppes ära või sai Dr Riik äkki niipalju targemaks, et kõiki asju ei saa teha poliittahtest lähtudes, mingeid protsesse peab millalgi ka analüüsima hakkama. See oleks tore, kui vigadest õpitaks. Kuid siis puges põue kahtlus, äkki on Dr Riigi võimekus läbikaalutud otsuste tegemiseks langenud nii madalale, et seda ei suudetagi enam iseseisvalt teha. Isegi oma struktuuride tõhususest arusaamiseks tuleb hange välja kuulutada? Kutsuda külasepad appi? Titeteole?

Mõtlete, mis selles imelikku on, kui me ju peaaegu kõike „autsortsime“? Isegi ühe „riigitooli“ teise linna transportimiseks pidi välja kuulutama hanke. Kõike hangime. Keegi teine teeb meie tööd, meie ainult hangime ja hindame. Nagu rantjeevabariik? Kuid kui meie ainult hindame, kuid tööd ise teha ei oska, kuskohast me siis oskame hinnata, seda mida ei oska? Selline hange on rumalus. Kuid „Albert Einstein märkis: On ainult kaks asja, millel pole piire: universum ja inimlik rumalus, ning esimese suhtes ei ole ma päris kindel.“ „Kirjanik Elbert Hubbard nõustus. „Geniaalsusel võivad piirid olla, kuid rumalus ei ole nii puudulik.“
Kuidas tuli idee panna mõtestatult kokku kaks niivõrd eripalgelist ametit? Pigem on tegemist allaneelamisega. Tundub järjekordse süsteemitu poliitkähkukana, mis vajab vaid kõrvalseisja, justkui erapooletut, hinnangut.

Lihtsalt kõrvalpõikena, EL-s on kaks majandusregulatsiooni erilise kaitse all, need on konkurentsikaitse ja tarbijakaitse. Nende organiseerimisel ei saa me oma suppi keeta, vaid peame oma tegevust põhjendama. Neile.

„Kähkuka“ tunnet süvendab seegi, et vaid napi kümnekonna päeva jooksul tuleb esitada pakkumine. Kes hangetel on osalenud ja hankedokumente kokku pannud, saab aru, millest jutt. Mõtteka projekti/hanke kokkupanekuks läheb kiireks (või on tegemist eelprogrammeeritud projektiga?), kuid … Kuid „pole hullu“, kvalifitseerumistingimustes on, et pakkuja peab olema täitnud viimase 3 aasta jooksul kuni pakkumuse esitamiseni vähemalt kolm riigihanke objektiga sarnast lepingut. Seega kogenud tegijad, kogenud osalejad, kogenud …. Mis ümberseletatult tähendab, et võetakse standardpakett ja sellele kribitakse uus pealkiri. Ja nii nad panevadki kokku kosmoseagentuuri ja kondiitrikaupluse, ikka mastaabisäästu saavutamiseks, kodanike, tarbijate ja ettevõtjate huvide ja õiguste kaitsmisel Tulemus on umbes nagu NASA kringliretsepti kaitsel.

Mängime tamkat male MM-il
Kogu administratiivtasandi süsteemne segipööramine (maavalitsused, KOV-d, „väljasaatmised“, liitmised) näitab, et küsimus pole kahe ameti kokkupanekus vaid, et kogu valdkond tuleks läbi analüüsida ja mitte ainult selles võtmes, et mida me millega kokku paneme, vaid mida me üldse administratiivjõuga peame tegema. Milleks meil ressurssi jätkub, kas reguleerimiseks, selle hankimiseks või tuleb seda kasutada hariduses, arendustegevuses, tervishoius ja sotsiaalhooldes. Just seal on analüüsi koht ja mitte „kähkuka“ ega säästuanalüüsi koht.

Liitmishange nö kõrvalt, pole just parim lahendus. Pigem on see hädatapp saneerimisel firmadele. Kogemuslikult on sellised projektid kollektiivile võõrad, kõige sellest tulenevaga. Pealegi iga organisatsioon töötab nii hästi, kui nutikalt suudetakse seda seltskonda motiveerida. Tuleb vaid teha enda asi nende asjaks, veel parem meie asjaks. Kui kõrgepalgalised konsultandid-külasepad kutsutakse organisatsiooni paremaks tegema (loe: sinu töökohta kahtluse alla panema), siis on sellise analüüsi tulemus tulemusetus.

Olen osalenud ilmselt enam kui paarikümnes reorganiseerimises erinevates rollides. Olen peaaegu sarireorganiseerija. Vaadake, kui inimesi kaasa ei suuda tõmmata, siis muudatust paremuse poole ei toimu. Toimub sund. Ajaraisk. Kaasneva kahjuna jäädakse ka võimekamatest inimestes ilma.
„Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub“. (James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“).

Just nii see lähebki, õigemini lähevad need, keda me avalikku teenistusse kõige rohkem vajame.
Märksõna on kaasalöömine, kuid kuidas kaasa lüüa, kui indiviidi initsiatiivi ei eeldatagi. Eeldatakse, et oled nupuke laual, mida „targad tädid-onud“ liigutavad? Dr Riik lihtsalt liigutab nuppe edasi-tagasi.
Nupuliigutamise hiljutine näide elust enesest: maavalitsuste tegevuse lõpetamise tõttu alustab uuest aastast rahandusministeeriumi koosseisus tööd regionaalhalduse osakond, mis võtab üle mitmed maavalitsuste senised ülesanded. Osakonda luuakse maakondlikud talitused, kus hakkavad sõltuvalt maakonna suurusest töötama 3 – 10 töötajat. Vaat niimoodi, ootame põnevusega järgmiste ministeeriumide teateid kuidas nad maakonnakeskuste „riigimaju“ täidavad. Kui kauaks? Kõik see toimub vaid seepärast, et üldist arenemisplaani ei ole, toimub tegevus tegevuse pärast või püksipaikamine varrukatega.

Ostetakse mõistust?
Kas kõike saab osta? Vähempakkumise korras? Oleme minetamas analüüsivõimet. See on ohtlik. Põhjanaabrid on oma riigi ehitamise ja kavandamise pannud paika lähtudes analüüsidest ja usaldusest. Kui vaadata nende ministeeriumite uuringuid, analüüse, arvamusavaldusi, strateegiaid , siis enamus neist on tehtud ministeeriumide valdkonnaasjatundjate oma jõududega (muide väga asjalikud ja sisukad) või ministrite moodustud töörühmade poolt, mida veavad sellised majandusmõtlejad nagu näiteks Jorma Ollila (teede maksustamissüsteemide analüüsimeeskonna raportöör) või Esko Aho (töörühma „Transpordi ja side arhitektuur 2030 ja 2050“ juht).

Väga vähe on protsesse, mida Soomes riik ise ei uuriks.

Väga vähe on protsesse, mida Soomes Dr Riik ise ei uuriks (loomulikult koostöös teadusasutuste ja valdkonna asjatundjatega). Meie kuulutame ka tooli ühest linnast teise viimiseks välja hanke. Naeruväärne. Titetegu ja Dr Riigi struktuuride tegemist pole mõistlik toimetada säästuhanke kaudu. Väga piinlik lugu. Võimekuse, otsustusjulguse ja vastutustunde allakäik.
Tundub, et mõistusepuudus vaevab ka Dr Riigi tervishoiuvaldkonda. Nüüd siis ostetakse mõistust juurde. Samas uskumatu, et valdkonna juhid ei aruta selle üle, kuidas haigekassa eelarveauku kinni toppida, uut rahastamismudelit välja töötada, ravikindlustatud inimesi paremini nende kindlustusraha eest ravida, vaid vastupidi, kuidas seda auku veelgi suuremaks käristada, kätt veelgi sügavamalt riigikassasse lükata.

Meil on hulk inimesi, kes saavad arsti juurde vaid siis kui neil on raha oma ravi ise kinni maksta või on nad EMO-küpsed. Kahju … nii nendest kes ei maksa ja neist kes ei maksa ja teenust ei saa. Pange tähele, analüüsitakse kuidas haigekassale kompenseerida nende osa, kel praegu ravikindlustust ei ole. Probleem pidavat olema selles, et kindlustusaluste erisusi on liiga palju ja nendega ei osata enam midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd siis analüüsitakse, et kui ei osata midagi peale hakata, siis tuleb leida põhjendus kuidas polegi vaja midagi peale hakata? Lahe värk. Tervishoiupealiku arvab, et ilmselt kõige mõistlikum lahendus on eraldada selleks raha riigieelarvest. See tähendab, et kui püksipaari sääred juba lõikasime lühemaks, siis pealiku arvates on aeg ka kuuevarrukaid lühemaks teha. Jamaica avalik-õiguslik süsteemi? Selline vahva mudel.

10 aastat hiljem ehk kuidas saavutada tulemust
Täna kümme aastat tagasi istus koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi töörühm (ministeeriumide ja ametite esindajad), milline vaagis kuidas panna kokku konkurentsiameti, sideameti, energiaturu inspektsiooni ja osa raudteevaldkonna tegevusi, et saavutada sünergiat, kaotada dubleerimist ja ametite üksteise vastu väljamängimist. See oli oludes ainuõige mõte, sest killustunud väikeametitel oli üha raskem uutes oludes nii finantsiliselt, kui tööturupingega toime tulla.

Tööversioon nägi ette ka tehnilise järelevalve ameti, tarbijakaitseameti ja riigihangete valdkonna liitmist sellese mehhanismi (kogumis oleksid TKA ja TJA sellesse süsteemi hästi sobinud). Iseenesest poleks selles olnud midagi eriskummalist, sest just niisugusena toimib Prantsuse konkurentsiametkond. Väga asjalik infobaas nii konkurentsi, riigihangete kui tehnilise järelevalve teostamiseks. Kuid meil kardeti, et ühendamet muutub liiga, kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla liiga tegusaks?

Kuid meil kardeti, et ühendamet muutub liiga tegusaks.

Nii või teisti ambitsioonikat plaani kärbiti ja TKA, TJA ning riigihanke komponent otsustati ühendametist välja jätta. Muide ka uus (ühend)konkurentsiamet ei sündinud tühjale kohale, see oli pikema protsessi lõpptulemus. Juba mitu aastat oli tegutsetud koos ühise eesmärgi nimel, sõlmitud koostöö ja infovahetuslepinguid. Oli kuramaaži periood ja siis … Siis oli pool aastat tihedat töögrupi koostööd, vaidlemist ja kõike muud mida ühe ühteheitmise protsessis juhtub, kuid kuhu sellesse protsessi külaseppade hange oleks sobinud, ei kujuta ma küll siiani ette.

Juhtimisskeeme oskame me kõik joonistada, kuid selleks, et see ka tegelikkuses toimiks, peab tundma valdkondade spetsiifikat. Isegi ilma külaseppadeta, olid meie, kes me igapäevaselt valdkonnas tegutsesime, arusaamad tuleviku kujundamisel vägagi erinevad. No ütleme nii, et tulemus ei saanud just see mida igaüks eraldi soovis, kuid igati kobe. Nüüd, kümme aastat hiljem … Kas nüüd oleme rumalamaks jäänud või rikkamaks saanud. Nii rikkaks et ei pea ise enam mõtlema?

Ostame mõtlemist?
Muide see, et analüüsi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi meetme „Institutsionaalse ja organisatsioonide võimekuse tõstmine“ eelarvest, ei tohiks meid panna suhtuma sellesse kui „lõtva rahasse“. See on ikkagi maksumaksja raha, mida oleks saanud kasutada palju mõttekamalt. On tohutult tähtsamaid valdkondi, kuhu sellist ressurssi kasutada. Meid on vähe, meil on ressurssi vähe ja meil on aega vähe, me peame kõike seda tegema „viienda efekti“ tõhusalt kasutades.

See, et Dr Riik tõstab osa raha riigieelarvest haigekassasse ei tee meid rikkamaks (loodame et ka mitte väga palju vaesemaks), kuid valede struktuuride ülesehitamine, valede asjade kontrollimiseks ja selle menetlemiseks ei tee meid kindlasti rikkamaks. Kui prügimäele veetavate kivide pesemist oleks vähem (linnahalli näitel), oleksime juba rikkamad.

See, et Dr Riik tõstab osa raha riigieelarvest haigekassasse ei tee meid rikkamaks.

Uus ehitussoovitus?
Nädalavahetusel seltskonnaga majale uut katusekatet pannes ütles üks sõber plaadi kohta, mida pidime mitu korda lõikama tuntud ütlemise: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Tõsine eestipärane arusaam, mille kohta poeg täiendas, et tänapäevastatult on liikvel ka modifikatsioon: see kes üheksa korda lõikab ei pea enam mõõtma!

Õige-õige, ega peale seda polegi enam midagi mõõta. Me võime ju ühte plaati lõigata, kuid lõigata tuleb seda kogumis katusega, kuidas see sobib sinna. Igat plaati üheksa korda lõigates … Oot-oot, mis katust me üldse ehitame, mida me mõõdame ja lõikame, kas kivi, plekk või sindlikatust? See pisiasi vist ununes analüüsida. Igal ametil, maavalitsusel ega muul organisatsioon eraldivõetult võib lõigata vabandust reorganiseerida, täiesti vabalt, kuid küsimus on selles, kuidas see sobib üldisse süsteemi ja selle süsteemi funktsioneerimisse niimoodi, et ka eluliselt vajalikeks tegevusteks ressurssi jätkuks. Kas see vett ja tuult ka peab?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare