Majandusanalüütik: käib võistlus selle nimel, kes pakub kallimat laristamist, aga olulistest asjadest ei räägi keegi

 (120)
Õunapuu
ÕunapuuEkspress Meedia

Valimiste põhiküsimuseks on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige kallima lubaduste paketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest alustama, kuidas tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada investeeringuid ja tõsta tööviljakust, sellest ei räägita sõnagi, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.


Küll on mõnus lugeda vahel ka positiivseid uudiseid. Äsja kuulsime, et Eesti tööstusel läheb hästi ja tööstusettevõtted tootsid mais 3% rohkem kui mullu. Värskes Eesti Konjunktuuriinstituudi teise kvartali konjunktuuri uuringust selgus, et ettevõtete konkurentsivõime on paranenud ja tarbijate kindlustunde indikaator on endiselt parem pikaajalisest prognoositud keskmisest. Ning põhitähtis, Eesti perede finantsolukord on paranenud – 53% peredest saab raha ka kõrvale panna. Toredad uudised. Kuid need pole ainsad head uudised. Eriti tore on kui head uudiseid tuleb eksistentsiaalsetest valdkondadest. Nii näiteks selgub Statistika kvartalikirjast, et Eesti rahvaarv suureneb. Eks ole tore, peale neid õudusjutte, et kohe-kohe on meil 40 000 töötegijat vähem, veel natukene ja neid on juba 120 000 vähem ja rahvaarv alla miljoni. Kohe kergem hakkas. Nii, et rahvaarvu suurenemine on eraldivõetult igati hea uudis.

Seotud lood:

Pealispinna all
Kuid kui süüvida protsessidesse, ilmneb, et rahvastiku suurenemine pole mitte päris see suurenemine, mida me tavaliku tähelepanelikkuse juures peame rahvaarvu suurenemiseks. Kui me vanamoodsalt arvame, et rahvastiku suurenemine käib traditsioonilisel moel, siis statistiliselt on see veidi teistmoodi. Mitte lasterohkus, vaid rändesaldo on selle kasvu vedur juba kolm aastat olnud. Kahel aastal neist on sisseränne kompenseerinud loomuliku iibe miinuse, mille tulemusel selle aasta alguses elas Eestis 1 319 000 inimest ehk rohkem kui neli aastat tagasi. Veidi lohutust pakub see, et pool sisserändest on meie endi tagasipöörduvad rännukihuga kodanikud, kuid see on ikka nii nagu nadi kartulikasvatusega, paned pangetäie maha ja võtad pool pange üles. Kehv äri, sest põhitegur- sündide arv - pole märgatavalt muutunud . Laste arv naise kohta jääb endiselt palju alla taastetaset, summaarne sündimuskordaja oli 2017. aastal 1,6, kuigi minimaalse taastetase on 2,1. Oleme lihtsalt taseme säilitamisega pea veerandi maas.

Tagasirändega on nagu nadi kartulikasvatusega: paned pangetäie maha ja võtad pool pange üles.

Iga järgmise ringiga paneme ämbritäie kartuleid maha ja võtame kolmveerand pange üles. Nii iga ringiga. Mis selle pildi veelgi kurvemaks muudab on see, et sünnitusealiste naiste arv väheneb. Loogiline 1,6 kordajaga, kuid väga häiriv. Oleme ehitamas Vanainimeste Vabariiki, sest vanemaealiste hulk rahvastikus suureneb kuna oodatav eluiga pikeneb ehk vananemine on oluline rahvastikku kujundav protsess. Ühest analüüsis väideti, et üle 50-aastaste osakaal rahvastikus on 39% ning rahvastikuprognoosi kohaselt osakaalu suurenemine jätkub, ulatudes 2045. aastaks 43%-ni. Mõtlete, et sinna on nii palju aega? Kuid seda on täpselt sama palju, kui taasiseseisvumisest (mis oli ju nagu eile?) Nii, et veel üks arengupeetuse hüpe ja olemegi muutunud pöördumatult täiemõõduliseks Vanainimeste Vabariigiks? Kuid kõige kehvem on see, et Dr Riik on leppinud sellise kuhtumisega, kuhtumine on lausa riiklikuks strateegiaks muutunud. Kui vaadata poliitturu teeviitasid, siis näitavad kõik viidad vaid vananemisega kohanemisele ja vananev-väheneva rahvastikuga toimetulekut, sedagi vaid ekstensiivsel moel. Nagu märgib kõrge kontori analüüs, on selles olukorras oluline, et tööturul kasutatakse ära kõigi inimeste potentsiaal. Nii, et ei oska nagu öeldagi, kas oludes, kus tuleviku mugavaks statistiliseks peremudeliks kipub kujunema nelja vanainimese peale kolm last (+kaks hamstrit ja koer), peaksime me rõõmustama või mitte. Vanamoodne arveametniku sisekompass ütleb küll, et see muinasjutt ei ole õnneliku lõpuga.

Loe veel

Statistikast strateegiani
Iseenesest võib rahvaarvu vähenemine ja rohkenemine olla tsükliline. Kui Liivi sõja järel oli siinkandis arvatavasti vaid 140 000 inimest, siis sellele järgnev stabiilne keskkond ja õiged rahvastikupoliitilised ning majandushoovad kasvatasid selle sajandivahetuseks 400 000ni. Tähtis pole niipalju vähenemise protsess, vaid need kompensatsiooni ja stimuleerimisvahendid, mis seda protsessi stabiliseeriks ja siis parandaks ehk millised on valitud strateegiad madalpunktist väljatulekuks (või siis ei tahetagi/osata/julgeta sellest välja tulla). Kõik eeltoodu oli statistika, mitte strateegia.

Statistika on selles suhtes üdini aus, et mõõdab metoodiliselt, tuima järjekindlusega, ühtesid ja samu nähtusi, sama metoodikatega, mille tõttu need on võrreldavad. Just võrreldavus on põhitähtis, sest mõõta võib nii „õigeid“ kui „mitte nii õigeid“ asju, kuid olenemata „õigsusest“ on need ikkagi võrreldavad. Nende aegridade põhjal on võimalik „ära arvata“ milline võiks olla ühe või teise strateegia mõju. Peale statistikuid astuvad lavale järelduste tegijad ja strateegiakujundajad. „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla, “ kirjutas Elli H. Radinger „Huntide tarkuses“.

Strateegia: Bismarck 2.0
Arvud statistikas on vaid arvud. Tühjad ja elutud. „Keemia“ nende vahel tekib vaid koosluses ja nende vahelises seoses. Kuid järeldustega on niimoodi, et ühtede ja samade andmete põhjal saab teha täiesti erinevaid järeldusi. Arvud on samad, kaste erinev ja tulemuseks täiesti erinev roog. Mis siin kastmest rääkida, isegi hapukurk maitseb erinevalt olenevalt sellest, ka see on lõigatud seibideks või pikuti lõikudeks. Sama lugu on aednikega: istikud on kõik ühesugused, kuid ühel aednikul on ilusa võraga lopsaka saagiga puud, teisel igerikud hapude vissidega. Ikka juhtub, kõigil ei ole aednikukätt ja kõigil ei ole analüütiku vaistu. Ikka juhtub, kuid kõige hullem sort aednikke on need, kes ei istuta mingeid puid, kuid jagavad saaki. Ei tule nüüd kohe meelde, kuidas eesti keeles sellist asja rahvaselt nimetati, kuid ilusti see igatahes ei kõlanud.

Vaatame millisele järeldustele on rahvastiku vananemisvähenemistrendis jõudnud ametlikud aednikud (vabandust, analüütikud). Ütleme niimoodi, et seletused arvude äraseletamisel ei lõppe ilmselt iialgi. Ühest prestiižsest uuringust selgus, et järgmise paarikümne aasta jooksul tööealine elanikkond küll väheneb, kuid kuna inimesed osalevad tööturul üha aktiivsemalt, jääb töötavate inimeste osakaal võrreldes ülalpeetavatega samaks või isegi paraneb. No näete, jällegi hea uudis. Vähemalt osakaal paraneb. Hea tuju kohe loodud. Kuid see väide, et lähima kahe aastakümne jooksul on võimalik vältida hõivatute ja ülalpeetavate suhte halvenemist Eestis teeb mind nõutuks. See ei ole lohutav, vaid kohutav. Tegelikkuses tähendab see vaid seda, et kõik peavad töötama ja … lõpuni. Bismarcki pensioniplaani idee on seega meie puhul mingi imeliku ajaloolise vingerpussina oma algpunkti (pension on vaid nende jaoks, kes mingil põhjusel elavad nii vanaks et ei jõua enam töötada) tagasi jõudnud.

Bismarcki pensioniplaani idee on meie puhul mingi imeliku ajaloolise vingerpussina oma algpunkti (pension on vaid nende jaoks, kes mingil põhjusel elavad nii vanaks et ei jõua enam töötada) tagasi jõudnud.

Ka teises põhimõttes oleme Bismarcki lähtejoonele jõudnud. Bismarcki vanadus- ja invaliidsuspension oli kavandatud üle 70 vanustele töölistele, kusjuures keskmine prognoositav eluiga tol ajal oligi 70 aastat. Seega maksja jaoks suuresti nullsumma mäng, mitte isiklik kasu. Aastakümneid „pinsil lebotamisest“ rääkimata nagu meil uneletakse. Ühes uuringus oli Bismarcki aegne vanusepiir peegeldatud tänasele töötajale ning selleks kujunes umbes 80 aastat. Üle kaheksakümneseid muidugi lisandub, kuid neid pole väga palju. Meil näeb see pilt vastavalt statistikaameti andmetele välja nii, et Eesti inimeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 2016. aastal 77,8 eluaastat (meestel oli see 73,2 ja naistel 81,9.) Seega oleme tagasi pöördunud Bismarcki kunagi progressiivse pensionisüsteemi juurest spiraali mööda meie omamaitselise pensionisüsteemi Bismarck 2.0 juurde. B 2.0 on lihtne, pensionifondidesse maksavad kõik ja kogu elu, kuid kasutada saavad seda vaid vähesed. See oleks siis nagu auhind ellujäämise eest. Kuid seegi on püramiidskeem, millest võivad (kuid ei pruugi) saada kasu vaid esimesed, tagumised ei saa midagi peale maksmisrõõmu. Just sinna suunda meie areng tüüribki, sest me oleme valinud vananev-väheneva rahvastikuga koosluse raviks mugavustsoonilise ekstensiivse arengu, mitte efektiivsuse. Kas see on ainukene valik? Kindlasti mitte. Kuid miks siis selline valik? Edevusest? Oskamatusest? Mugavusest?

Ellujäämiskatsed
Iseenesest kummaline valik, valida vananeva-väheneva rahvastiku arengumudeli puhul ekstensiivsuse mitte efektiivsuse tee. Selles valikus on muidugi oma osa kastmekokkadel. Kuidagi võõrastav on järeldus tööturu arengute kohta, et rahvastiku ja tööealise elanikkonna absoluutarvud ei ole võtmetähendusega. „Rahvastiku vähenemine ei ole tööturu jaoks katastroof, kui me suudame luua eeldused tööealiste inimeste püsimiseks tööturul ning hoida tasakaalu töötajate ja ülalpeetavate vahel. Rahvastiku hariduse paranemine, pensioniea tõus ja suurem lõimumine on suurema tööhõive võtmetegurid.“ Vaat selline kaste. Kuidagi kummaline mõttearendus. Mnjah, rahvastiku vähenemine ei ole tõesti tööturu jaoks katastroof, kuid see on üks teine katastroof. Rahvastikukatastroof. Kui me mõtleme vaid ülapeetavate ja töötajate tasakaalu kategooriates, siis me kukume ellujäämiskatsetel läbi.

Kuigi rahvastiku vähenemine nii väikese rahva jaoks lõhnab iseenesest katastroofi järgi, siis „tasakaalu säilitamine“ (kuhtumise momendini?) asendades vähenevat väärtuste loojate põlvkonda igavesti töötavate põlvkonnaga on juba kurjast. Töötada suutvate (ja tahtvate) inimeste pikaajaline kasutamine on küll ühe komponendina majanduse elushoidmiseks paratamatu, kuid kui see on ainuke tegelikkuses toimiv meede, siis on see kurjast. Miks? Lihtne, meie asendamiskõlblikud ressursid hakkavad ammenduma. Kui EL-s jälgitakse tööhõives eelkõige 20–64-aastaste käekäiku, siis Eesti tööhõive määr oli selles grupis 2017. aastal 78,7%. Tööhõive seisukohalt eraldi võetuna väga tubli tulem. Juba 2015. aastal jõuti strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgini, mis meie puhul oli 76%. 2017. a olid selles rühmas Eestist kõrgemad näitajad ainult Rootsil 81,8% ja Saksamaal 79,2% (EL-28 keskmine 72,2%). Kuna tööhõive määr on hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest rahvastikust, siis ongi peaaegu kogu ressurss kasutuses.

Ka valitsuse konkurentsivõime kavas „EESTI 2020“ (26. aprillil 2018) raporteeritakse uhkusega, et tööhõive näitaja poolest saavutas Eesti 2020. a seatud eesmärgi 2015. a ning järgnevatel aastatel on oluline saavutatud taset hoida. Nii, et siin on vaid hoidmise vaev, kuid … Iga „hoidmine“ ehk paigalseis on konkurentsis tegelikult tagasilangus. Hoida saab vaid suhet, üldiselt läheb asi ikkagi hapuks, sest majanduskasvu mootoriks on vaid kaks võimalust, rohkem tööd teha, milles oleme esimeste seas või olla oma töös tootlikumad, milles oleme tagumises pooles. Meie tootlikkus on niru ja sellest kõik hädad algavadki.

Tootlikkus on niru, sest investeerimisvõimekust ja seda soodustavat keskkonda napib. ELi tootlikkus kasvab eelduslikult keskmiselt üle 1% aastas, ning meie eesmärgiks on, et Eesti tootlikkus hõivatu kohta kasvaks ligikaudu 2 protsendipunkti (ehhee, mitte ainult protsenti, vaid lausa protsendipunkti) kiiremini kui ELi keskmine. Eesmärk on ju tore, kui niimoodi lugeda – tunduvalt kiirem, kui EL, kuid kui 2014. a kasvas Eesti ettevõtete tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisega võrreldes 73,8%ni, siis langes see 2015. aastal taas 70,9%ni ning taastus pisut 2016. aastal – 71,8%ni. Eesti eesmärk 2020 a (NB! ainult!) 80%. Justkui jälle tore saavutus, kuid … Kas teid häirib midagi selle pildi osas? Mind häirib, proportsioonid on valed ja rõhuasetus on vale, hõivatus on protsentides peaaegu sama suur kui tootlus. See näitab, et kui ekstensiivselt oleme oma ressursid viinud viimase piirini, siis efektiivsuse seisukohalt seada sihtmärk vaid 80% on väga mannetu. Tõlge: kompenseerime efektiivsuse puudust ekstensiivsusega.

Meie Pilvepiiril ei osata mõelda uutes kategooriates, vaid enam kui sajandi vanustes „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”
Uus aeg näeb ette aga hoopis teistsuguseid arenguid:. Nagu kirjutas Peter Drucker 21.sajandi juhtimise väljakutsetest: “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” Kui me sellest rongist maha jääme, siis oleme alaarenenud riik.

Kas iluviga võib olla fataalne?
Kuigi seda pole veel märgata, on valitud strateegiatel veel paar „iluviga“. Eesti Pank on teinud oma majandusprognoosis mitu tähelepanuväärset ääremärkust praeguste arengute ja võimalike jätkuarengute kohta. Ilmselgelt tuleb need „iluvead“ mudelisse sisse arvestada, sest erinevalt Dr Riigist ei pea keskpank mõtlema pelgalt nelja-aastastes valimistsükli kategooriates, vaid tal on hoopis igavikulisem ja proosalisem funktsioon, hoida (ja hoiatada) majanduse pikaajalist arengut võimalike hulluste eest. Niisiis. Esimeseks „iluveaks“ on hetkeliselt suhteliselt hea majandusarengu kontekstis investeeringute kesine edenemine, mis paneb löögi alla majanduskasvu pikemas perspektiivis, ehk istutamata puudest ei saa ka saaki koguda. Ei järgmisel aastal, ei ülejärgmisel. Ei kunagi.

Teiseks „iluveaks“ on , et investeeringud on asendatud tööhõivega, kuid tööhõive on kasvanud vaid tänu maailmamajanduse heale olukorrale (kriisijärgne loomulik stabiliseeriv tõus). Kuid Eesti majandus on selle aasta alguses näidanud nõrgenemise märke. Eesti Panga arvates on kasvu aeglustumine loomulik, sest vabu tootmisressursse, mille arvelt kasvada, on jäänud vähemaks. Investeeringustatistika näitab, et uut tootmisvõimsust lisandub tagasihoidlikult. Kolmandaks „iluveaks“ pole ainult see, et senist investeeringute vähesust on korvanud hõive suurenemine, vaid see, et headel aegadel on ka vähese ettevalmistusega inimestel olnud lihtne tööd saada..
Samas hoiatab keskpank (ja see on meie pildi majanduspildi juures ülioluline), et majanduse ootamatu jahtumise korral võib oodata tööpuuduse äkilist suurenemist, sest majanduse tõusu lõppedes muutub olukord keeruliseks esmajoones madala tootlikkusega töökohti pakkuvate ettevõtete jaoks.
Just selles kohas kui ühed ressursid on kasutusel viimase piirini, kuid neid ei kasutata teiste ressursside loomiseks (tootluse ja kvaliteedi kasvule) muutuvad „iluvead“ fataalseks.

Sel kõige haavatama momendil pole meil midagi millegagi asendada. Dr Riigi poliitika „hoida tasakaalu töötajate ja ülalpeetavate vahel“ kukub mürinal kokku. Meie head enesetunnet ja palgalootusi hoiavad ülal vaid maailmamajanduse tasane tõusuvirvendus ja vähese ettevalmistusega inimeste arvel tööhõive kasvatamine, mitte kvantiteedi muutmine uueks kvaliteediks. Me oleme panustanud mugavale, kuid valele strateegiale, meie strateegia pole soosinud kõrge kvaliteediga ja tööviljakusega töökohtade loomist, vaid piirdunud põhiliselt lihtlabaselt „kõigi tööle ajamisega“ ehk vähese ettevalmistusega inimestel olnud lihtne tööd saada. Ilmselt ajutiselt. Madala tootlikkusega turgudel, mis on olemuslikult meeleheite turud, ei tekigi vahendeid järgmise tehnoloogilise ja kvaliteeditaseme tõusu jaoks. Kui meeleheiteturule lisandub veel Dr Riigi poolne sihitu, kuid pidev rapsimine, siis väheneb investeerimissoov veelgi. Seega selleks momendiks pole meil uut tootlikkuse taset, on vaid algoskustega varustatud tööjõukogum, mis tööjõu staatusest läheb üle töötuse staatusesse.

Mis saab sellisel juhul töötavate ja ülalpeetavate „tasakaalustrateegiast“ võib igaüks ise arvata. Keerulistes süsteemides tasakaalu hoidmine on vaid väga väheste talentide pärusmaa Juba ainuüksi tasakaalu hoidmine vajab virtuooslikke oskusi, mida meil napib. Nii, et mingit tasakaalu pole, küsimus on millal pallid kukuvad … varbale.

Valimiste põhiteema – kes pakub kallimat laristamist
Nüüd on siis Pilvepiiri valimised tulemas. Just õige aeg poliitinimestel julgelt, rind kummis, ette astuda ja kõlaval häälel välja pakkuda uusi ideid. Kuid ilmneb, et ideede kaev on tühi. Mitte kellelgi pole ideed, kuidas ja millist puud kasvatada. Räägitakse küll seda, et õunte vähenemist võib tasakaalustada pirnide arvelt, kuid kui kasvama pole pandud ei pirni ei ubinapuud, siis pole ju millegi arvel tasakaalustada. Ainult arved jäävad
Neid ideid, mis viiksid viia tööviljakuse kasvule, innovatsioonile, uue arengutaseme saavutamisele, kvaliteedi uuele tasandile, neid järgmisteks valimisteks esitatud ei ole. Uut? Uut ei ole, sest uus on alati seotud riskiga. Samas saame me olla tõeliselt edukad ainult milleski, milles me oleme ka valmis läbi kukkuma. Kui me ei ole nõus läbi kukkuma, siis ei ole me nõus ka edu saavutama.

Palju on vaieldud selle üle, milline saab olema järgmiste valimiste põhiküsimus. Kõik poliitinimesed püüavad „oma küsimust“ sokutada peaküsimuseks. Peaaegu nagu males, valged alustavad ja võidavad. Muidugi on mugav arutada enesele südamelähedastel teemadel, selle asemel et olla teiste ebameeldivate, isegi süüdistavate, küsimustetulva all. Just seepärast ongi poliitturg ärevil, kes suudab „oma küsimuse“ peale suruda, milline on valimiste kõige tähtsam küsimus. Nüüd on see selgunud … põhiküsimuseks on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige kallima lubadustepaketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest alustama, kuidas tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada investeeringuid ja tõsta tööviljakust, sellest ei sõnagi.

Kuidas kasvatada ubinapuud?
Kõige kindlam on ubinapuu kasvatamist alustada ubinapuu istutamisest. Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ formuleerib elegantse lihtsusega selle, kuidas me peaksime oma ubinapuud kasvatama „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse.“ Lihtne ju. See peakski olema valimiste peateema. Nii, et head uudised headeks uudisteks, kuid ärgem laskem end neist uinutada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare