Majandusanalüütik: kui valitsus on teinud Eesti inimeste elujärje parandamisel vajalikke otsuseid, siis kas kõik need sajad tuhanded, kelle elujärg pole paranenud, on mitteinimesed?

 (90)
Inimesed ja mitteinimesed.
Inimesed ja mitteinimesed.Foto: Scanpix, PantherMedia / Kheng Ho Toh

Kui valitsuse uusliige ütleb,et valitsus on teinud Eesti inimeste elujärje parandamisel vajalikke otsuseid, siis kas see tähendab, et kõik need sajad tuhanded, kelle elujärg pole paranenud on mitteinimesed, küsib majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Küll on kosutav vahel kuulda Dr Riiki lausumas midagi nii tarka ja enesekriitilist nagu: „Minu vaatenurgast ei tohiks olla nii, et riik topib oma nina sinna, kuhu pole vaja seda toppida.“ Väga tark tähelepanek. Tõdemus, et Eesti majandus- ja ettevõtluskeskkonna suurimaks kitsaskohaks on liiga palju regulatsioone ja poliitikute kiusatus uusi regulatsioone juurde luua, on iseenesest teraapiline. Kui me selle tõdemuse järgi ka elaksime, siis elaksime hulka jõukamalt.

Oraatorite jutupunkte on küll tore kuulata, kuid see kõik on senini tühi jutt, kuni Dr Riik ei tee regulatsioonide suurauditit, mida (väga vähest) võtta, mida (väga paljut) jätta. Vajame sellist suuremat kevadist sõnnikuvedu, siis saavad laudad puhtaks ( majandus liikuma) ja põllud rammu (loovuse kasv).

Audit sõnnikuveoks
Igaüks meist peaks teadma, et heaolu aluseks on ettevõtluse arendamine, sellele keskkonna loomine. Abiks on ka Dr Riigi ebaproportsionaalse sekkumise vähendamine. Isegi poliitinimesed teavad. Isegi räägivad, kuid teevad teistmoodi, tegelikkuses toimub massiivne administratiivne pealetung. Kuivõrd teistpidiselt meil asjad on sätitud näitab Autoettevõtete Liidu (ATL) pöördumine „Paraku on täna Eesti lähiajaloost tuua ainult halbu näiteid, kus reisijate rongivedu natsionaliseeriti ja praamivedu võeti riikliku operaatori kontrolli alla. Need mõlemad natsionaliseerimise näited on Eesti ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna mõttes väga halvad ja annavad meie ettevõtluskeskkonnast muule maailmale negatiivse signaali.“

Seotud lood:

Siia ritta võik istutada ka lennundusponnistused. Mõned ettevõtjad räägivad nn lausalisest riigikapitalismi sünnist. Nii, et Dr Riigi sõnad ja teod ei lähe kuidagi kokku. Just seepärast tulebki läbi viia regulatsioonide ja nende mõju (ka kõrval- ja järelmõju) massiivne analüüs, et mitte lämbuda nende lämmatava raskuse alla. Tegemist on ennast taastootva süsteemiga, kus regulatsioonide raskus muudabki ettevõtluse ebatõhusaks, mille peale Dr Riik „heategijana“ meie ühise raha eest seda ülal hakkab pidama. Tulu muudetakse kuluks. Bürokraatialaudad tuleb tühjaks vedada. Kevad ju? Või jätab Dr Riik selle musta töö selleks aastaks vahele ja jätab selle „Eesti 200“ korraldada? Ka võimalik, eks see kevadine Jüripäev olegi suur lepingute ülesürtemise ja kolimise aeg. Kui ühed (rahva)sulased ei jaksa sõnnikuveol osaleda, siis teevad seda teised.

Tarkust ostmas
Kuid näha on, et Dr Riik püüab ennast parandada, ostes sisse administratiivset tublidust (nagu head stabiliseerivat oskusteavet) sensitiivsesse valdkonda, mille poliitinimesed on segadusttekitavalt segaseks ajanud. Mis aga eriti tervitatav, et sisse on ostetud teise pingi pealt ettevõtjate kompetentsi ja usku. See on tore, iga värskendus aitab meid meie mugavustsoonist välja kangutada. Mõtlema hakata. Muidu elame mingis trafaretses igavusmaailmas: tõuseme, peseme hambaid, läheme tööle, teritame hambaid, läheme lõunale, võtame midagi hamba alla, siis puhub Dr Riik meile hambasse ja me paneme hambad varna. Igav. Me ei mõtle selle üle, sest me oleme harjunud, tõuseme, peseme… Inimlik. Just seepärast ongi vahel tore, kui sind raputatakse välja oma mugavustsoonist, virgud.

Uus inimene kõrvalt, tuleb kui karjus mägedest, tuleb ja ei tea, et midagi „ei saa teha“ ja teeb ära. Vaatab avara pilguga ja ütleb tõe välja. Saad teada palju huvitavat, näiteks et sa polegi inimene. Oled mitteinimene. Kuidas nii? Just äsja öeldi ju sõnaselgelt ja täie vastutustundega: „ … valitsus on teinud Eesti inimeste elujärje parandamisel vajalikke otsuseid“ . Tore, kui Dr Riik teeb otsuseid mis parandavad meie inimeste elujärge. Samas kasutades üldlevinud ütlemist, kas tead kedagi, kes teaks kedagi, kelle elujärge on Dr Riigi otsused parandanud? Ei tunne? Ilmselt elate vales seltskonnas.

Loe veel

Kuidas siis nii, et kõik need teie tuhanded tuttavad ettevõtjad, valdkonna asjatundjad, nii noored kui vanad, lihttööd teinud ja pinsile jäänud, nemad ei ole kuidagi aru saanud, et just Dr Riik on teinud otsuseid mis oleks nende elujärge parandanud. Või pole nad inimesed? Eesti inimesed? Arvate, et see jutt pole tõsine? Aga tehke proovi, vaadake enda ümber ja lugege kokku mitu inimest te leiate, kelle elujärge on Dr Riigi otsused parandanud?

Süvenemata, vidukil silmi, on tõesti justkui … Kuid kui kõik ubinad kokku rehkendada alates maksutõusude mõjude kaotusest majandusele, toidukorvi maksumuse tõusudest, paljude pensionide langusest ja ravirahade ümberpistmisest saate aru, et elujärg pole tõusnud, vaid on tekitatud illusionistlik trikk.

Trikk on trikk. Kui tsirkuses vaatate suure huviga, kuidas mustkunstnik kübarast jänese välja võlub, siis koju naastes lähtute ju siiski reaalsest külmkapi sisust, mitte ei looda kaabust jänest leida? Trikki on ilus vaadata, mitte süüa.

Kui senisele võtmise-jagamise mõttemaailmale lisanduv mõttemaailm on selline, et me oleme inimesed ja mitteinimesed, siis pole meil midagi head loota.

Kui senisele võtmise-jagamise mõttemaailmale, mitte rohkendamise maailmale lisanduv mõttemaailm on selline, et me oleme inimesed ja mitteinimesed, siis pole meil midagi head loota. Just selle jaoks, et tegelikkus sõnahäma varju ära ei kaoks on meil vaja ka auditit, kuidas ja kui palju on ühed või teised otsused inimeste (ja mitteinimeste) elujärge parandanud.

Mitte sotsiaalmajanduslikku, kuhu võib kõiksugu luulusid sisse kirjutada vaid tegelikku. See kui Dr Riik söögi alla ja peale räägib et inimesed saavad 64 eurot rohkem kätte, siis see ei ole ju elujärje parandamine vaid ümberjagamine. Vaadake, see kui Dr Riik võtab Mallelt raha ära selleks, et anda see Kallele ei ole otsus mis parandaks inimeste elujärge, see on primitiivne ümberjagamine. Energeetilises bilansis kulu, mitte tulu. Siin jõuamegi põhiküsimuseni, et Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) tegelema sellega milleks kõrgeim võim (loe: rahvas nii inimesed, kui mitteinimesed) on teda palganud: looma keskkonna, mis julgutaks olla ettevõtlik ja innustaks loovust. Vaid selline keskkond võib inimeste elujärge parandada. Märgatavalt. Dr Riik ei tohi viilida oma põhilistes töökohustustes.

Kindlustuse ostmisest ja kujutlusvõimest
Kõik hoiatavad meid, et headel aegadel tuleb varusid soetada, et olla halvemateks aegadeks valmis. Niimoodi on inimkond tänasesse jõudnudki läbi aastatuhandete. Need, kes ei soetanud …. Need ei ole tänasesse jõudnud. Meie, ellujääjad, peame olema sama terase ettevaatamisvõimega. Kuid ettenägemisvõime on lühiajaline ja pikavinnaine. Lühiajaline hääleost on muidugi lihtsam, paned rahapaiga peale ja … tehtud. See pole meie ainuomane probleem, juba Margaret Thatcher ütles: „Valimisprogrammi selline moodne tõlgendus on minu meelest mõjutanud teatud valijate hoiakuid; natuke liiga tihti on hakatud küsima: „Mida te minu heaks ette võtate?“, eeldades, et valimisprogramm on loetelu lubadustest, mis hääle andmise eest hiljem täidetakse. Kõik see on viinud kummalise suhteni valija ja valitava vahel. Kui valijal on kahtlus, et poliitik jagab lubadusi ainult tema hääle püüdmiseks, põlgab ta teda, aga kui lubadusi ei jagatagi, võib ta poliitiku ametist tõrjuda.
Mina usun, et parteid ja valimised tähendavad siiski midagi enamat kui mitmesuguste lubaduste konkureerivaid loetelusid ja kui see nii poleks, ei oleks küll suuremat mõtet demokraatiat alles hoida.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud.)

Nii oleme meiegi oma demokraatiat kasvatanud lubadusvihmaga „ mina annan sulle sinu raha eest“ rõhuga sõnal mina. Meil on väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Kohe ja praegu. Kuid üks asi on see, kui see raha läheb nö õigesse kohta, kuid poliittehnoloogiliselt läheb see harilikult oma valimislubaduste rahastamiseks.

Ärge ajage palun segi poliitinimeste valimislubaduste väljalunastamist meie ühise rahaga ja ühiskonna tegelikke, pikaajalisi vajadusi. Raha on alati puudus, isegi siis kui seda on üle.

Arvamine, et kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, on sama hea, kui arvata, et teile müüakse kindlustust tagantjärele peale kraavisõitu.

Selles kontekstis pole varude soetamine tühi kulu, see on kui kindlustuse ostmine. Muide, need kes pelgavad inflatsiooni mõju ülejäägiga eelarve planeerimisele on muidugi õigus, kuid isiku tasandil kaskokindlustust ostes me ei arvesta, et see on asjatu kulu, see on kindlustunde ostmine. Kindlustunne on üks väga väärt kaup.

Arvamine, et kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, on sama hea, kui arvata, et teile müüakse kindlustust tagantjärele peale kraavisõitu. Ei see läheb teil täiega omakuludesse. Maksate oma mitteettenägelikkuse eest ja siis maksate veel kõrgendatud tariifi järgi. Täpselt samuti, kui hädalisele antakse laenu üldise kriisi ajal. Nii, et reservid ongi kindlustuse ostmine ühiskonnale.

Igal eraldivõetaval momendil, ostes kasko-, eluaseme-, tervisekindlustust, on see mahavisatud raha, sest meil igaühel on „kindlasti valdkondi mis raha vajavad“. Kui midagi ei juhtu on rahalises mõttes kõik hästi, kuid pole kindlustunnet. Raske valik. Mõnele.

Hüüdja hääl administratiivses poliitkõrbes
Ettevõtjad muidugi pingutavad, kuid keskkonnalist tuge pole Dr Riik pakkumas. Pikemat aega on räägitud, et meie riigi ellujäämise tagab paindlikkus, kiire kohanemine muutuvate oludega ja liikumine teadmuspõhise majanduse suunas. Te kõik teate seda, kuid ettevõtjate arvates on suurimaks probleemiks riigikapitalismi suurenemise trend.

Ettevõtjate arvates on suurimaks probleemiks riigikapitalismi suurenemise trend.

«Mina näen, et avalik sektor viimasel ajal võitleb igal võimalikul juhul ja viisil erasektoriga, kelles nähakse oma peamist konkurenti. Riigikapitalism on täpselt selle trendi tulemus. Teeme ise. Ärme laseme eraettevõtjatel parem midagi teha, äkki saavad veel edukaks ja tulevad meie töökohti ära võtma,» kirjeldas olukorda IT-ettevõtja ja teenusmajanduse koja juht Jaan Pillesaar Postimehes. Kui lisada siia AELi tähelepanek, et reisijate rongivedu natsionaliseeriti ja praamivedu võeti riikliku operaatori kontrolli alla ning tendentsid lennunduses, ühistranspordis, energeetikas ning elamuehituses, siis teeb riigi pealetung ärevaks küll.

Millega ma küll nõus ei ole on see, et seda ilmingut nimetatakse riigikapitalismiks, see on riiklik plaanimajandus, mis hiljuti puhkes õide ka riiklike piirhindade kehtestamisega. Sellel tegevusel ei ole mitte kõige vähematki puutumust kapitalismiga.

Rümba ringlus
Käisin kunagi Soomes supertapamajas. Kõik oli efektiivne ja kaasaegne, tõhus ja puhas. Tavaline Soome tapamaja värk, kuid ühtäkki jäi pilk ühele anomaaliale. Kui rümbad olid konksu otsa riputatud ja operaator meile templeid peale lõi, siis tagasapsud tõmblesid. Hing väljas, nahk maas, üles riputatud, kuid motoorne reaktsioon puudutusele veel toimis.

Mulle tuletab see „rümba reaktsioon“ paljuski meelde meie majanduselu, ikka rohkem valdkondi läheb Dr Riigi kontrolli alla, regulatsioone sajab nagu oavarrest, piirangud ruulivad, kuid meie lohutame end mõttepojukesega, et „majanduskasv“ on „üllatavalt hea“. Ärge tõlgendage tendentse valesti, see, et rümba tagasapsud tõmblesid ei näita veise „üllatavalt head“ tervist, vaid lihtsalt rümba hääbuvat reaktsiooni. Nüüd me olemegi oma rümbaga ringluses, mil majanduskasv 5% on tõeline ülekuumenemisoht. Tõeline barbeque?

Majandus on kõige alus ehk nagu ütles Raudne Leedi „Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.“

Eufismihajandus
Elame eufismimajanduses, midagi ei nimetata enam nende õigete nimedega. Kui me loeme, et euroala majandus, mis kasvas kuni 2017. aasta lõpuni hoogsalt, näitab nüüd esimesi nõrgenemise märke, siis mida see meile ütleb? Kas tõesti mingi paar protsenti kasvu on hoogne kasv? Või on see lihtsalt uus eneselohutus? Või millist pilti võite te näha ütluse kohta, et Eesti majanduskasvu ootab ees rahunemine?

Kuulge kasv alla oli ju alla 5%. Kas me siis tõesti ei saa aru, et ees ootavad mõne protsendised (kui veab) aastakasvud ei ole piisav elujärje tõusuks. Selleks et elujärge parandada peaks olema kasv 3 korda kõrgem. Ütlete võimatu? Muidugi. Ka Eesti Pank ütleb, et meil tekkib ülekuumenemine. Õige. Kuid siin ongi see koht, milles Dr Riik peab (kindlas kõneviisis) oma põhitööks tegema, looma keskkonna kus oleks infrastruktuuriline sügavus, julgustav majanduskeskkond ja tingimused loovuse edendamiseks.

Me oleme olukorras, mis on nagu pikka laugjasse kurvi sõit, tundub, et laseme otse edasi, kuid otse on vaid kraav, pöörata tuleb. Õigeaegselt.

Lihtsuses peitub võlu
Dr Riik arvab, et võttes üle majandusvaldkondi muudab ta probleemsed olukorra lihtsamaks. Kohati sisendab endale, et lahendab sellega olukorra. Kuid see on ekslik lihtsus.

Ülevõetud valdkondades kaob kliendipoolne konkurentsisurve, loovuse vahutav kosk muutub kleepuvaks siirupinireks. Riigimajanduses muutub tulupõhine majandus kulupõhiseks, keerulisemaks nii administratiivaparaadi kasvu, kui otsustuse hajumisega.

Ehitusettevõtja Jaanus Otsa sõnul on võimalik inimeste elatustaset tõsta seadusi lihtsamaks muutes. "Majanduskasvu aluseks on eksport ja investeeringud. Need genereerivad majanduskasvu ja sisetarbimist, mis omakorda genereerib edu. Valitsejatel on eelarvega võimalik väga vähe muuta, vaid umbes kümme protsenti eelarvest on nende otsustada. Oluliselt saab mõjutada majanduskeskkonda seaduste kaudu, muutes neid lihtsamaks ja selgemaks - seda kindlamalt on siia oodata investeeringuid."

Isegi, kui "Eesti 200"st ei kujune erakonda, siis ainuüksi oma olemasoluga on nad poliitturul kujundanud uue õhkkonna.

Kuid need nõuanded pole poliitinimeste seas kõlapinda leidnud. No tegelikult ei saagi leida, sest poliitturul toimub samuti konkurents ning ostetakse oma positsiooni (hääli) turul. Rauatootmise turu nõuanded teatavasti jäätisetootmisse hästi ei sobi, kui just mõni kolakas jäätisemokale varba peale ei kuku. Aga kukub, sest pärisinimesed oma oda viskekaart oskavad arvutada piisava täpsusega. Mitte küll optimistlikult, kuid realistlikult ennustades millal toimub pikast laugjast kurvist väljasõit: "Aga ma ei ole pessimist. See lõppeb ära. Järgmise majanduskriisi ajal - ma ei tea, millal see täpselt tuleb, võimalik, et 2021-2022 või 2023-2024 - on paljude asjadega väga halvasti. Ja kui asjadega on halvasti, siis tehakse jälle tarku otsuseid.“

Kuidagi nukker perspektiiv, kas tõesti peame tarkade otsuste tegemiseks kraavi sõitma. Oot-oot, kuid miks kraavi sõita? Miks meie peaksime kraavi sõitma, kui Dr Riik teeb „kraavipoole“ lihtsustatud otsuseid? Meie inimesed ja isegi mitteinimesed oleme ju kõrgem võim ja otsustamine on ju meie põhiõigus.
Jaan Pillesaar on nutikalt võtnud olukorra kokku „Tuleb teha otsuseid, mis ei ole meeldivad ja mille tulemusel üsna kindlasti kaotatakse paljud riigiametnike hääled. Loodame siis, et valijad on väga tähelepanelikud ja oskavad järgmisel aastal valida mitte poliittehnoloogilise, vaid riigimeheliku riigikogu,“

Vaat selline lugu. Siiani oli see olnud mõtlevate inimeste vaga soov, kuid äsjane uustulnuk, „Eesti 200“, on poliitturu segamini löönud. Tore, konkurents ruulib. Isegi, kui sellest ei kujune erakonda, siis ainuüksi oma olemasoluga on nad poliitturul kujundanud uue õhkkonna. Loodetavasti ka uue põlvkonna. Konkurentsiolukord poliitturul on tunduvalt paranenud, meie valikuvõimalused riigimehelikku riigikogu kokku saada ka.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare