Majandusanalüütik: lumehelbekestest räägitakse kui tööpõlguritest. Aga miks ei võikski töö olla huvitav ja mänguline?

 (34)
Majandusanalüütik: lumehelbekestest räägitakse kui tööpõlguritest. Aga miks ei võikski töö olla huvitav ja mänguline?
Foto: Hendrik Osula

Noored peaksid tahtma 3-5 „tuhhi" kätte saada, kuid mitte lihtsalt „saada", vaid looma sellised teenused ja tööd mille eest neile ka sellist sissetulekut makstakse. Ise on vaja luua oma töökoht, luua oma turg ,kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu oma seekordses arvamusloos.

Pole enam päevagi, kui majanduslehtedes ei arutata tööjõuprobleemide üle. Õige kah, esiteks osaleme me kõik ju sellel turu, seega on meil mingi isiklik kogemus. Teiseks, tööjõud, eriti kvaliteetne tööjõud, kipub ekstensiivse arengumudelit kasutades defitsiidiks muutuma.

Kus on palju arvamusi, on ka hulgaliselt huvitavaid lahendusi. Kuigi enamus välklahendusi ei süüvi probleemi põhja, vaid kiirustatakse pindmisi iluvigasid parandama, on kaasamõtlemine hea märk. On ka utoopilisi lahendeid. No näiteks niimoodi, et teil on küll vana sagris ja umbekasvanud ubinapuu, kuid meie puu korrastamise lahendiks on ... pirnide kasvatamine. Et kui meie ubinapuu otsas kasvaksid pirnid, siis oleks meie elu ikka hulka lahedam.

Kuid siin on paar looduslikku piirajat. Tahta õunapuu otsa pirne või meloneid riputada, on kallis ja enesepettus. Enesepettusest ja „lihtsa lahenduse" otsimisest tekkivad lahterdamised, kes on liiga noored, kes vanad, osa lausa lumehelbekesed. Kui puu annab saaki, siis mis vahe sellel on, millise oksa küljest ubin tuleb? Kas lumehelbekese või pensionäri oksalt.

Seotud lood:

Noored on parim osa juhi töös

Pole iial tulnudki selle pealegi, et valida inimesi mansasse lastelaulu meetodil „kukk või kana noor või vana". Valik toimub ikkagi võimete ja võimaluste järgi. Noored? Noored on parim osa juhi töös. Neis on hoogu, innukust ja järgmise põlvkonna laiemat maailmanägemist. Kui sellise noore saad oma organisatsiooni, veel kooli ajal, siis paindliku õpi-tööta süsteemi juures saab neist just selline ülioluline komponent kollektiivis, mis viib selle mõtteerksust edasi ega lase sellel langeda kõiketeadjate mugavustsooni. Puhas võit. Kõiki võimalusi, ka ajutisi tuleb värbamisel kasutada, kui vahel väga vedas, nagu lotovõidus, oli võimalik tööle saada mõni kõrgjurist, isegi kui oli teada, et ta on sellel kohal vaid paar aastat, siis oli ka seegi puhas võit. Igast lumehelbekesest võib saada Einstein kui oskate teda suunata.

Vanad? Näiteks, kui teised tööandjad olid ära põlanud 60 aastase analüüsijuhi (liiga vana), siis minu jaoks oli see puhas võit, ütleme kaheksa aastat kasutada ülihead analüütikut oli tõeline privileeg. Just sellest kogemustest kasu lõikamisest jääb meil puudu, seepärast lõikamegi endale kogu aeg sõrme (kui veab).

Lumehelbeke ehk tööpõlgur?

Minu vanaemad oskasid oma lugulaulude käigus kõik maailma saladused ära seletada. Mida oleksid nemad arvanud? Lumehelbekesed? Siin on nüüd küll terve põlvkond noori inimesi markeeritud peaaegu tööpõlguriteks, kuigi tegemist on igikestva variatsiooniga Vana-Rooma ütlusega, et noorsugu on hukas. Ei ole hukas, noored on teistsugused. Õnneks.

Ja meil ning tööturul tuleb sellega kohaneda. Paljude jaoks on maailm juba muutunud. Need, kelle jaoks on maailm muutunud, soovivad ka selles suhete muutust. Kuid keegi ei tule neid suhteid teie/meie eest muutma. Ise tuleb muudatus esile kutsuda. Kuidas? Eelkõige tuleb muuta enda suhtumist. See eriala, mida mina õppisin, ei olnud minu unistuste nimekirja tipus, enamus neid töökohti, kus ma töötanud olen, ei ole olnud (alguses) minu unistuste töökohad, enamus valikuid elu ristteedel on olnud kehva ja mitte nii kehva vahel. Mida teha? Selles seisus võib inimene sattuda stressi, lausa paanikasse, kuid Vanema Mariel oli kuldaväärt lahendus minu jaoks olemas, ta ütles „Mõtle see töö enese jaoks huvitavaks" .

Igaüks peab mõtlema, kas ta suudab töö huvitavaks mõelda, kui ei suuda, siis ei suudeta ka suhteid selles valdkonnas muuta. Vaid edukad tulemused võivad muuta suhteid, sest tulemused ise on näidanud nende võimalikkust Ja muide, miks ei võiks teha tööd naudinguga, mänguliselt, huvitatult? Õigemini just niimoodi peakski tegema.

Loe veel

Kevadisest uuringust selgus, et Eesti töötajad sooviksid teenida keskmiselt 1644 eurot kätte (!) ja kolmandik töötajaid valmis töökohta vahetama umbes 1500 euro juures. Täiesti normaalne soov, kuid ... Noored peaksid tahtma 3-5 „tuhhi" kätte saada, kuid mitte lihtsalt „saada", vaid looma sellised teenused ja tööd mille eest neile ka sellist sissetulekut makstakse. Ise on vaja luua oma töökoht, luua oma turg. Meie ressursside juures on ekstensiivsed arengud nagunii määratud kaduvikku.

Võõrandamatu sünniõigus

Meile meeldib lahterdada tegevusi, asju, nähtusi, inimesi, nagu see kukk või kana noor või vana näide. Selline lahterdus on küll olemas, kuid käib hoopis millegi muu kohta, mitte tööturu kohta. Teie/meie asendi tööturul määravad hoopis teised näitajad. Tundub, et üheks segadust tekitavaks lahterduseks on vanamoodne „tööandja" vs „töövõtja" telg. Selline omaaegne marksistlik klassivõitluse teooria alus, mis omas ajas võis olla üks maailma nägemise variante, kuid mis tänapäeval ei mahu enam meie elu ja arengu raamidesse.

Keegi meist ei ole sündinud tööandjaks või töövõtjaks, me oleme inimesed oma vaba tahtega. Meie sünniõiguseks on võtta ette midagi, mis meie enese ja meie lähedaste elu paremaks muudaks. Ettevõtlus ongi meie esmane sünniõigus, meie õigus olla ettevõtja. Teile tundub see mõttearendus veidi pöörane? Teie/mina ja ettevõtja? Kuid EVEA president Heiki Rits märgib, et 127 000 aktiivsest ettevõttest on suurettevõtteid 250 ja rohkemate töötajatega vaid käputäis, alla 200 (250+ töötajat) .

Näete, see pole võimatu, meie ees on 127 tuh otsustust olla ettevõtjad. See, et „suured" on kogu aeg pildil ja et poliitinimesed käivad seal linti lõikamas, ei muuda asja, ettevõtlus väikevormina on võimalik ja tulus. Minu tutvusringkonnas on mitmeid isa-poeg tüüpi firmasid, iseenda peremehi, kes pakuvad valdkonnaspetsiifilisi kõrge kvaliteediga teenuseid. Nad ei kurda, et sissetulek on väike ja üks osapool on liiga vana ja teine liiga noor. Neil on raske, kuid töö käib nagu laulusalm ütleb käsikäes vilega.

Kvantmehhaanika tööjõuturul

Kuid ka suuri on vaja nendele/meile, kes on otsustanud teisiti. Mida see teisiti siis tänapäeval tähendab? Kui me jääme traditsioonilise lahterduse - töö andja ja töö võtja - juurde, siis me oma probleemist ei pääse, see on lõputu ja mõttetu võitlus. Andmise ja võtmise konflikt. Kuid me võime vaadata sellele suhtele ka nii, et ettevõtja ei osta ühepoolselt mitteettevõtjate oskusi, vaid mitteettevõtjad ostavad samal ajal ettevõtja oskusi.

Näiteks enne Ilmasõda ei saanud šveitser ja kelner restorani omanikult palka, vastupidi nad pidid ennast elatama klientide makstud (hea)teeninduse tasust ja maksid hoopis omanikule tasu selle eest, et neil oli selline töökoht loodud.

Kui niimoodi võtta, siis on mitteettevõtjal alati suuremad valikuvõimalused, sest kui talle ette valmistatud töökoha maksumus talle ei sobi, siis ta seda ei osta ja võib ta alati tagasi pöörduda oma sünniõiguse juurde ehk hakata ettevõtjaks ja luua enesele ise töökoht. Raske, keerukas, stressirohke, ohtlik, kriisid, pidevalt muutuvad reeglid, töö 24/7? Seda te/me küll ei taha? No näete, selle osaga mittetegelemise ostate te/me teenusena töökoha loonud ettevõtjalt, see on tema töö ja risk. Selle eest tema tasu saabki. Teisalt pole ettevõtjal midagi teha oma investeeringuga kui turg tema töökohti ei osta. Kui ta tööturult läbi ei saa, siis kaubaturule ta ei pääsegi. Temal pole mingeid valikuid peale ... ebameeldivate ja veel ebameeldivamate.

Uueaegsetes majandus (ja töösuhetes) muutub selline vastastikune arvestamine ja kokkuleppimine ikka tähtsamaks. Igapäevaseks. Tööturg on nagu kvantmehhaanika, on palju võimalusi, palju õigeid võimalusi. Seepärast ei pea me rääkima vandest-noortest, lumeinimestest, vabandust lumehelbekestest, sest kõigil on oma koht olemas.

Meie põhiline viga on see, et inimesed teevad tööd, mida nad ei taha teha, mida nad pole suutnud huvitavaks mõelda.

Tööjõud ressurss või haigus?

Lähtudes sellest, et töö iseloom muutub (muutub paindlikumaks nii ajaliselt, geograafiliselt, kui suhetes) on Dr Riigi esmaseks, pigem ainsaks, ülesandeks lõpetada ülereguleerimine ja olla ressursside paindliku ühendaja, mitte vastandaja, rollis.

Ressursside tõhusa kasutamise vaatepunktist lähtudes asub meil tööjõu küsimustega tegelemise raskuspunkt juhtimisahelas vales kohas. Kui tööjõud on olemuslikult ressurss nagu energia, maavarad jne, siis miks asub selle ressursi strateegiline juhtimine ministeeriumis, mis tegeleb haiguste ja puuetega, mitte seal, kus toimub kogu majanduse strateegilise suuna väljatöötamine. Või pole tööjõud Dr Riigi arvates mitte niivõrd ressurss, kui pigem haigus ja puue?

Senine tööjõusse suhtumine jätab küll sellise mulje, et Dr Riik püüab selle probleemidega tegeleda kui haigusega või puudega. Kui me tahame saada ressursside tõhusat kasutamist, siis peaks tööjõu kasutamise strateegia kukkuma MKM valdkonda, just sinna kuhu kuuluvad ka teiste ressursside strateegiate valdkond. Põhjanaabrid on oma ressursikasutuse juba ammu konsolideerinud ja toonud ühte strateegilise teravikku Töö- ja tööstusministeeriumisse, sinna, kus on ka konkurentsi ja tarbijakaitselised küsimused. Soomekeelne nimetus Työ- ja elinkeinoministeriö ise annab mõista kuidas naabrid suhtuvad majandusse. Sõna „ elinkeino" üks tõlkevariant on ka „elatusvahend", väga sümpaatne - elatusvahendi ministeerium. Kuid eesliide „elin-„ tähendab eesti keeles „elu" ja „keino" viisi, siis võiksimegi teha ülevindi üldistuse, et soomlastel on töö ja tööstuse, kui eluviisi ministeerium. Vahva. Sellest vaatevinklist vaadatuna on ka mõistetav, miks Soome ettevõtlus on tootlikum ja palgad u 3x kõrgemad.

Kuid kuna meil tegeletakse tööjõuga kui puudega, mitte kui ressursi tõhusa kasutamisega, siis vupsavadki meile esile mitmed asendustegevuslikud mõttepojukesed, mis tapavad majandust ja ressursikasutust

Igaks juhuks kindlustamine?

Näiteks Dr Riigi ettepanek luua tööõnnetuskindlustuse üldine süsteem tegi nõutuks. Idee kantud justkui murest tööõnnetuste rohkuse pärast, kuid lahendusteed viivad vaid uute traumadeni. Majanduslike traumadeni. Muidugi iga tööõnnetus on üks liiga palju. Kuid inimestel ikka juhtub, seetarvis ongi olemas lepingud turuosaliste vahel, milles käsitletakse poolte õiguseid ja kohustusi. Kui ma peale kooli suurtehasesse tööle läksin, siis oli ka sundkindlustus.

Mnjah, oli „arenenud sotsialismi" ajastu, mil töörahva eest „hoolitseti" igal võimalikul moel, kuid sundkindlustuse pidin ise ostma, ei antud tasuta. Nüüd järsku peaksid selle kinni maksma ettevõtjad. Miks? Vaadake, kui meil on aastas 4-5 tuhat liiga palju tööõnnetust, siis on tegemist individuaalsete juhtumitega, halbade juhuste kokkusattumisega, mille peaksid tööturu osalised ise ära klaarima. Siin ei ole mitte mingit vajadust Dr Riigi sekkumisel.

Meil on pragu u 650 000 töötajat, hakata üksikjuhtude põhjal kogu turult raha korjama on kurjast. Eriti veider on, kui Dr Riik kinnitab, et ta tahab luua tööõnnetuskindlustuse süsteemi, mis ei suurenda tööandjate maksukoormust. Tõelised trikimeistrid. Siiski, võimalus selleks olevat vähendada samal ajal näiteks töötuskindlustusmakset. Vaat kus lops, tuleb välja, et ühte trikki kinni kattes paljastus teine trikk, ehk kui tööandjad juba aastaid räägivad, töötuskindlustusmaksu on vaja alandada, kuna senine kogutu hapneb lihtsalt „nominaalstruktuuruniversaalnahaal" tasakaalu riiulil kasutult, siis Dr Riik on järjekindlalt keeldunud seda rahapumpa ettevõtjate taskust välja tõmbamast. Nüüd, nagu võluväel uue turu sissesöötmiseks ollakse valmis selles reservatsioone tegema. Mage trikk. Kahekordselt mage, sest lõppkokkuvõttes võetakse see raha ikkagi välja turult, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet, kuid kasvatab inflatsiooni.

Ja kõik need jutud selle rahaloopimise ürituse kaitseks a´la ennetada tööga seotud tervisekahjustusi, tööandjate motivatsioon töökeskkonda panustada ning tööõnnetusi ennetada piiratud jne on muidugi lahendamist vajavad küsimused (enamikus küll vastastikuste lepingutega), kuid ei oma mingit põhjuslikku seost üldise kindlustusmakse kehtestamise ihaga. Kõik need väited pole asjakohased, ükski neist asjadest ei ole seotud üldise maksustamisega, vaid kõige elementaarsema seadustest tuleneva ohutus- ja lepingukohustuste täitmisega. Ka ei muuda kindlustusmakse olematuks seda, et tööõnnetuste tagajärjel jääb aastas tegemata 1,3 miljonit töötundi. Aeg on taastumatu ressurss.

Kellele ehitatakse turgu?

Kuid kas selline kindlustamine on üldse mõttekas? Suurettevõtjad ei kindlusta kogu vara, kõiki riske, see läheks lihtsalt ebaotstarbekalt kalliks. Riskid maandatakse kas oma loodud reservide või teatud liiki kindlustuste kaudu. Muide ka Eesti Vabariik ei kindlusta kogu oma vara ega riske. Kõige kindlustamine on lihtsalt liiga kallis. Nüüd võimalike tööõnnetuste kindlustamisega tahetakse teha midagi eriskummalist, võtta majandusest välja raha, panna see ... jah kuhu see üüratu raha panna? Eesti Liikluskindlustuse Fondi hinnangul oleks tööandjate kulu tööõnnetuskindlustusele 5-200 eurot töötaja kohta aastas, sõltuvalt nende tegutsemisalast. Kui võtta keskmiselt näiteks 100 eurot, siis võetakse reaalselt majandusest välja 65 miljonit eurot. Kuid loomulikult ei võeta seda lihtsalt välja, vaid luuakse kindlustusettevõtetele täiendav ressurss. Pööritada iga aasta 65+ miljonit eurot on ikka väga vahva töö. Seda teeks isegi. Seega on Dr Riik loomas uut turgu kellelegi. Kellele?

Demokraatlik (bürokraatia)kirves

Nüüd siis kutsutakse ettevõtjaidki selles arutelus kaasa rääkima. Mida siis läbi vaielda? Kas ettevõtja peaks vaidlema selle üle, kas pearaiumist teostada giljotiiniga või vanamoeliselt kirvega. Siin ei ole midagi vaielda, raiskamine ja ringkäendus tuleb lõpetada. Kuid vaidlust ei tulegi, see mis tuleb on bürokraatlik rituaaltants. Demagoogiline avanoot „arutelule" on juba Dr Riigi poolt antud a´la on üllatav, et osa ettevõtjatest ei mõtle kaasa, kuidas tööõnnetuste hulka vähendada, vaid soovivad senise olukorra jätkumist. Väga pahatahtlik suhtumine.

Kui nüüd seda Dr Riigi „hoolitsusloogikat" mööda edasi minna, siis peaks meile kõigile kehtestama sundkindlustuse, sest suurem osa traumasid juhtub teatavasti mitte tööl, vaid kodus. Mitmed tuttavad on varbaluu vastu lauajaga ära mõrastanud, ühele kolleegile kukkus lumekamakas pähe, ise jooksin vastu kapinurka nii et ... Ilmselt tuleks hakata koguma kogu elanikkonnalt „katuselt kivi pähekukkumise kindlustuse maksu". Tundub ju totter? Ongi. No loodetavasti ei andnud mõnele poliitinimesele valimisloosungiks ideed.

Dr Riik peaks tööjõu küsimustesse hakkama suhtuma kui ressurssi, mitte kui haigusesse ning ressursikasutusest lähtudes avardama selle ressursi tõhusa kasutamise piire. Kui me neid muudatusi ei tee, siis pole meie mureks mitte lumehelbekesed, vaid majanduslik jääaeg.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare