Majandusanalüütik: õhk on tiine lubadustest ja kõik tahavad meile meie oma rahaga kosja tulla

 (18)

Äriplaan 2018
Äriplaan 2018Foto: Taavi Sepp

Kui tulevast aastast jõustub maksureform, mis jätab osadele inimestele rohkem raha kätte, siis arvestades maksude tõusust tulenevat kaupade ja teenuste kallinemist, võib osutuda, et nominaalselt „rohkem kätte" on reaalselt hoopis tühjad pihud, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu. Kohati jääb arusaamatuks, kas oleme kirjaoskaja rahvas (veel) või vaid pildivaatamise, koomiksirahvas?, küsib ta, viidates maitsetutele valimisreklaamidele.

Möödunud nädal oli imeliselt sündmusterikas, taustana tavalise sügis(poliit)laada odavpakkumiste kõrval oli ka tuumakamaid tegemisi. Esmalt muidugi Euroopa digikokkutulek, millel osalesid paljud määramatu tuleviku määrajad. Eks digimaailm ongi määramatu, kuigi määrab meie tuleviku. Kui te just põlismetsa küttkorilane ei ole, siis on tänapäeval teie edu (või vähemalt mugavuse) aluseks kindlasti mingi digividin, mis aitab jõuda tubli tulemuseni. Kusjuures mitte ainult jõuda, vaid ka aega kokku hoida, väärtustada. Just see, inimeste aja väärtustamine, lisaaja, kui suurima ja pöördumatu ressursi kinkimine, oli mitmete ettevõtjate sõnum suurkonverentsil „Äriplaan 2018". Muide selle mõtteviisi sünnist ja arengust oli näiteid ka mulluselt konverentsilt. Tore, et mõte on kinnistunud ja hoo sisse saanud. Kui mullu oli peamiseks „ajatootjaks" nauditav kaugbussiliiklus, kui liikuv kontor või meelelahutuskeskus, siis tänavu oli valik juba laiem. Aja „juurdetootmise" võimaluste tutvustamine oligi edukate ettevõtjate põhisõnum. Nad olid teinud ei millestki midagi, ikka kohe päris palju midagi. Midagi, mida võib nimetada millekski, mis on meie tulevikumootori aluseks.

Loe veel

Seotud lood:

Peamise Ministri kõne

Positiivset tulevikuvaadet õhkus ka peaministri kõnest. Innustav, mõistev, tulevikkuvaatav, peadpaitav. „Soovin alustada tänusõnadega kõigi ettevõtjate aadressil. Ettevõtjaks hakkamine on suurima ebakindlusega silmitsi seismine. Teil on oluline ja tähtis roll meie ühiskonnas. Meie ühiskond peab õppima ettevõtjaid ja ettevõtja ametit enam austama."

Ja lisas veel tagasihoidlikult, et poolaasta 5+% majanduskasv oli rõõmustav, kuid vajame pikaajalist majanduskasvu. "See ei ole peidus valitsussektori eelarves, vaid ennekõike erasektori tarkades läbimõeldud innovaatilistes otsustes." Mööndes siiski hillitsetult, et eelarve kaudu on valitsus vaid pisut kaasa aidanud. Tähtis oli peaministri äratundmine, lausa tõdemus, et „olen nüüdseks õppinud, et avalikus sektoris on vaja meelelaadi muutust, suuremat usku majanduskasvu prioriteeti, kuid see ei sünni üle öö. Majanduskasvu prioriteet peaks olema iga ametniku prioriteet." Vau! Kui sellesse tõdemusse lisada, et samasugust prioriteedi seadmist vajaksid eelkõige poliitinimesed, siis oleks võimalik ka riigireformini jõuda ja prioriteedid tõeliselt paika saada. Mis aga peatähtis, peaminister rõhutas eneseusu vajadust. „Eesti majanduskasvuga seoses jagan seisukohta, et meil peab olema rohkem eneseusku."

Milline on peaministri eduretsept tegelikkuses, saame näha, kuigi ... Kuigi jah, kui seda kõnet uskuda ning võrrelda seda tegutseva mansa sõnade ja tegudega, kas see on ikka tema valitsus?

Kas see on sama sats, milline tahab tasuta ühistransporti, riigikortereid, mittemaksjate lisamist ravikindlustuse süsteemi ja „annab" iga kuu rohkem kätte? Millist majanduspoliitikat Dr Riik siis ajab? Kas eelloetletut või sellist nagu Peamine Minister meile maalis? Mnjah, segane lugu, aga kõne oli hea. Ladus kuulata. Positiivne.

Andmisrõõm ja võtmiskihk

Ometi pole see ükskõik, millise majanduspoliitilise suuna me valime - sellise, mis võtab arengutahte või sellise mis innustab panustama. See on kurb, kuid õpetlik valik, et „nutan, aga valin neid keda iialgi valinud ei oleks". Hirmutav perspektiiv.

Meie, kõrgeima võimu esindajad, oleme järelikult midagi maha maganud, lasknud poliitturul vales suunas areneda. Energialaksu ei peaks saama vaid ettevõtluskonverentsidel nagu imelist hõrgutist vaid Pilvepiir peaks looma keskkonna, kus energialaks oleks põhipaketis. Unistada ikka võib, kuid karta on, et kahe energialaksukonverentsi vahel elame tavalist valimiseelset elu, kuulame tavalist poliitloba.

Teate küll - varsti saab kõike tasuta või väga odavalt. Kuidas nii? Dr Riik annab ju. Öeldakse, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm, kuid meil on see asendunud võtmiskihuga. Rõõm ja kihk pole üks ja sama asi, andmisrõõm on meil muteerunud võtmisrõõmuks. Nüüd, enne valimisi, on kihus poliitilisi kommionusid ja peibutusparte kõik koht täis. Õhk on tiine lubadustest nagu kari Piibelehtesid oleks valla pääsenud, kes kõik tahavad meile meie enese raha eest kosja tulla.

Majanduses ei ole niimoodi, et võtame sealt maksudena välja elumahla ja kõik on õnnelikud.

Tervishoiuministeerium küll ei hoiata, kuid valimismaakler hoiataks kindlasti, et kui kommionu teile kinki pakub, siis vaadake sisse ka, ärge hakake kohe kommipaberit lutsutama, see tekitab vaid seedehäireid. Näiteks kui tulevast aastast jõustub maksureform, mis jätab osadele inimestele rohkem raha kätte, siis arvestades maksude tõusust tulenevat kaupade ja teenuste kallinemist, võib osutuda, et „rohkem kätte" nominaalselt on hoopis tühjad pihud reaalselt. Ostujõud langeb.

Ärist oled sina võetud ja ärisse pead sina minema (majandusvalla vanasõna)

Majanduses ei ole niimoodi, et võtame sealt maksudena välja elumahla ja kõik on õnnelikud. See on pigem parun Münchhauseni vääriline trikk. Muinasjutuks, mitte uskumiseks mõeldud. Kui Dr Riik võtab majandusest raha maksudena rohkem välja, siis peavad ettevõtjad tulude kadu kuidagi kompenseerima, muidu ollakse investeerimisvõimetud, konkurentsivõimetud, pankrotiküpsed.

Harilikult toimub see hinnatõusuna (palgakärpena, automatiseerimisena jne) ehk saame küll rohkem kätte, kuid osta saame sama palju, miinus ümberjagamiskulu. Statistikaamet on teada andnud, et eelmise aasta augustiga võrreldes mõjutas tarbijahinnaindeksit enim toidu ja mittealkohoolsete jookide 6,4% kallinemine, mis andis kogutõusust üle kolmandiku. Alkohoolsed joogid ja tubakas andsid kogutõusust viiendiku, millest kolm viiendikku andis 28% kallim õlu ja ühe viiendiku 8,6% kallimad tubakatooted. Bensiin oli 9,5% ja diislikütus 10,2% kallim kui mullu. Eluase on kallinenud 4,2%.

Siit ka suure ringi küsimus, keda kõige rohkem mõjutas ülalnimetatud kaupade hindade tõus? Kellele „head" tehti? Ettevõtlus lonkab, kohaneb, rivistub ümber ja ringleb edasi ehk mille Dr Riik majandusest välja võtab, selle peab majandus välja võtma tarbija taskust, et seda tagasi panna laiendatud taastootmisse. Lõppkokkuvõtteks ei võta Dr Riik maksuraha mitte ettevõtjatelt, vaid tarbijatelt.

Ütle mulle oma valimisloosung ja ma ütlen...

Poliitinimesed, vaadake oma valimisloosungile otsa ja küsige endalt, kas te tahaksite endale sõbraks kedagi, kes teile sellise loosungiga „serva püüab teha"? Ei taha? Isegi tunda ei taha? Õige.

Miks te siis ise sellise lootusetu loosungiga ringi kihutate? Teie ülesanne on tulevikuvisiooni kujundada, mitte banaalsusi või lausa rumalusi rõkata. Milline on pidukondade kõige enim esitatud lause? Ei tule meelde? Lausa refrään, mis passib iga jutu algusse, lõppu või vahele lükkida? Ikka ei tea? Muidugi see, et saate 64 EUR kuus rohkem kätte.

Seda mantrat korrutab Dr Riik meile söögi alla ja peale ja teie ei mäleta? Häbi.

Majandusinimesena tahaks analüüse näha, kuid meile pakutakse vaid poliitilisi otsuseid, koleplakateid ja hüüdlauseid. Segadusse ajavad nii lubadused kui kandidaatide kuuluvus.

Kõik pakuvad paremat elu ja vägevaid maailmaparanduslikke ideid. Tore, kuid ... Kuid kui äris on reklaami eesmärgiks tarbijale midagi müüa, siis poliitreklaamid jäävad kuidagi segaseks. Kuidas peaks kõnetama Kopli trammis sõitvat reisijat teadaanne, et nüüd tehakse õige pööre? Mis pööre, kuhu? Reisija tahab ju Koplisse, mitte rööbastelt maha pöörata.

Nii, et pööramise värk ei ütle midagi, täpselt samuti nagu enamus teisigi pidukondade üllitisi. Igav ja ei kutsu ostma. Visioonitu. Tegu oleks nagu mingi klubilise tegevusega, mille ilust saavad aru vaid selle liikmed.

Vali minu edevus

Enamuse valimisplatvormide kohta võib öelda: „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?" (M. Dobbs „Kaardimaja" (L. Liides & Tänapäev 2016) Lk 22). Kuidas teiega on, olete sellega rahul?

Miks on poliitinimesed seda usku, et mida suurem pilt ja segasem silt poliitkaubamajal, seda suurem on võiduvõimalus? Kohati jääb arusaamatuks, kas oleme kirjaoskaja rahvas (veel) või vaid pildivaatamise, koomiksirahvas. Ei ole. Hea küll, valima ju peab, olgu või edevust, kuid pole ükskõik millist edevust valida. On odavamaid ja kallimaid edevusi.

Kuid kurbloolisus on selles, et me ei tea kui kalliks läheb odav edevus. Seepärast kuulake väga hoolikalt, millist edevust teile poliitkaubamajas pakutakse ja ... Ja kui pakutakse, siis on mõistlik teha vahet, kas pakutakse meile meie visiooni või olete ise visioon võimule pääsemiseks, lihtsalt odav kaup poliiturul? Vahetusraha võimu manu.

Valimismaakler soovitab: ärge valage diislit bensumootorisse

Valimiskampaania on tavaline turuvõitlus ja valimised vaid ühe hanke võitmise küsimus. Turu põhireeglid on lihtsad. Nagu teate on loomuliku turu käitamise kaks põhimehhanismi: konkurents ja selle vastukaaluna tarbija omaosalus ning aktiivsus. Kõik muud regulatsioonid on vaid nende kahe derivaadid. Klassikaliselt alustatakse konkurentsisituatsiooni uurimist kaubaturu ja turuosaliste määratlusest. Poliituru osaliseks on ... Vaat see on hea küsimus.

Poliitturg on keerukas ja mitmekihiline nagu päristurgki. Võrdleme poliitturgu näitlikustamiseks mootorikütuse turuga. Mootorikütuse turul on mitmed kihid, mis algavad toornaftast, rafineerimistehastest, hulgimüüjatest, jaevõrgust ja nende vahele mahub veel lugematu hulk logistika, transpordi ja ladustamisteenust. Kõik see moodustab suuremas plaanis kütuseturu, kuid kütuseturg võib olla ka lokaalne, kohalik bensukas, sest see pole asendatav (nagu KOV) või jaguneda kütuse liigi - bensiin, diisel järgi. Miks? "Bensumootorisse" diislit ju ei valata.

Kui kütuseturu puhul on selge, et bensiini bensiinimootoris diisliga asendada ei saa, siis poliitturul pole see millegipärast nii selge. Meil püütakse järjekindlalt KOV-de valimise bensumootorisse Pilvepiirivalimiste diislit lisada vastavate tagajärgedega. Sellise sekkumise tagajärjed võivad olla fataalsed. Töökas asjatundmatu sekkumine võib olla surmav.

„Mitu kuud järjest leidsid ühe Lõuna Aafrika Vabariigi haigla õed hämmastusega, et ühes ja samas voodis on igal reede hommikul üks patsient surnud. (...) Lõpuks avastas haigla juhtkond, et igal reede hommikul tuli koristaja palatisse, võttis seinakontaktist välja patsiendi hingamisaparaadi pistiku, ühendas sellesse kontakti oma põrandapoleerija ning vahatas põrandaid. Kui ta oma koristustööd lõpetanud oli, pani ta hingamisaparaadi ja tilgutid tagasi kontakti ning lahkus, teadmata, et patsient on vahepeal juba surnud." (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu" Tänapäev 2003 lk158).

Alandlikkusest meelest ja tegude ülevusest

Me ise loome tulevikku. G Washington ja T. Jefferson panid aluse traditsioonile, et presidendil on sünnis riiki juhtida kaks „hooaega" (seaduseks sai see tava alles peale seda, kui F. D. Roosevelt neljandat korda ametisse valiti). Suured riigitegelased ise kujundasid demokraatiat kaitsvaid tavasid.„Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see on mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest. („Kõned, mis muutsid maailma" Pegasus 2006 Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796)

Nii, et meil poliitturu klientidel, kunnidel ja kõrgeima võimu esindajatel on võim ja voli talitada täpselt niimoodi nagu tahame, aga valima peame, sest valimata jätmine on ka valimine - oma õigustest loobumise valimine.

Me ei vaja mitte ümberjagamisteenust Dr Riigilt ega KOV-lt, me vajame majanduskeskkonna loomise teenust, mis võimaldaks meil aega juurde toota ehk laenates Peamise Ministri konverentsil öeldut - prioriteedid paika. Mis aga puutub poliitturu üldisesse seisu, siis arvestades seda, et paljud on valimiste eel seisus et „nutan kuid valin selle, keda mitte kunagi poleks valinud", seda, et poliitinimeste ainukeseks ideeks on kujunenud, kuidas meie enese rahaga meile kosja tulla, visioonitus, seda et pidukondlased kindralitest kokkadeni hüppavad üle vastasleeri näitab, et turul on tekkinud koht uue toote jaoks. Turg on tõsistest tulevikutegijatest, positiivmootoritest tühi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare