Majandusanalüütik: "õuduslood" sellest, kuidas 50+ inimesed tööd ei leia näitavad, et võitjate põlvkond on enese lömmi istunud ega viitsi pingutada

 (335)
Lasnamäe päevad
Lasnamäe päevadFoto: Ilmar Saabas

Majandusanalüütik Peeter Tammistu kirjutab, et poliitikud peaksid tegelema avaliku arvamuse kujundamisega, kuid mitte nutulauluga sellest, et 50+ on lõppjaam. See nutulaul ei innusta kedagi, pigem tsementeerib võltsmüüte.

Hinnangulised mõõtsüsteemid tekitavad meile erineva tugevusega aistinguid. Kui saime teada, et Eesti on konkurentsivõimelt 137 riigi hulgas 29. kohal, siis see ei kõnetanudki meid. No ja siis? Tubli, hästi mõõdetud ja siis?

Samas igal aastal on meil justkui mingi äraspidine õnnehetk, kui saame teada et 155 riigi võrdluses on meie inimeste õnneindeks alles näiteks 66. kohal. Konkurentsivõime 29. koht muidugi paitab asjatundjate hinge, tõstab eneseteadvust, kuid õnneindeks 66. koht nagu kinnitaks üle kõik need väärmüüdid. Indeks annaks justkui alibi kehvaks soorituseks.

Õnneindeksi esitamise aeg on meil kujunenud mingiks ebaterveks rahuloluga nentimiseks – jah oleme õnnetud, oleme väetid, tobud, küündimatud ja üldse… Nõretav enesehaletsus. Eh, kuid kui vaadata aegrida, siis tuleb välja, et me ei oska enam isegi piisavalt õnnetud olla. Piinlik lugu 2012. aastal avaldatud andmetel olime 72. ja 2015. aastal 73. kohal ja nüüd järsku seitsme koha võrra õnnelikumad? Oleme muutunud pehmodeks?

Negatiivsuse positiivsusest

Miks me arvame, et oleme õnnetud? Lihtsalt õnnetu olemise kohta on ilmselt mingi meditsiiniline termin, seega, kas meil on mingi tõeline probleem? Te ei tea? Ei tihka välja öelda?

Seotud lood:

Isegi soomlase, kes on indeksi järgi kõige õnnelikumad ei ole „täiesti õnnelikud“, sest nende kõige õnnelikumaks kuulutamine on justkui ebaõiglane. Ebaõiglane õnn? Põhjanaabrite arvates on maailma kõige õnnelikum maa hoopis Island, kus politseinikud ei kanna relva, alkoholi tarvitamine on saadud kontrolli alla ja isad jäävad meelsamini lastega koju. Järelikult on arenguruumi. Kui seda võetakse õiges võtmes nagu soomlased seda teevad, siis on isegi arenguvalu õnn. Ilmselt tuleb rahulolu ka õigete, saavutatavate sihtide seadmisest. Nii, et eesmärk peab olema saavutatav, treening arendav. Midagi pole teha, ka kõige õnnelikumad pole täitsa õnnelikud, arvavad, et neil on teistelt veel palju õppida. Võib-olla ongi selles soomlaste õnnetunde nipp, et nad seavad enesele jõukohaseid eesmärke? Suudavad neid ka täita. Eakohaseid, võimetekohaseid, ajamata taga kõiki maailma alpusi.

Mida teeksid poliitsõbrad kui meie ühiskonnas poleks lõhesid?

Seega esiteks on vaja seada jõukohased (kuid pingelised) sihid. Teine tähtis tegur on kas pere-, kogu- ja ühiskonnas püütakse leida ühishuvisid või on kellelgi kasulikum mängida erisustele. Ka vaenust saab kasu lõigata, vaenuturult, täpselt samuti nagu saab lõigata kasu börsil langevalt turult, kui oled enese õigesti positsioneerinud. Mulle tundub küll, et terve rida poliitinimesi mõnuleb just vaenuturul a´la jaga ja valitse. Te ei usu? Aga, millega tegeleksid sajad poliitinimesed, kui meil ei oleks üles puhutud soolist lõhet, palgalõhet, rahvuslikku lõhet, maa ja linnarahva lõhet. Võib-olla hakkaksid riigi tulevikustrateegia peale mõtlema? No see oleks küll tore, kuid on tugev kahtlus, et need kes on harjunud, kogemusi omandanud ja meistriks saanud lõhede õngitsemise vetel, ei kvalifitseeru keerukamate võrksüsteemide ülesehitamiseks. Seepärast tekitab kõhedust üha uute lõhede otsimine, nüüd siis on lõheperekonda lisandunud uusima liige - vanuseline lõhe.

Uus menüü: 50+ lõhe

Niisiis püütakse vanalõhesupiga lõhestusturgu laiendada. Järgemööda ilmub õuduslugusid sellest, kuidas 50+ inimesed enam tööd ei leia. Massiliselt. Olen „veits“ segaduses. Millised inimesed ei leia tööd? Kontorirahvas? Lihtsama töö tegijad? Juhid? Pole sellist inimest nagu 50+ inimene, iga inimene on oma looga, oma vastutuse ja oma saatuse kukkulangevuste ja äraütlemistaluvusega.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi tellitud vanuselise tõrjumise uuringust selgus, et Eesti tööturg on vanuse alusel üsna diskrimineeriv. Uuringute ja küsitlustega on üldiselt niimoodi, et mida küsitakse, seda ka saadakse. Antud juhul, kui telliti vanuselise tõrjutuse uuring, siis tõrjutust otsitigi ning loomulikult leiti.

Loe veel

Muidugi on kõigil meil mingeid äraütlemise kogemusi, kuid viimase aja arengud elus eneses tõrjutuse tendentsi kinnitanud pole. Kui 85-aastasele memmele tullakse koju ja palutakse tal tööle tulla või kui 75 aastased on grupi juhatuse liikmed ning tippmüügimehed, siis kuskohal on see tõrjutus? Ka meistrimehi ei tõrjuta, meie hõimlane saadeti sügava kahjutundega, kuid tänuga tehtu eest, oma 80 juubelil „pensionile“. Puht füüsilise töö valdkond, kuid jaksas pidada ametit aastakümneid.

Terve bussiala on seismas silmitsi arengupeetusega, sest noori bussijuhte, logistikuid, mehhaanikuid ei tule peale, vanasid meelitatakse ühest firmast teise. Kaubandus kängub müüjate puuduses. Isegi politseinikke peame pensionilt tagasi kutsuma, noori lihtsalt ei jätku. Selliseid valdkondi on veelgi. Tegelikult on asi nii hull, et mõnele tööle võetakse juba püstiseismise võime eest. Seega, kui küsitlustest ilmneb, et vanuse võimas mõju tugineb stereotüüpidel, siis kas see tugineb küsitlejate, vastajate stereotüüpidel või tegelikkusel.

Oludes, kus saab „äri“ püsti panna mugandusega, milliseid inimesi ettevõtjal on võimalik värvata, mitte selle järgi milline on tema esialgne briljantne idee, siis hakata välja töötama mingit spetsiaalset riiklikku vanurite töö korraldamise poliitikat või mingi järjekordse kaebemehhanismi (sadade ametnikega?) täiesti kohatu. Kui lp Jaak Nigul deklareeris, et „Minu osalusega ettevõtetes on ligi pooled töötajad üle 50-aastased ja ma pole veel kedagi vanuse pärast vallandanud ega koondanud. Meil on ka mõned üle 65-aastased, kes teevad noorematele silmad ette,“ siis nii ongi. Selline ongi valdav olukord. Ei võta neid, kes soovivad teha üksnes seda, mis on mugav või huvitav ning kes ei taha võtta vastutust. Kes tahavad vaid mugavaid ja huvitavaid töökohti, need peavad ise enesele sellised töökohad looma. Turg, ka tööturg, areneb iseseisvalt edasi, ärge segage sellel loomulikul moel areneda.

Negatiivsest sotsiaalsest heakskiidust

Küll olen ma nõus, et Pilvepiir peaks olema abiks informatsiooniga nii ettevõtjatele kui töövõtjatele, tegelema ka avaliku arvamuse kujundamisega, kuid mitte nutulauluga sellest, et 50+ on lõppjaam. See nutulaul ei innusta kedagi, pigem tsementeerib võltsmüüte. Ei, näidata tuleks just neid kes tulevad toime, miks tulevad toime ja kuidas teisedki võiksid ennast uuesti leida.

Millise teadmise me saime vanemaealiste tõrjutuse uurimusest? Seda, et 50+ inimeste tööturul kehvemini kohtlemist peetakse loomulikuks ja paratamatuks ning isegi eeldatakse, et vanemate töötajatega peabki niimoodi käituma, sest nad peavad oma koha tööturul noorematele loovutama, parimas tööeas inimesed vanuse tõttu lihtsalt praagitakse tööturult välja, alaväärtustatakse aastatega kogutud kogemusi ja tarkust, kogemustega inimestesse ei suhtuta meil kui efektiivsetesse ja võrdväärsetesse ühiskonna liikmetesse. See ongi kõige ehtsam negatiivne sotsiaalne heakskiit. Arvamuse kujundamine või õigemini toetuse, julgustuse avaldamine on üks asi, kuid positiivse sotsiaalse heakskiiduna oleks mõttekas luua asjatundjate võrgustikud. Meil ju ressurssi napib, nii et iga inimene on arvel ja kasutatav.

Aga arengu perspektiivi kuvamine, et oleme uue vanemaealiste võrdväärsuse paradigma sünni alguses ja see tähendab, et vähemalt 50-60 aasta pärast saavutavad vanemaealised ühiskonnas oluliselt võrdväärsema positsiooni nooremate põlvkondadega, neile avanevad võtmepositsioonid riigi juhtimisel valitsuses, riigikogus, avalikus sektoris, on tõsiselt pelutav.

Mis see nüüd on? Mingi vanainimeste vabariik? Veel vanemate, veel suuremate õigustega, veel võrdväärsemad? Kui Riigikogu kokku istus oli noorim saadik on 23 ja vanim 76 aastane ning keskmine vanus 47,3 aastat. Nii, et peaaegu 50 täis (peaaegu tõrjutud vanur?). Parlamendierakondade liikmete vanus on enamusel juba 50+: EKRE liikmete keskmine vanus on 56, Keskerakonnas 54, Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (SDE) 52, Vabaerakonnas 51, Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) 45 ja Reformierakonnas 41 aastat. Nii, et vanemaealiste esindatus ja nende huvid peaksid ju Pilvepiiril esindatud olema.

See on üks kummaline uurimus, mis lõppeb kummaliste eluvõõraste ettepanekutega. See, et noored on hukas on ju ajalooline teadmine. Juba Sokrates pani selle kirja, kuid ilmselt võib sellesuunalisi sugemeid leida juba Gilgameši eeposestki. Mida nüüd siis uut avastati, kas see, et noor alfaloom tahab karja üle võtta ja vana pealikku kukutada on midagi üllatavat? Ei see ongi elu edasiviiv reegel – pidev uuenemine. Kuid mõttepojuke, et kunagi me saame vanade huntide karjaks ja siis me alles neile kutsikatele näitame oma õigust, oli küll pelutav

Tähendused ja tajud

Kogemuslikult on raske uskuda seda uut lõheperekonna liiget. Pigem on see mälestus 90date alguse impeeriumitööstuse kokkukukkumise ja uue majanduse ülesehitamise aegadest, mil me kõik tulime tühjast, reinkarnatsioon. Müüdi taastootmine. Kogemused räägivad küll midagi muud. Tähtis on teada, et ega küsimustele vastajad ju ei valetanud, kuid meie mälu mängib meie vingerpussi, nagu lastemängu rikkis telefon teisendades ja täiendades mälestusi. Just, ja kuna me mäletame veel selgelt 90ndate alguse suurt murrangut, mil me suubusime hoopis uude süsteemi, mil tõesti noortel oli kohati eelis „mitteteadmises“(vale teadmine ja raamid ei koormanud neid), siis kujunes välja ka „stereotüüp“, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri, kuid mis pidevalt taastoodavad ennast nagu õuduslood ahjualustest ja libahuntidest. Mark Manson toob näite „mälestuste tahtmatust loomisest“: „1988 aastal jõudis ajakirjanik ja feministlike kirjatööde autor Meredith Maran terapeudi juures käies ehmatava arusaamiseni: tema isa oli teda lapsena seksuaalselt ära kasutanud“(…) „Siis, aastal 1996, tabas Meredithi veel üks ehmatav arusaamine: tema isa ei olnud teda tegelikult seksuaalselt ära kasutanud“ Ilmnes, et ta oli koos parimate kavatsustega terapeudi abiga mälestuse „leiutanud“. Kuidas nii? See oli segu pinevad suhted isaga, mitmed luhtunud paarisuhted, tegelemine väärkoheldud laste juhtumite ning terapeutide ajastuomased meetodid, mis tekitasid väljamõeldud mälestuse, mida kunagi ei juhtunud. Paneb mõtlema?

Otsitakse inimest

Majandusprognoosid ennustavad Eesti tänavuseks majanduskasvuks 3,5+%. Tõusu toetab investeeringute ja eratarbimise mahtude taastumine ning soodne väliskeskkond. Pangad prognoosivad, et tulevikus hakkab majanduskasv sõltuma üha rohkem tootlikkuse kasvust ehk investeeringutest inimkapitali ja tehnoloogiasse. Just selle koha peal muutub tööjõu maksimaalne ja sihipärane kasutamine võtmeküsimuseks.

Niisiis ei saa me kuidagi jätta kasutamata olemasolevat tööjõudu. Kui me jätame inimese, kelle tootlik kasutusaeg oleks veel 20-30 aastat kasutamata, siis saame kasu asemel kahju. Kuid töösuhted ise on muutumas, sellega peavad kaasa minema nii 25, kui 85 aastased.

Ostes valesid asju


Ilmselt on paljud teist näinud filmi „Edu valem“, mis põhineb Billy Beane ja tema assistent Paul DePosta uuelaadsel pesapallimängijate valikul ja nende kasutusel. Nad muutsid valiku aluseid, sest neil ei olnud raha teha nii nagu valdkonnas oli harjutud värbama mängijaid. Analüüsil ilmnes, et osteti valesid asju, osteti hirmkallilt mängijaid, kuid ostma oleks pidanud võite. Võidu aluseks on jooksud, neid tuligi osta. Kui Bean ka DePosta mõtestasid ümber mängijate värbamise ja nende tegeliku väärtuse süsteemi muutus kogu ala. Seega mida meie ettevõtjad ostavad? Edukad ettevõtjad ostavadki sooritusvõimet. Elementaarne. Kui me tahame mängida, siis peame hoolitsema oma sooritusvõime taseme eest.

Kuigi ma polnud sellele varem mõelnud, kuid olen olnud just sellises seisus nagu B. Beane, lootusetult alafinantseeritud. Värbamiseks oli kaks võimalust, kas osta sisse ülikooli II kursuse tudeng ja ta välja õpetad ( mille järgi paljude sooritusvõime muutus nii heaks, et nad osteti advokaadi ja audiitorfirmade poolt üles) või palgata heitunuid, kuid häid professionaale. Võtsime heal meelel mõlemaid, ostsime sooritusvõimet. Kui hea 45-55 aastane ökonomist võtta pardale, arendada tema võimeid vastavalt aja vajadustele, siis saate endale tänuväärselt truu liitlase 15-20 aastaks. Väärt kaup igaks elujuhtumiks. Kui see on veel miksitud noortega, saate parima koosluse uuendusmeelsusest ja kogemustest. Nii, et kui keegi väidab, et 50+ on lootusetu juhtum, siis see on vale. Täitsa vale. Nad on väga teretulnud.

Patupalgapelg?

Kuid miks just nüüd, mil töökätest on puudus on meil tekkinud jutud vanuselisest barjäärist? Murrangulisel 90-el oli „vanade tõrjutus“ mingil määral mõistetav, kukkusid ju paar põlvkonda, millised ootasid kannatlikult oma karjäärivõimalust vanas süsteemis, mängust välja. Isiklik tragöödia? Jah, kindlasti. Kuid tänapäeval mil oleme juba 25 aastat karmis konkurentsis on kuidagi imelik kurtmine et 50+ ei leia tööd.

Vaadates neid numbreid 50 ja 25 järsku taipasin, milles asi. Iga inimene vaatab maailma läbi oma kogemuste vaatevinkli, kujutab ka oma tulevikku ette lähtudes oma hoiakutest. Siin tekibki huvitav seos – tänased viiekümnesed olid 25 aastat tagasi kahekümneviiesed ehk just need, kes viiekümnesed julmalt välja puksisid. Nii, et kas see on patupalga pelg?

Kõik need 25 aastased pangapealikud, firmajuhid ja kantslerid tekitasid nooruseufooria. Ja õige kah, neid ei piiranud vanad raamid. Paljud „vanad“ jäid üle. Oli võitjate aeg - võitjate põlvkond. Nüüd on 25 aastat möödunud 25-sed on saanud 50+ deks ja ilmneb, et võitjate põlvkond ei ole enam õnnelik, on enese lömmi istunud ega viitsi pingutada: „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega. Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M. Manson)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare