Seekordne riigi eelarvestrateegia 2019-2022 sai küll kähku „purki". Niivõrd põhimõttelise ressursijaotuse kiirlahendus oli üllatav. Mida siis strateegiliselt otsustati, pikaajaline eelarvestrateegia ikkagi? Strateegiliselt, et ei tehta midagi, taktikaliselt ... Kui kõik kaunissõnad maha rookida, siis jäi plusspoolelt kõlama see, et tahetakse teha asju tõhusamalt. Kuigi muidugi ka „tõhusus" võib väga vabalt olla kaunissõna. Ütleme niimoodi, et tänane strateegia ei ole ei struktuurses ega nominaalses tasakaalus, vaid nihutatud tasakaalus.

Nihutatud tasakaal on tasakaalutus. Lausung, et eelarvepoliitika eesmärk on toetada tasakaalustatud majanduskasvu, ei ole iseenesest mitte midagi, kui seda ei toeta tegevused. Kasvõi pisikesed. Ja pisikesi näiteid on. Tallinna linnahalli konverentsikeskuse rajamine lükati edasi silmapiiri poole.

Politseinike, päästjate jt riigipalgaliste, kelle palk ei vastanud enam ühiskonnale antud panusele ja mis elavdab igal juhul ringlust, on tervitatav. Vaevalt see strateegiline otsus on, sest strateegilisteks otsusteks on vaja strateegiat, mida pole. Teenimise strateegiat ei ole, on vaid kulutamise taktika.

Milleks meile lehmad? Piima saab ju poest!

Tegelikult pääsesime napilt järgmistest maksutõusu ja kulupoliitika totrustest. Lihtsalt majandus tõusis. Kui ettevõtjad tõstavad majandust, siis tõusevad kõik laevad, ka Dr Riigi eelarve (ühisraha)laev.

Siiski meeldetuletuseks jagamisel, et mullune meetrine laine ei tähenda, et veetase on meetri võrra tõusnud. Loksatab vaid korraks üles, teeb silmnäo märjaks, kuid ujuda ikka ei saa. Tähtis on tõdeda, et majandus tõusnud vaatamata Dr Riigi tegevusele, mitte tänu sellele.

Või siiski, diiselkütuse ja majutusasutuste maksutõusu ärajätmine oli ilmselgelt õige tegu, võib arvata, et seetõttu jäid kümned kui mitte sajad väikeettevõtjad veel elule.

Sellegi laine on tekitanud ettevõtjad, loonud selle, mida on nüüd võimalik laiali jagada ja maksurahu pidada. Maksurahu? No kes küll sellise sõnapeletise välja mõtles? Kas see on nagu äsjane raierahu ja siis tõmbame saed topelttuuridel jälle käima?

Maksurahu jutt teeb veidi ärevaks, sest tundub, et osa poliitinimesi ei saa siiani aru, kuskohalt raha tuleb, pole mõistetud, et Dr Riik toimib kui tervik, mitte kui ajutiste silotornivürstkondade kogum. Lootus oli, et see aeg mil arvati, et raha tuli seina seest, on möödas. Kui kuuled sõnajada, et meie tervishoiupealikud tegime ju alkoholipoliitikat ja rahapealik teeb hoopis teist asja ehk rahapoliitikat, siis tuleb küll hirm peale. Kas raha- ja majanduspoliitika ei puudutagi tervishoiupoliitikat?

Hrustšovi ajal mõeldi ka, et milleks meile lehmad? Piima saame ju poest.

Tundub, et „rahamuret" Dr Riigil ei ole, sest veerandmilline eurotoetuste promokino tellimine on täiesti normaalne. Kas tõesti pole seda „piskut" kuskil tõhusamalt kasutada? Uskumatu jõukus. Või arrogantsus? „Rahainimesed", eelarvevõlurid, tõeliste professionaalidena muidugi pingutavad, et otsida viimaseid veeringuid tihendamiselt, kuid mis sest kasu on, kui see ei lähe uute ideede rahastamisse.

Pulmad või ühiselamu?

Kui sisuliselt ei osata tõhusust saavutada, siis vormiliselt on võimalik midagigi „näidata". Ilmselt on sellisest vormilisest tõhususe taotlusest kantud ka Tarbijakaitseameti (TKA) ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) ühendamise otsus. Ega liitmises ja lahutamises midagi uut ole, ajad muutuvad, vajadused ja rõhuasetused ka. MKM on tellinud konsultatsioonifirma Price WaterhouseCoopers (PWC) ametite tänaste tööprotsesside hindamise analüüsi. Tegemist on igati soliidse ja põhjaliku uuringuga. Ametite kokkupanemise analüüs PWC poolt on õige samm õiges suunas (staatilistes oludes), mis näitas mitmeidki üllatavaid, kuid ka oodatavaid tendentse.

Vastavalt analüüsile loodetakse, et liitmise tulemusel peaks tekkima paindlikum ressursikasutus, võimalusi suunata ressurssi ajutiselt mõnda probleemsesse või suuremat tähelepanu nõudvasse valdkonda, võimaldaks teatud ulatuses personali ristkasutus valdkondade üleselt sarnaste toimingute läbiviimisel. Suurem organisatsioon võimaldab efektiivistada tänaseid tööprotsesse, juurutada standardiseeritud riskianalüüse ja ohuprognoose järelevalves, vabastada ressurssi järjest lisanduvate ülesannete täitmiseks. Ühendametil on ka suurem paindlikkus eelarve kasutamisel. Nii, et hõissa pulmad, ühisperel on jumet. Kõik õige, kuid kas piisav? Võib-olla pole see ühispere vaid pelgalt ühiselamu?

Paralleelsed universumid

Ühisperel on küll jumet, kuid kiuslikul (või ettenägelikul) valdkonnaasjatundjal oleks selle ühteheitmise suhtes võinud tekkida mõningad olemuslikud kahtlused. Miks? Perenõustaja PWC on jõudnud väga sisukale arusaamale, et:„ Kokkuvõtteks võib öelda, et ametite tööprotsessid on sarnased. Siiski ei tuvastatud ametite põhiprotsessides otseseid dubleerivaid tegevusi ja kontrolliobjektid ning kontrollitavad nõuded on üldjuhul erinevad." Ühesõnaga paralleelmaailmad. Ütleme niimoodi, et need on analüüsi kaks kõige tähtsamat lauset, mis määravad noorpaari edasise saatuse. Tegelikult ütleb perenõustaja, et te elate üksteise kõrval ja jäätegi üksteise kõrval elama, kuid teist võib üksteisele kasu olla, kui edaspidi üksteist aitate (ostate ühiselt leiba, vorsti, paberit ja kuvareid), kolite kahest korterist ühte (ühiselamusse?) ja pesu peseb, poes käib (personali ristkasutus) kellel aega rohkem, kuid ... Õnnelikuks ja rikkaks te ei saa. Veidi kergem on, üksteise tugi, kuid olemuslikult pole teil ühist, kulgete edasi paralleelselt.

Milleks meile ametid?

Aga alustame algusest. Milleks meile üldse ametid? Kogu aeg on ju olnud. Kuid mõelgem natukene - kui me ei tea milleks nad vajalikud on, siis kuidas me teame, et neid on vaja reorganiseerida? Või kuidas me teame milliseks need tuleb reorganiseerida?

Põhimäärus ütleb et: § 1. Ameti staatus - amet on ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. § 2. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Seega on tegemist valitsusasutusega (NB! mitte mingi „allasutusega"), mis juhivad ja karistavad. Justkui selge, kuid miks peab amet kedagi sundima?

Sarireorganiseerija arvamus

Seega juhtimine ja karistamine (sund) ei ole eesmärgid vaid vahendid. Kuid eesmärgid kipuvadki meil tihedas paragrahvimetsas kaduma minema. Meil tekibki väärarusaam, et sund/karistamine ongi eesmärk. Vale puha. Kuid kui vahendid on muutunud eesmärgiks, siis on kerge juhtuma, et ka otsuseid ei võeta vastu enam eesmärgipäraselt vaid vahendipõhiselt. Võib-olla on TKA ja TJA pulmitamine haruldane haldusrevolutsiooniline samm, kuigi ma pole küll sellise näitega maailmas kokku puutunud. Oleme unikaalsed? Mitte ainult meie vaid kõik EL riigid otsivad optimaalsemaid vormilisi ja sisulisi lahendusi kehtestatud reeglistiku opereerimiseks.

Kui sisuliselt pööratakse rohkem tähelepanu ärahoidmisele, nõustamisele, ühisaudititele (et vältida rikkumisi), siis vormiliselt on üks levinumaid sünergia saavutamise lahendusi konkurentsi ja tarbijakaitse valdkondade ühendamine. Tegemist on ju ühe sama mündi kahe eri poolega.

Vaadates ette

Kõik otsivad, kuidas saavutada vähemate vahenditega paremat tulemust. Euroopa Komisjonis tehti ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine. Miks? Lihtne, konkurentsiõigust loetakse majanduse põhiseaduseks. ELi konkurentsieeskirjad on üks siseturu peamisi mootoreid, kui konkurents on moonutatud, ei saa siseturg saavutada oma täit potentsiaali ning luua tingimused kestlikuks majanduskasvuks. Vaid karistamisest ei piisa. Enamikus liikmesriikides on trahvid halduskaristused, vaid viies liikmesriigis määratakse trahve kriminaalmenetlusega.

Enamikus liikmesriikides, kus trahvid määratakse peamiselt kriminaalmenetlusega on ELi konkurentsiõigus alarakendatud. Vaat selline huvitav lugu. Konsultatsioonide käigus leidis enamik sidusrühmi, et kriminaalõiguse süsteemid ei ole ELi konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise seisukohast kõige tõhusamad. Need annavad palju häid instrumente, kuid on liiga raskepärased sellise voolava protsessi nagu seda on konkurents hindamiseks. Konkurentsipeetuse tagajärjeks on, et tarbijad, kes asuvad liikmesriikides, kus konkurentsieeskirjade täitmist täiel määral ei tagata, jäävad ilma kasust, mida toob tõhusate konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine.

Mis aga on värskendav EK ettepanekus, on see, et EK ei karda „tugevaid" ameteid , vaid rõhutab, et konkurentsiasutustel peaks olema vajalikud inimressursid, oskusteave ning rahalised ja tehnilised vahendid, et tagada vajalike ülesannete tõhus täitmine (ja siin on sõna -tõhus- omal kohal). Ning veel üks huvitav, uuenduslik ja vajalik nüanss töö tõhustamisel, konkurentsiasutustel peaks olema võimalik viia vajalikke menetlusi läbi esmatähtsuse järjekorras, et kasutada tõhusalt oma vahendeid. Ning veelgi pöörasem, neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need ei ole esmatähtsad. Mnjah, on näha, et maailmas on veel kohti, kus mõeldakse strateegiliselt.

Muutmisimitatsioon

Nüüd siis üldise muutmisimitatsiooni käigus hakatakse meil jälle „kokku panema". Muidugi iga ühise raha kokkuhoid on hea asi ja teenuste mugavus ja kiirus ka tore, kuid eelnevast lähtudes, kas me ei mõista mitte seda kokkupanemist liiga kitsalt? Antud juhul ühe ministeeriumi piires? Kui me paneme kaks ametit kokku, siis milline võib olla sünergia? Et üks ametnik saab kontrollida kahte asja? Kõik? Kuid, kui me mõtleme põhieesmärgile, siis kuidas on see pulmitamine aidanud edasi konkurentsi tarbijate huvides? Polegi. Tõeliselt sünergilise ameti kui suunaja, õpetaja ja avitaja ehitamine on muidugi suur väljakutse, kuid kas meie eesmärk ei võiks olla britilik "Meie eesmärgiks on turgude hea toimimine tarbijate, ettevõtete ja majanduse jaoks"? Kuid kõik need mõtted jäävadki mõteteks, kui neid ei toeta kindel kava ja pikaajaline rahaline eelarvestrateegia.

„Katuserahade jagamine" on piisavalt piinlik korruptsioonilaadne toode, riigieelarvestrateegia (pikaajaline) ei tohiks seda teps mitte olla. Vajame strateegiat, tõelist tulustrateegiat, mitte kulutaktikat. „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead, mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale." (M. Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst." Kunst 2017 lk 43). Olgem siis mõistlikud ja hoidkem puhtust.