Majandusanalüütik: pensionäridele ei peaks poliitilisi püramiidskeeme pakkuma. Ehitame linnahallide asemel hooldekodusid!

 (173)
Käed
KäedFoto: Anni Õnneleid

Mõistlikum ja inimlikum oleks riigil investeerida pigem uute hooldekodude ehitusse (võib arvata, et lähiaastatel oleks selle vajadus paarisaja miljoni ringis) kui riigi üürikorteritesse, linnahallidesse ja muusse välja imetud kallisse „poliitmudrusse", millega eraalgatus ise suurepäraselt hakkama saab, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Jutuvestjate aeg on jälle käes. Ega midagi imestada polegi, järgmisel kevadel on ju suur jutuvestjate festival - Riigikogu valimised. Selleks etteasteks nüüd valmistutaksegi. Tuleb tõsiselt valmistuda, sest modifitseeritud Caesari ütlemine „Tulin, rääkisin, võitsin" enam ei toimi. Üks kord toimis, kuid enam pole nendest jutuvestjate seltskonnast nimegi säilunud. Nüüd siis kibelevadki erakonnad „sõnastama kiiresti muutuvas maailmas homse Eesti lugu". Tahavad kaitsta ja arendada meie ühiskonna põhiväärtusi. Kuid tundub, et „põhiväärtuseks" on kujunemas kõhu silmini täissöömise kujutluspildi maalimine, mitte selleks mõistliku keskkonna loomine. Kas lugude pajatamine püramiidskeemide kasulikkusest võiks olla meie „põhiväärtus"? Ei usu.

Miks püramiidskeemid? Sest samamoodi nagu püramiidskeemis pole ka poliitilises ümberjagamisskeemis suuremal osal midagi võita. Võitjad on vaid skeemi algatajad, teised ... Kui muusika vaikib, siis on suureal osal tühjad pihud. Kuid me oleme heausksed, juba kõlab järgmise lugudejutustaja ahvatlev lugu. Järgmine püramiidskeemi lugu. Need on halvad (poliit)muinaslood. Mitte käskimisest (lapsed lasteaeda sundkorras), karistamises ega ümberjagamisest ei taha me lugusid kuulata, vaid liikumapanevate jõudude vaimse õhkkonna, loovuse ja hariduse sümbioosist.

Seotud lood:

Pensionärid lugude lemmikkuulajad

Noored on need, kes suudavad liigutada maailma, kuid poliitlugude kõige hinnatum publik on teadagi pensionärid. Mitte ainult kuulajad, vaid ka valimistes osalejad. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.

Niisiis esimene pakkumine oligi neile, kui järgmiste valimiste peateemaks püüti upitada pensionide erakorralise tõstmise küsimust. Keskmine vanaduspension tänavu I kvartalis oli 417 eurot (keskmine pension 387,3 eurot). Kuid see on kasvutrendis. Seega valimislugude valikusse toodi lugu erakorralistest pensionide tõstmise lubadusest. Et oleks muljetavaldavam lubati lausa 100 eurot pensioni ekstratõusu veerand juurde. Tore ümmargune summa.

Rahandusministeeriumi arvutuste järgi oleks selle loo maksumuseks jällegi ümmargune summa ehk pool miljardit (mis on eelarvest u 5%). Ettepaneku autorid ütlevad, et RM eksib oma arvutustes. Selle suhtes võib neil tõesti õigus olla, sest ...

Erakorraline pensionitõus tõstab keskmist pensioni veerandi võrra, kuid see pole veel kõik, sellele hakkavad toimima korralised indekseerimised, tõstes „projekti" maksumust iga aasta veelgi. Kuid ärgem olgem väiklased, muidugi oleks tore, kui pensionid oleksid suuremad, seega kuskohalt saada „erakorralised" pool miljardit aastas? Äkki on see meil juba püttidesse soolatud ja ootab tarvitamist? Ilmneb, et ei ole.

Lihtsalt, „katteallikateks saavad lisaks majanduskasvule olla ka astmeline tulumaks ja ettevõtte tulumaks," Ups, see on küll lihtlabane ümberjagamine. Lihtlabane püramiidskeem. Ütlemine, „Lisaks majanduskasvule", kostub ju hästi, kuid selle lisandumist soodustava keskkonna loomisest pole me veel ühtegi lugu kuulnud. Või ongi ettevõtluskeskkonda soosivad meetmed ettevõtte tulumaks ja astmeline tulumaks?

Teisalt kui arvestada seda, et vastavalt äsjasele SEB uuringule prognoosivad eestlased oma elu pikkuseks üle 85 aasta ega kiirusta pensioni saabumisel tööd lõpetama, võib arvata, et suure osa lisasajasest maksavad pensionärid ise kinni läbi mulluse „tulumaksu mitteastmelisuse reformi". Ehk ikka rohkem lisandub neid pensionäre, kes kogumis oma pensionilt Dr Riigile üha suurenevaid makse maksavad, täpselt nii nagu see juhtus juba nüüd töötavate pensionäridega. Dr Riik justkui annab, kuid võtab sealjuures ka tagasi. Ümberjagamine ei ole olemasoleva raha juurde tekitamine. Selle skeemiga Nobeli majanduspreemiat välja ei teeni.

Maa tuleb täita ...?

Loe veel

Ka järgmine lugu on seotud eakatega. Nimelt, 2040. aastaks on üle 85-aastaste inimeste arv kasvanud meil tänaselt 35000lt 65000le. See on suurepärane saavutus, kuid ... Võib arvata, et juba täna terav omastehoolduse küsimus muutub järgnevatel aastatel meie, mitte ainult sotsiaalpoliitika, vaid majanduspoliitika suurimaks kitsaskohaks.

Probleemi tõdemine, et olukord on juba täna täbar on igati õigustatud. Olukord on tegelikult väga täbar ja selle tulemus, mida me 20 aastat oleme tegemata jätnud. Me pole süsteemi lülitanud omaosalust ja udutame hooldekodudest, kui peaksime rääkima vanaduspõlve ülesehitusse. Oludes, kus keskmine pension katab vaid poole hooldekodu teenuste maksumusest ja teise poole peavad maksma omaksed (ja ka siis napib kohti) on ärevust tekitav ja vajaks pikaajalist lahendust.

Kui 20+ aasta pärast on meil 65 000 üle 85 aastast, siis kõik neist ei vaja hooldekodu teenust, küll aga on neid alla 85seid, kes seda vajavad. Seega puht primitiiv-vulgaarmeetodil „prognoosime", et neid kes vajaksid eakana uut kodu, on 50 000. Tänastes hindades(teenus + lisateenused/tarvikud) on maksumus ümmarguselt 900 EUR/kuu, mis näitaks, et meie ühisest rahast tuleks välja käia 500 EUR/kuu (+400 EUR pension). Seega kokku u 300 miljonit eurot iga-aastast püsikulu. Ma möönan, et olukord, kuhu me ennast oleme asetanud, vajab kohest lahenduse otsimist, kuid lahendus ei saa olla nii primitiivkulukas ühiskonnale.

Riik ei saa midagi "enda kanda võtta", riik on ümberjagaja

Selline lahendus on liiga kallis, sest „riik" ei saa võtta enda kanda mitte midagi, „riigil" ei ole mitte midagi. Dr Riigil on vaid ümberjagamise pump, mida võib kasutada targalt või siis mitte nii targalt. Kui keegi midagi kanda võtab, siis maksumaksjad, meie teiega.

Kui tööealiste osakaal väheneb 20% ja kui kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le, mis tähendab, et kui praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist. Siis tõuseb töötavate inimeste maksukoormus niigi hüppeliselt, kui Dr Riik ei suuda luua tööviljakuse raju kasvu soodustavat keskkonda. Kas siis on veel kuskile midagi lisada? Kas tühjast kaevust on veel midagi võtta? Totaalselt ebaõnnestunud aktsiisipoliitika võiks siinkohal olla õppematerjaliks „suurejoonelise" tuleviku planeerimisel.

Hõivatusega on meil hästi, oleme Euroopa parimate seas, kuid see näitab, et tööjõu juurdekasvu võimalustel tulevad juba väga jäigad piirid ette, hõivatuid oli 2018. aasta I kvartalis 650 500 inimest. Seega meie tööjõu kaev ja ühtlasi väärtuste loojate ning maksukaev hakkab kuivama. See proportsiooni muutus hõivatute ja mittehõivatute vahel muudab hõivatute maksukoormuse tunduvalt suuremaks. Võiks oletada, et lisaraha vajadus ja maksukoormuse kasv on tagasihoidlikult selline mis vastab tänasesse ümber peegeldades reipalt üle poole miljardi kanti. Sellele ei pea meie maksukorraldus ja majandusmudel vastu. See kuivatab kaevu ära. Tegelikult on maksukaevu ressurss juba täna nii põhja peale kulutatud, et tõmbab lohvidesse muda, ähvardades pärssida kogu süsteemi (tootmine, kaubandus) toimemehhanismi halvamisega.

Kolm korda viljakam töö

Mis aga on õige, siis see, et keskmise pensioni (ja edaspidi kogutud hooldekodu osakute) eest peaks olema võimalik elada hooldekodus (või pigem oma uues kodus) neil, kes tahavad või seda vajavad. Mis on aga täiesti väär on see, et sellesse (vaesust taastootvasse) süsteemi peaks Dr Riik püsivalt raha juurde pumpama. Me räägime ju veerandsaja aastaset perioodist ettepoole, mis tähendab, et Dr Riigi pühaks kohustuseks on luua keskkond, milles on võimalik teha tööd kolm korda viljakamalt, mis tähendaks ka palga ja pensionitõusu.

Täna tööjõulised inimesed ja ettevõtjad peavad saama ise hakkama. Samas need, kelle jaoks on „juba hilja" ja kes on suurenev rühm elanikkonnast, peaks küll eksisteerima mingi vaheetapp meie ühisele rahale tugineva baasteenuste võimaluste garantiina. Jah, kõigile tänastele noortele võime me õpetussõnadeks öelda, et ehitage ise enda vanadus üles, teil on veel aega, kuid tänastele ja eriti homsetele hädalistele ei saa seda soovitust anda. Nii et mõistlikum ja inimlikum oleks olnud investeerida pigem uute hooldekodude ehitusse (võib arvata, et lähiaastatel oleks selle vajadus paarisaja miljoni ringis) kui riigi üürikorteritesse, linnahallidesse ja muusse välja imetud kallisse „poliitmudrusse", millega eraalgatus ise suurepäraselt hakkama saab.

Niisiis, kui tegemist ei ole vaid jutuvestjate konkursi esseega või püramiidskeemitajate reklaamjutuga, siis tuleb alustada, sellest, et algatuseks „mudru" raha investeerida uutesse hooldekodukohtadesse ja töötada välja omaosaluse (kohustusliku) mõistlik reeglistik hooldekodude teenuste kaasfinantseerimiseks. Sellisel juhul ei peaks me 20 aasta pärast rääkima hooldekodudest, vaid nii nagu põhjanaabrid räägivad uhkusega oma järgmisest kodust, millesse nad on elu aeg investeerinud ja milles neil nüüd on mugavam ja seltsim, kui üksipäini. See peab olema eesmärk. Sellega tuleb alustada kohe. See on inimlik, jätkusuutlik, kaasav ja hooliv.

Tööviljakus ja töökus on need võtmed, mis lubavad järgmisel (ilmselt siiski ülejärgmisel) põlvkonnal enese vanadust ise üles ehitada nii nagu nad ise tahavad, mitte nagu Dr Riik tahab.

Pensionile sündides

Strateegilisi lugusid räägivad hoopis kodanike ühendused. Nemad räägivad lugu, kuidas meie elu näeb välja, kui me jätkame ümberjagamismängu ja kuidas see võiks välja nähe, kui me muudaksime oma elu strateegiliselt läbi vabaduste muuta seda ise. Kodanike ühenduste lood on seni olnud terviklikud lood (strateegiad), kuid neid ei osata poliitinimeste poolt enam isegi lugeda, strateegia kujundamisest rääkimata. Selle asemel püüavad pidukonnad välja imeda ikka veidramaid järgmiste valimiste teemasid et me selle ära ostaksime.

Nagu nägime, vanemaealistele pakutakse vähemalt kahte präänikut, pensionitõusu ja hooldekodusid (kunagi). Kuid noored? Ka noortele on leitud oma präänik - noored tahetakse ülendada ... pensionärideks.

Uskumatu? Ei ole, lihtsalt ümberjagamise kihu järjekordne ilming. Sündivuse madala põhjusena arvavad poliitinimesed olevat noorte madalat majanduslikku kindlustatust. Vaat kus lops. Ajalooliselt on ikka olnud niimoodi, et mida ebakindlamad ja raskemad olid ajad, seda rohkem oli lapsi. No on kuidas on (meie pere lapsed on kõik sündinud kitsastes oludes), kuid selle ettekäände ületamiseks on järjekordsed iibetõstjad leidnud lahenduse, et iibe tõstmiseks on pakutud välja riikliku fondi loomist. Esmapilgul üpris tummine ettepanek, kuid ...

Vaatame veidi lähemalt seda „konstruid". Esiteks maksab lapse sündimisel riik (kes see onu on?) igakuiselt fondi mingi summa, millele vanemad võivad lisada omapoolse panuse. Lõhnab küll II pensionisamba mudeli järgi. Mnjah, ja kes see „riik" on kes selle igakuise sissemakse teeks? Meie olemegi, ikka meie. Mäletate, „riigil" ei ole midagi ... peale pumba tühjas kaevus. Pealegi on II samba mudel tehnoloogiliselt ebatõhus, selle käitamine võrreldes saadava „kasuga" saajale on liiga kallis. Pealegi, mida võiks saada sellisest noorte(pensioni)fondi rahast?

Tundub, et nüüd oleks päramine aeg mõtlema hakata, kuidas probleeme komplektselt lahendada, mitte neid maha salata ja püramiidskeemi pakkuda, see on vaid probleemide edasilükkamine. „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare