Majandusanalüütik: pensionireform kui Lootusetuse Puiestee

 (159)

Tühjad pihud
Arstina SoomesTühjad pihudFoto: Ester Vaitmaa

Valitsuse praeguse pensionireformi kava järgi saavad järgnevad põlvkonnad häbematul kombel petta, sest nendele jäävad vaid tühjad pihud, tõdeb majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Uuel Pilvepiiril on maailmapäästmise ettepanekuid kuhjaga. Mõte liigub. Mõned mõtted on mõistlikud, mõned mitte nii mõistlikud, kuid teha tahtmise vunk on kõva. Kohati jääb mulje, et teha tahtmine on nii kange, et analüüse, isegi neil harvadel juhtudel, kui need olemas on, ei jõuta lugeda (süvenemisest rääkimata).

Hiljuti üllatati meid uue pensionikavaga. Tuli nagu pauk luuavarrest. Mõte ju iseenesest õige, kuid lahendus kuidagi julgusetu. Mida teha?

Rukkileivast filotaigen

Tavakäsitlus on selline, et muudame koefitsiente, tõstame pensioniiga, kärbime „rikkamate“ palgasaajate võimalusi ehk rullime oma tavapärase rukkileivahakatuse filotaignana õhukeseks (kõigil on õigus saada midagi). Kuid rukkipätsi ei saa lõputult õhukeseks rullida, see läheb katki.

Pensionisüsteemi eesmärk on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel ning vähendada vanemaealiste vaesusriski seega ühelt poolt vanaduses äraelamise kindlustamiseks, teiselt poolt on see ka miinimum sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks ühiskonnas. Just, ärgem unustagem ka poliitilise stabiilsuse küsimust. Filotaigen ei sobi, tuleb leida mingi muu moodus pensionitega tegelemiseks.

Seotud lood:

Kui järele mõelda, siis pensionid ei olegi eraldiseisev küsimus, pensionid on majandusmudeli lõppjaam. Lõppkokkuvõte nii majandusmudeli edukusele, kui iga inimese tööpanusele.

Praegune kava on vaid ülejäänud majandusest eraldiseisev kuhjatis, millest osa kulutusi püütakse pühkida vaiba alla, vabandust töötukassa „reale“. Vaene töötukassa, kõik tahavad oma bilansse puhastada tema arvel, nagu tervishoiu rahastamise uus mudel peaks viima haiguspäevade rahastamise jällegi töötukassa „reale“.

Ühiskonna jaoks ei muuda kübaratrikk midagi. Maksma peame ikkagi liidetavate summana. Seepärast polegi pensionireform eraldiseisev nähtus, vaid komponent kogu majandusest, selle muutustest. Majandusmudeli tulemite lõppjaam. Kokkuvõte.

Paras põrunud professoritele?

Kuigi Dr Riigil on valminud põhjalik uurimus „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs“, siis reformi ainsaks tõukejõuks tundub olevat lihtsustatud käsitlus, et palgaebavõrdsus kanduvat üle pensioniebavõrdsusse.

Sellise tendentsi parim ravi pidavat olema mõttepojuke, et tuleks I sambas palgakomponendist loobuda ja arvestada vaid töötatud aastaid. Nii saavad labidamehed ja põrunud professorid ühesugust pensioni. See olevat solidaarne.

Isegi nõukaajal oli suurele võrdsustamistuhinale vaatamata palga suurus tähtis osa pensioniarvestuses. Selline ravi tundub rohkem posimisena. Me ei peaks kartma palgakahvli erinevust, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas alumise otsa töid muuta sellisteks, mille eest turg lubaks kõrgemat palka maksta.

Kavandatavasse reformi on sisse monteeritud allaandmine, allaandjate marss lootusetuse puiesteel. Sellise kava esitamine eeldab, et me ei tee mitte midagi meie demograafilise trendi ega majanduse parandamiseks ehk „tiksutame“ vaikselt edasi, kuid … See on varisemine.

Pilvepiiri tegutsemises pole õhkagi majanduse tegelikust muutmisvajadusest. Rikkuse loomine on meie väljapääs, mitte vaesuse jaotamine.

Pilvepiir tunneb hirmu, et praegused palgavahed kasvavad ja kanduvad üle pensionisüsteemi. Kuid see ongi lineaarse mõtlemise tupik. See on mõtlemine, et alumise otsa palgad pole määratudki kasvama.

Kui me oleme pürgijad, siis peaksime mitte kartma madalate ja kõrgete sissetulekute vahet, vaid madalamas otsas olevate sissetulekute ostujõu vähesust. See on just see, millega Dr Riik peaks tegelema. Pidevalt, süstemaatiliselt. Looma terviksüsteemi majanduse edendamiseks, millises tehakse töid, mis võimaldab investeerida tegevustesse, mis lubaks palgasaajate alumisel otsal pääseda välja võimalikus vaesusriskist.

Dr Riik peab pürgima selle poole, et majandus mürinal käima tõmmata, mille tulemusel madalapalgaliste ostujõud kasvaks. See oleks tõeline solidaarsus. Läbiv solidaarsus, mis toimib nii töötamise kui sellele järgneval ajal. Sellist mõttepoega meil Pilvepiiril pole ja see on allaandjate mentaliteet.

Paanikatuba

Ega Pilvepiir tegevusetult pöidlaid keeruta, kuid praegused aktiivsed tegevused tunduvad kui perioodilised paanikahood. „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“ ( „Jah, Härra Minister“). Briti huumor, meie vajame siiski saavutusi.

Mis muud see on kui paanikahoog, mis asendab saavutusi, kui „muudetakse-ei-muudeta-makse“, kolitakse sisekaitseakadeemiat, püstitatakse poeseinu, keelatakse, karistatakse jne? Puhas paanika. Tühikargamine. Mitte ükski neist paanikahoogudest ei võimalda meil pensionisüsteemi, kui majandustulemuste lõppjaama edukaks ehitada.

Paanitsemise vältimiseks tuleks Pilvepiiril mõttega lugeda „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi“. Lugeda seda süvenenult.

Lugesin minagi seda analüüsi hoolega, lugesin koos punase ja sinise pliiatsiga. Lugesin neli korda. Hea lugu, mitmekihiline, põnev, huvitavate süžeepööretega, paljude tarvilike definitsioonide ja huvitavate arvudega. Tõeliselt hea materjal, mille najal uut majanduspoliitikat kujundada, kui seda tähelepanelikult lugeda. Uskuge mind, tasub ära.

Võrdsus & võrdlusmoment

Kõik algab andmete tõlgendamisest. Meie tõlgendame kõike mingis pahelises naudingus negatiivselt. Näiteks tõdeme, et kolmveerand tööealistest inimestest teenis 2016. aasta andmetel alla keskmise palga. Hea või halb? Ei kumbki, lihtsalt suhtarv.

Kui meil oleks innovatiivne, vaba ettevõtluskeskkond, teeksime töid, mille keskmine palk oleks nagu nendel, kelle moodi me tahame olla, siis oleks meie keskmine palk ju 3x kõrgem nagu Soomes (Taanis 4x, Norras 5x, Šveits 6x). Need riigid pole seda palgataset saavutanud mitte seepärast, et Dr Riik neile head palka maksab, vaid seetõttu, et Dr Riik on suutnud luua mehhanismid, mis stimuleerib ettevõtjaid pingutama keerulise lõpptoodangu loomisel, mis muudavad teatud tööde tegemise kasulikuks. Selle poole peamegi püüdlema.

Kuid selle asemel, et neist eeskuju võtta. oleme meie rahulolematud nagu Kolmas maailm: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga?

"Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. lk 494) . Ka meie rahutust toidab mitte meie püüd jõuda järele, minna mööda - vaid lihtsalt kadedus.

Analüüs tõdeb suhtelisest vaesust käsitledes, et „Suur inimeste osakaal, kes jäävad alla suhtelise vaesuse piiri, viitab ebavõrdsele jaotusele, kuid rikkamas riigis ei pruugi suhteliselt vaesed olla vaesusriskis. Vastupidiselt, vaesemas, kuid ühtlasema jaotusega riigis, võib nimetatud osakaal olla väike, kuid rohkem inimesi vaesed.“ Just selles ongi konks, kuidas aidata järgi neid kes maha jäävad, mitte tõkestada nende hoogu, kes ise joosta suudavad.

Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%.

Veider päästeoperatsioon

Mulle solidaarsus meeldib, kuid oleneb milline. Kui me kohtame merel kedagi lekkivas paadis, siis normaalselt viskaks me talle päästeköie ja veaks kaldale, kusjuures hädaline ise rahmiks paadist vett välja kühveldada. Elementaarne ja solidaarne.

Meie solidaarsus on teistsugune. Meie otsustame puurida oma paadipõhja auguliseks, et meie pardad oleksid hädalisega samal kõrgusel veepinnast ja hakkame siis kangelaslikult vett oma paadist välja kühveldama. Hädaline kõrval ilmselt upub. Meie ka. Veider solidaarsus.

Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks, aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks. Mis siis nüüd teha? Kas solidaarsuse huvides lülitame aju energiavajaduse 20%-lt 2,1%-le? Kuidas siis elutähtsate vajadustega jääb? Või tahamegi muuta kõik köögiviljadeks?

Otsida pääseteed ümberjagamises on väga mannetu. Allaandlik. Kui mõnedki meist püüavad pehmendada praeguseid arenguid eufismidega nagu „samm õiges suunas“, siis täiesti kindlalt on see samm, kuid mitte õiges suunas. Selleks, et kedagi päästa, peab seda tegema oskuslikult.

Uudne päästetehnika

Miks me pelgame jõukaks saada? Teha tõeliselt uut moodi, uue hooga? Pole ideed? Nagu ütles üks edukas ettevõtja: tulevikus on vaid kaht sorti ettevõtteid, kiirelt muutuvad ja … surnud. Me olime ju kiired, miks me nüüd sussi lohistame? Kui firmasid saab olema kahte liiki, siis miks peaks minema teistmoodi firmade kogumiga ehk riikidega? Mõttekoht.

Samas oleme avastanud palju uusi energiaressursse. Näiteks rahvahanke vormis uute ideede leidmine. On tohutult palju asju, mida tehakse aastakümneid või aastasadu ühte moodi ja harilikult valesti, alates hambapesust kuni kosmoserakettideni.
Kuid nii mõndagi saab ühiselt edukalt modifitseerida. Näiteks 2010. aastal plahvatas BP naftapuurtorn Mehhiko lahel, tekitades Havai suuruse reostusala. Senine koristus põhines kalatraalerite nn allhankes, mida oli tehtud mäletamatutest aegadest alates. Koristuse tõhusust mõõdeti arvestades kaht näitajat: naftatõrje kiirus (ORR) ja tõrje tõhusus (ORE). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gal/min. Kuid see tempo ei rahuldanud mastaapset kahju arvestades. Uute ideede hankekonkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada.

Osalema registreerus 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt seni parima ORE (parim tulemus üle 6000gal/min). Üllatavaim oli meeskonna tulemus, kes oli kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid, katsetades kavandit mullivannis.

Kui tätoveerimiskunstnikud suudavad saavutada edu seal, kus spetsialistid pole edu saavutanud aastakümneid, siis miks ei võiks meie kuulutada välja hanke majanduse elavdamiseks, kui poliitinimesed seda ei suuda? Arvate, et äh, asjaarmastajad, mida nemad ka teavad, kuid nagu teadjad inimesed on humoorikalt märkinud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva aga asjaarmastaja.

Rootsi laud ja prügikastipidu

Muidugi see idee Pilvepiirile ei meeldi, seal käib täiemõõduline tõrjelahing. Kuid tõelist ehmatust tekitab, kui kuuled Pilvepiirilt sõnajada, et: „Kui rääkida muudatustest, peaksime kogu pensionitemaatikat vaatama tervikuna, me ei saa võtta seda kui rootsi lauda. Pensioniiga tõuseb ja meil on vara, mida jagada.“. See on nüüd küll täiesti ülevõlli nali.

Kava ei ole kooskõlas ei solidaarsuse, elementaarse enesealalhoiu instinkti ega juhtmõttega et „Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda, kusjuures praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad nende panusest eelmise põlvkonna toetamisel.

Praeguse majandusarengu skeemi, demograafia ja pensioniea juures ei tule vara, mida jagada. Uskumatu. Eluea ja pensioniea tõusuga ühiskonna kulutused meditsiinile ja hooldusele tõusevad. Dramaatiliselt.

"Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKT-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm.

Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKT-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele.“

Miks me ennast petame ja räägime millegi jagamisest, mida meil pole? See on prügikastipidu, mitte rootsi laud.

Analüüsi põhiväärtus: mida ei tohi teha

Tõsiasi on, et analüüsi sadakond lehekülge kirjeldavad pingsalt variante, kuidas ja mida ei tohi teha. Analüüs näitab selgelt, et kogu arutelu selle üle, milliseid valemeid kasutada, kasutada valemis pensioniarvestuseks staaži või palka, jagada pensionit ruutpesiti, Gini koefitsiendi, Lorenzi kõvera, või mediaanpensioni/mediaanpalga netosuhtega muutuvad mõttetuks kui hoolega lugeda analüüsi kõige olulisemaid punkte:
  1. Rahvastiku säilimiseks peaks kasv arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal 1,52. Prognoosimudelis eeldatakse, et see tõuseb lineaarselt 1,82-ni aastaks 2060.
  2. Pensionisüsteemi juures on olulised just muutused erinevates vanusrühmades: väidetavalt kuni 18-aastased inimesed otseselt pensionisüsteemi ei mõjuta, nende arv väheneb umbes 55 000 võrra ( -22%), tööealiste arvu -256 000 ( -32%), 63+ vanuserühm suureneb 106 000 inimese võrra (+41%). Kui 30 aastat tagasi oli viis 18-63 aastast inimest ühe üle 63-aastase inimese kohta, siis hetkel on see suhe umbes 3,1 ning aastal 2060 umbes 1,5.
  3. THI, SKT ja reaalpalga prognoosist. „THI puhul on eeldatud, et see on pikaajaliselt suhteliselt konstantselt 2%. Reaalpalga kasv on võrdsustatud tööjõu tootlikkuse kasvuga ning aastaks 2030 väheneb see 2%-ni ja aastaks 2060 1,5%-ni. SKT reaalkasv on prognoosimudelis korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga ja töötajate arvu muutusega. Kuna töötajate arv väheneb, siis on SKT reaalkasv ka sellevõrra madalam tööjõu tootlikkuse kasvust. II samba fondide neto reaaltootluseks on eeldatud 2%.“

Kokkuvõtteks: See on täielik varisemine, kava puhul on tegemist meie demograafia ja majanduse trendide täielik ignoreerimisega. Kava ei ole kooskõlas ei solidaarsuse, elementaarse enesealalhoiu instinkti ega juhtmõttega et „Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda, kusjuures praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad nende panusest eelmise põlvkonna toetamisel.“

Praeguse kava järgi saavad järgnevad põlvkonnad häbematul kombel petta, sest nendele jäävad vaid tühjad pihud. Täitsa tühjad. Kuid ei pruugiks, kui me „tiksumise“ asemel nüüd õige mudeli kasuks otsustaks. Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus. Kumb õigus siis?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare