Uuel Pilvepiiril on maailmapäästmise ettepanekuid kuhjaga. Mõte liigub. Mõned mõtted on mõistlikud, mõned mitte nii mõistlikud, kuid teha tahtmise vunk on kõva. Kohati jääb mulje, et teha tahtmine on nii kange, et analüüse, isegi neil harvadel juhtudel, kui need olemas on, ei jõuta lugeda (süvenemisest rääkimata).

Hiljuti üllatati meid uue pensionikavaga. Tuli nagu pauk luuavarrest. Mõte ju iseenesest õige, kuid lahendus kuidagi julgusetu. Mida teha?

Rukkileivast filotaigen

Tavakäsitlus on selline, et muudame koefitsiente, tõstame pensioniiga, kärbime „rikkamate“ palgasaajate võimalusi ehk rullime oma tavapärase rukkileivahakatuse filotaignana õhukeseks (kõigil on õigus saada midagi). Kuid rukkipätsi ei saa lõputult õhukeseks rullida, see läheb katki.

Pensionisüsteemi eesmärk on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel ning vähendada vanemaealiste vaesusriski seega ühelt poolt vanaduses äraelamise kindlustamiseks, teiselt poolt on see ka miinimum sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks ühiskonnas. Just, ärgem unustagem ka poliitilise stabiilsuse küsimust. Filotaigen ei sobi, tuleb leida mingi muu moodus pensionitega tegelemiseks.

Kui järele mõelda, siis pensionid ei olegi eraldiseisev küsimus, pensionid on majandusmudeli lõppjaam. Lõppkokkuvõte nii majandusmudeli edukusele, kui iga inimese tööpanusele.

Praegune kava on vaid ülejäänud majandusest eraldiseisev kuhjatis, millest osa kulutusi püütakse pühkida vaiba alla, vabandust töötukassa „reale“. Vaene töötukassa, kõik tahavad oma bilansse puhastada tema arvel, nagu tervishoiu rahastamise uus mudel peaks viima haiguspäevade rahastamise jällegi töötukassa „reale“.

Ühiskonna jaoks ei muuda kübaratrikk midagi. Maksma peame ikkagi liidetavate summana. Seepärast polegi pensionireform eraldiseisev nähtus, vaid komponent kogu majandusest, selle muutustest. Majandusmudeli tulemite lõppjaam. Kokkuvõte.

Paras põrunud professoritele?

Kuigi Dr Riigil on valminud põhjalik uurimus „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs“, siis reformi ainsaks tõukejõuks tundub olevat lihtsustatud käsitlus, et palgaebavõrdsus kanduvat üle pensioniebavõrdsusse.

Sellise tendentsi parim ravi pidavat olema mõttepojuke, et tuleks I sambas palgakomponendist loobuda ja arvestada vaid töötatud aastaid. Nii saavad labidamehed ja põrunud professorid ühesugust pensioni. See olevat solidaarne.

Isegi nõukaajal oli suurele võrdsustamistuhinale vaatamata palga suurus tähtis osa pensioniarvestuses. Selline ravi tundub rohkem posimisena. Me ei peaks kartma palgakahvli erinevust, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas alumise otsa töid muuta sellisteks, mille eest turg lubaks kõrgemat palka maksta.

Kavandatavasse reformi on sisse monteeritud allaandmine, allaandjate marss lootusetuse puiesteel. Sellise kava esitamine eeldab, et me ei tee mitte midagi meie demograafilise trendi ega majanduse parandamiseks ehk „tiksutame“ vaikselt edasi, kuid … See on varisemine.

Pilvepiiri tegutsemises pole õhkagi majanduse tegelikust muutmisvajadusest. Rikkuse loomine on meie väljapääs, mitte vaesuse jaotamine.

Pilvepiir tunneb hirmu, et praegused palgavahed kasvavad ja kanduvad üle pensionisüsteemi. Kuid see ongi lineaarse mõtlemise tupik. See on mõtlemine, et alumise otsa palgad pole määratudki kasvama.

Kui me oleme pürgijad, siis peaksime mitte kartma madalate ja kõrgete sissetulekute vahet, vaid madalamas otsas olevate sissetulekute ostujõu vähesust. See on just see, millega Dr Riik peaks tegelema. Pidevalt, süstemaatiliselt. Looma terviksüsteemi majanduse edendamiseks, millises tehakse töid, mis võimaldab investeerida tegevustesse, mis lubaks palgasaajate alumisel otsal pääseda välja võimalikus vaesusriskist.

Dr Riik peab pürgima selle poole, et majandus mürinal käima tõmmata, mille tulemusel madalapalgaliste ostujõud kasvaks. See oleks tõeline solidaarsus. Läbiv solidaarsus, mis toimib nii töötamise kui sellele järgneval ajal. Sellist mõttepoega meil Pilvepiiril pole ja see on allaandjate mentaliteet.

Paanikatuba

Ega Pilvepiir tegevusetult pöidlaid keeruta, kuid praegused aktiivsed tegevused tunduvad kui perioodilised paanikahood. „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“ ( „Jah, Härra Minister“). Briti huumor, meie vajame siiski saavutusi.

Mis muud see on kui paanikahoog, mis asendab saavutusi, kui „muudetakse-ei-muudeta-makse“, kolitakse sisekaitseakadeemiat, püstitatakse poeseinu, keelatakse, karistatakse jne? Puhas paanika. Tühikargamine. Mitte ükski neist paanikahoogudest ei võimalda meil pensionisüsteemi, kui majandustulemuste lõppjaama edukaks ehitada.

Paanitsemise vältimiseks tuleks Pilvepiiril mõttega lugeda „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi“. Lugeda seda süvenenult.

Lugesin minagi seda analüüsi hoolega, lugesin koos punase ja sinise pliiatsiga. Lugesin neli korda. Hea lugu, mitmekihiline, põnev, huvitavate süžeepööretega, paljude tarvilike definitsioonide ja huvitavate arvudega. Tõeliselt hea materjal, mille najal uut majanduspoliitikat kujundada, kui seda tähelepanelikult lugeda. Uskuge mind, tasub ära.

Võrdsus & võrdlusmoment

Kõik algab andmete tõlgendamisest. Meie tõlgendame kõike mingis pahelises naudingus negatiivselt. Näiteks tõdeme, et kolmveerand tööealistest inimestest teenis 2016. aasta andmetel alla keskmise palga. Hea või halb? Ei kumbki, lihtsalt suhtarv.

Kui meil oleks innovatiivne, vaba ettevõtluskeskkond, teeksime töid, mille keskmine palk oleks nagu nendel, kelle moodi me tahame olla, siis oleks meie keskmine palk ju 3x kõrgem nagu Soomes (Taanis 4x, Norras 5x, Šveits 6x). Need riigid pole seda palgataset saavutanud mitte seepärast, et Dr Riik neile head palka maksab, vaid seetõttu, et Dr Riik on suutnud luua mehhanismid, mis stimuleerib ettevõtjaid pingutama keerulise lõpptoodangu loomisel, mis muudavad teatud tööde tegemise kasulikuks. Selle poole peamegi püüdlema.

Kuid selle asemel, et neist eeskuju võtta. oleme meie rahulolematud nagu Kolmas maailm: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga?

"Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. lk 494) . Ka meie rahutust toidab mitte meie püüd jõuda järele, minna mööda - vaid lihtsalt kadedus.

Analüüs tõdeb suhtelisest vaesust käsitledes, et „Suur inimeste osakaal, kes jäävad alla suhtelise vaesuse piiri, viitab ebavõrdsele jaotusele, kuid rikkamas riigis ei pruugi suhteliselt vaesed olla vaesusriskis. Vastupidiselt, vaesemas, kuid ühtlasema jaotusega riigis, võib nimetatud osakaal olla väike, kuid rohkem inimesi vaesed.“ Just selles ongi konks, kuidas aidata järgi neid kes maha jäävad, mitte tõkestada nende hoogu, kes ise joosta suudavad.
Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%.

Veider päästeoperatsioon

Mulle solidaarsus meeldib, kuid oleneb milline. Kui me kohtame merel kedagi lekkivas paadis, siis normaalselt viskaks me talle päästeköie ja veaks kaldale, kusjuures hädaline ise rahmiks paadist vett välja kühveldada. Elementaarne ja solidaarne.

Meie solidaarsus on teistsugune. Meie otsustame puurida oma paadipõhja auguliseks, et meie pardad oleksid hädalisega samal kõrgusel veepinnast ja hakkame siis kangelaslikult vett oma paadist välja kühveldama. Hädaline kõrval ilmselt upub. Meie ka. Veider solidaarsus.

Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks, aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks. Mis siis nüüd teha? Kas solidaarsuse huvides lülitame aju energiavajaduse 20%-lt 2,1%-le? Kuidas siis elutähtsate vajadustega jääb? Või tahamegi muuta kõik köögiviljadeks?

Otsida pääseteed ümberjagamises on väga mannetu. Allaandlik. Kui mõnedki meist püüavad pehmendada praeguseid arenguid eufismidega nagu „samm õiges suunas“, siis täiesti kindlalt on see samm, kuid mitte õiges suunas. Selleks, et kedagi päästa, peab seda tegema oskuslikult.

Uudne päästetehnika

Miks me pelgame jõukaks saada? Teha tõeliselt uut moodi, uue hooga? Pole ideed? Nagu ütles üks edukas ettevõtja: tulevikus on vaid kaht sorti ettevõtteid, kiirelt muutuvad ja … surnud. Me olime ju kiired, miks me nüüd sussi lohistame? Kui firmasid saab olema kahte liiki, siis miks peaks minema teistmoodi firmade kogumiga ehk riikidega? Mõttekoht.

Kava ei ole kooskõlas ei solidaarsuse, elementaarse enesealalhoiu instinkti ega juhtmõttega et „Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda, kusjuures praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad nende panusest eelmise põlvkonna toetamisel.