Majandusanalüütik: poliitikud valmistuvad riigiolümpiaks - igaüks üritab oma lemmikala peaalaks sokutada

 (16)

Riigiolümpia
RiigiolümpiaFoto: Scanpix, Panthermedia

Lähinädalad on sisustatud olümpiamängudega, see on visa võitluse ja mõnusa konkurentsi suursündmus. Kuid konkurents pole mitte ainult spordimaailmas, poliitinimesed valmistuvad oma olümpiaks – 2019. aasta riigikogu valimisteks ehk riigiolümpiaks.

Nagu olümpial oli mängude avapauk päev enne avatseremooniat, nii ka riigikogu valimistega, pauk ja tseremoonia on ajanihkega. Seekord juhtus küll niimoodi et riigiolümpia avapauk läks kuidagi üllatuslikult vara lahti. Või maraton? Parafraseerides Amazoni asutajat Jeff Bezost, et elame ajal, mil pikaajaline tähendab 10 minutit, siis maratoni ei jõua keegi jälgida. Tähelepanu hajub. Ilmselt täidetakse aega poliitilise rämpstoiduga nagu solvumine, ahistamine ja halvustamine.
Seega, valimiskampaania juba käib, lonkab, halvustab, solvub ja lubab. Kõik tuntud poliitturu hõlvamise võtted.

Eesmärgi valik ja lühiajalise eesmärgi pikaajaline mõju
Riigiolümpial on ala valik sama tähtis kui pärisolümpial. See mille kohta öeldakse et poliitturu hõivamise kampaania on juba alanud on tegelikult katsetused, millist ala valida. Igaühel on oma trumpala ja seda riigiolümpia peaalaks sokutada tahetaksegi. Vaadake, kui te tahate saada võitjaks kiiruisutamises, siis pole mõttekas teha seda bobikelguga ja vastupidi.
Umbes samamoodi peakski arutama riigiolümpiaks valmistudes.

Seotud lood:

Esiteks mis on eesmärk? Võit? Loomulikult. Teatavasti jagunevad eesmärgid lühiajalisteks ja pikaajalisteks. Riigiolümpial poliitturu pjedestaalile tõusmine on kindlasti väärt eesmärk, kuid lühiajaline. Selleks lühivõiduks antakse kõikvõimalikke lubadusi nii täidetavaid kui täitsa jaburaid. Pikaajalisem eesmärk on … Oot-oot, kuhu tormata, järgmised valimised ju tulemas, nendekski tuleb valmistuda, Seega muutub lühiajaline eesmärk iseennast tootes pikaajaliseks, aga „päris“ pikaajalist ei tekigi. Lühiajalised söövad need ära.

Loe veel

Nüüd siis on jälle päevakorrale kerkinud rida lühieesmärgilisi poliitpakkumisi eriti maksukergitusi. Vahvad pakkumised, kuid, mis nende pikaajalisem eesmärk on?? Need ei ole eesmärgid vaid tarvikud. Pikaajalise eesmärgi püstitamine võiks olla midagi sellist nagu seda on formuleerinud Jüri Raidla oma riigireformikavas. Selles on sisu, tummisust ja perspektiivi ehk pikaajaline teadlik treeningprogramm 10 aastaks ja kolmele valimistsüklile. Maksud on ju vaid vahend – hokikepp, kelk – mitte eesmärk ja maksudebatt pole isegi mitte ala valik, kui mitte mudamaadlust arvestada.

Võisteldakse vahendite ehk lühiajaliste eesmärkide nimel, kuid pjedestaalil tehakse pikaajalisi otsuseid, millel polnud saadud mandaadiga mingit pistmist.

Valikuabi
Tundub, et kõrgeim võim (ehk meie) peame minema võistlejatele eesmärgi valikul appi, sest kui võistlejad ise valivad teemad siis muutub edevuse laat meie jaoks lõppkokkuvõttes õuduste poeks. Ka OM-l ei määra võistlejad kavva nende enda soovitud mistahes alal, vaid selle määrab kindlaks olümpiakomitee. Meil on asi läinud kuidagi nihkesse, võisteldakse vahendite ehk lühiajaliste eesmärkide nimel, kuid pjedestaalil tehakse pikaajalisi otsuseid, millel polnud saadud mandaadiga mingit pistmist. Kõrgema võimuna (just meie), mitte võistlejad, peame määratlema oma võistluseesmärgi. Lähtudes riigireformist võiks need olla näiteks nutikas majandus ja keskkond kus me tahaksime elada ja kestma jääda. Ja siis tuleb valida vahendid, keskendudes nende vahendite valikul eesmärgile.

Välistava valiku meetod hokikepi näitel
Sama ärgem laskem ennast eksitada, kaudne alavalik käib võistlejate seas juba tükimat aega. Öeldakse, et see kes suudab kehtestada riigiolümpia teema, see ka valimised võidab. Õige, kui valida peateemaks hokikepp, siis iluuisutamisest ju midagi välja ei tule. Kuid seegi valik oleks vaid edasise tegevuse algpunkt. Mille algus, seda me veel ei tea, sest valida tegevust põhimõttel, et meil on pakkumisel üks hokikepp, teeme hokimansa, kui tegelikult on meil ressursivalikus vaid kolm baleriini ja kuus pensionääri, oleks küllaltki „julge“ valik.

Siiani on asjalood sellised, et esimene hokikepp pakuti juba mullu, mil peamine minister KOV-de valimisteööl ütles, et alanud on riigikogu valimiste kampaania. Millele järgnes see, et "Keskerakonna volikogu teeb Keskerakonna juhatusele ettepaneku töötada erakonna riigikogu 2019 valimisprogrammi koostamisel välja uued lahendused pensionipoliitikas. Meil tuleb tagada tänaste pensionäride igapäevane toimetulek ning pakkuda tulevastele pensionäridele kindlust“. Ilus hokikepp. Nii, et hiljutine avaldus tõsta 100 eurot pensioni ei oleks pidanud tulema üllatusena. Seega üks ala on valitud.

Kuid kas saab riigiolümpia keskenduda nii kitsale alale? Saab, kuid ei pruugi, see on meie, poliitturu kundede, teha. Me peame võistlejatelt küsima, mitte palju annate, vaid mida teete, et majandus nii jõudsalt kasvaks, et suudaks seda välja kannatada. . Sõltub ju pensionide lisamaksmise võimekus majanduse üldseisust, konkurentsivõimest, see ei ole omaette ala.

Pensioni eri: küüniline
Kindlasti on pensioniteema ülitähtis. Kuid tegemist on ikkagi teatud tulemusega meie võimaluste bilansist. Me ei peaks inimesi hullutama „pensioni andmise“ võistlusega. Pensioni tõus ei ole mäehüppe võistlus, kes kaugemale pakub. Teatavasti hüppemäele minekuks vaja ette valmistuda füüsiliselt ja vaimselt, treenida alustades väiksemast mäest. Tulemused tulevad ajaga. Saata treenimata võistleja kohe K90 otsa, siis ärge imestage.

Praegune pensioni erakorralise tõstmise lubamise seadmine valimiste keskpunkti on ikka väga küüniline.

Moraal on selles, et riigipension saab kasvada, vaid siis kui kogu majandus kasvab. Selline võistulubamine ei ole kooskõlas meie võimalustega, see on dopingujooks. Praegune pensioni erakorralise tõstmise lubamise seadmine valimiste keskpunkti (100 eurot mis juba vaikselt visises 60 eurole) on ikka väga küüniline. Eriti pärast seda kui targimatele vanemaealistele „panustas“ Dr Riik just äsja 60-80 euro ekstra tuluvähenemise. Vahva poliitmatemaatika, võtan 80, annan 60 ja ongi õiglusriik loodud. Lubadus täidetud. Tehtud?

Kaalud, tasakaalud ja tasakaalutus
Nagu poliitinimesed raporteerivad, tulumaksureform on elluviimise järgus, seega on väga hea ja õige aeg alustada järgmise suure algatuse ettevalmistamist. Selleks saab olema eakate heaolu tõstmine. Heaolu tulebki tõsta, väga õige, kuid kuidas? Majanduskeskkonna parandamise, nutika majanduse käivitamise ja üldise heaolu kasvuga? Nõus, kahel käel nõus. Käärime käised üles ja hakkame tegema.

Kui aga eakate heaolu tahetakse parandada ümberjaotamisega, siis tuleb ka öelda, kelle heaolu vähendatakse. Sest on kaks moodust heaolu tõusuks: üks on üldine edenemine ehk tõsuvesi kergitab kõiki paate. Teine võimalus on see, et jagatakse ressurss ümber, mis tähed, et kellegi heaolu väheneb. Energia jäävuse seaduse järgi väheneb läbi ülekande ja ümberjaotuse kulude ka ühiskonna üldine ressurss. Sellest lähtudes peaks alustama sellest, et kõigepealt antakse teada, kellelt kavatsetakse VÕTTA, sest kui pole võetud ei saa anda. Lihtne, võrrand peab olema tasakaalus.

Haisuluku näide
Lubatav 100 (või 60) ei ole vaid irdnumber, pensioniosa moodustub meil sotsmaksust (33%), millest 20% kantakse üle riikliku pensionikindlustuse vahenditesse. Niisiis põhimõtteliselt tähendab pensionitõusu lubadus, et peaksime tõstma sotsiaalmaksu? Kuid samal ajal poliitinimesed räägivad, et tööjõumakse tuleb vähendada. Kumba siis teha? Alandada või tõsta. Illusioonimeistrid juba teavad vastust - me „võtame“ teistest vahenditest. Mis asjad need „teised vahendid“ on? Vaadake, ühiskonnas luuakse teatud hulk (ütleme vannitäis) väärtusi ja see, kas te tõstate sellest kopsikuga vett välja vasakult poolt või paremalt poolt ei mõjuta vee taset. Mõjutab vaid väljatõstetava vee hulk. Niikaua kuni eksisteerib kohustuslik riiklik pensionikindlustussüsteem on see seotud tööjõuga ja järelikult tööjõukuluga. Kui me selle kulu kuskile ära peidame a´la „teised vahendid“, siis me petame ennast ja ei saa ikkagi õiget pilti tööjõu tegelikust hinnast.

Prognoositakse, et ekstra pensionitõus maksab u 500/300 miljonit eurot. Kui praeguste plaanide järgi peaks laekuma sotsmaksu u 2,9 miljardit eurot (2019 3,1 miljardit). Kui me lisame sellele kopsaka 500 000 EUR, siis tähendab see seda, et koormus tööjõumaksude pensionikomponendile tegelikkuses kasvab hoomatavalt ning vajaks sotsmaksu tõusu mitme hea protsendi võrra. Kuidas võiks see kasvatada meie konkurentsivõimet jääb küll arusaamatuks.

Teisalt on 500 miljonit eurot ikkagi 5% meie riigieelarvest. Ehk küsimus on selles, kui riigieelarve on juba praegu planeeritud defitsiiti, kui kõik tegevusalad on varasemaid kokkuleppeid eirates juba paljaks pügatud, siis kuskohast lisaressurssi, uusi lambaid, leida? Võtame vanni vasakust servast? Kuid me juba istume kuivaks ammutatud külmal vannipõhjal. Miinus eelarves tähendab seda, et ka haisulukk on kuival. Kuhu edasi? Hoidke nina kinni? Suu ka?

Kasvatage habet … habememaksu jaoks!
Muidugi võib kõike maksustada. Peeter Suur maksustas bojaaride habemed, keskaegne linn maksustas tänavapoolsed aknad ja tulemuseks polnud ei habemeid ega tänavale vaatavaid aknaid. Kuid kui järgi mõelda, siis olid viimased ühekordsed tulud. Inimene on ju alati osanud välja mõelda uusi trikke, eriti kui talle tundub, et Dr Riik teeb valskust.

Kui habe oli ära aetud, siis ei saanud seda enam maksustada, kui aknad olid kõik hoovi poole, siis polnud ka aknaid võimalik maksustada, sama tulem tekib ka astmelise tulumaksu ja ettevõtjate tulumaksu kehtestamisel. Kaob väga selge ja kergesti administreeritav maksusüsteem. Dr Riik muutub kallimaks. Kurjemaks? Võiksime kärakaaktsiisi prohmakast õppida. Luua edukuse karistamise ja tugitoolisportlase premeerimise arhailine süsteem pole küll nutikale majandusele viitav. Mõtlema peaks hoopis teistpidi. Richard Branson on kirjutanud et ärge tehke asju mida te ei naudi.
Kas saades 20, 50, 80 eurot ühiskonna ühiskassast almust kisub meid kaasa? Teeb õnnelikuks? No nii, saite ju aru, mõelge välja mida te naudite, mis on õnn ja tehke seda. omandamine sugugi pikk protsess. Selleks, et alustada iseseisvalt tööd, piisab vaid kuuest kuust.

Ettevõtete vabastamine … rahast?
Me kõik tahame kindlustunnet. Just seepärast on ühiskonnas vaja suured muutused läbi arutada, anda kohanemisaeg ja arvestada nende muutuste kulusid ühiskonnale. Just ühiskonnale, mäletate, sellele kutile kes külmetab tühjas vannis, mitte konkreetsele kodanikule, kes kapaga vanni kõrval kõhutab oodates tõusuvett. Kui lugeda poliitinimeste arvamusi ettevõtte tulumaksu kehtestamisest selle vanaaegsel moel, siis põhineb see paaril vandenõuteoorial. Esiteks, et rahvusvahelised ettevõtjad, sahker-mahkerid, viivad meie ( mis on nende) raha Eestist välja ja teiseks et meie ettevõtjad sindrinahad hoiavad vaba raha arvel „bilansi kaunistamiseks“. „Välja viimisel“ peetakse silmas mõnda rahvusvahelisi suurfirmat (neidsamu, keda oleme ise soovinud siia meie põlve uueks looma). Samas unustame ära, mis toimuks meie oma tuhandete väikefirmadega, millised püüavad koguda vahendeid tulevikuinvesteeringuteks. „Väljaviimise“ teooria on meis kinnistunud seljaaju viimase sopini, teame, et „viivad“, kehutame kadedust ja vaenamist, kuid mõistlikke arvestusi selle kohta mida välja viiakse, palju sisse tuuakse, pole kohanud.

Teisalt on hakanud levima mingi veider teooria selle kohta, et tulumaksu kehtestamine on üdini progressiivne tegevus, lausa ettevõtjate aitamine, sõbrateene, kuna ettevõtted sindrinahad jätavad raha seisma oma kasumitesse ja kui raha seisab, siis see ei anna lisaväärtust majandusele, ettevõtte tulumaks motiveeriks seisuraha liigutama. Fookuse hägustamiseks pakutakse kohe väike lohutusplaaster a´la dividendid on juba (sic!) maksustatud, ettevõtte tulumaks võiks olla suhteliselt väike, sellised pisitillukesed 10% . Illusionismi võidukäik. Oleme sattunud seriaali. Tõsieluseriaali. Kuid ärevaks teeb see, et osadele on illusionism mõjuma hakanud, levima on hakanud mõttepojukesed, et ettevõtte tulumaksu kehtestamise arvel võiks alandada sotsmaksu.

Astu raamist välja, mitte ämbrisse.
Tõsi on, nutika majanduse käivitamiseks on vajalik sotsmaksu piirmäära kehtestamine. Nüüd on möödunud umbes 10 aastat ajast mil „Tark Eesti“ tuli välja sellekohaste ettepanekute, arvestuste ja mõjuanalüüsiga. Kahjuks polnud Pilvepiiril julgust seda eksperimenti käivitada. Oleksime elanud praeguseks hoopis teistsuguses majanduskeskkonnas, hoopis teistsuguse kulumudeli ja tulubaasiga. Need mured, mille üle kurdame, poleks enam olnud probleemid.

Kuid tulumaksu kehtestamine, et alandada sotsmaksu, ei ole astumine raamidest välja, vaid ämbrisse. Ämbrisse seepärast, et vaatamata teoreetilisele ilule on uues maksupoliitikas mitu reaalset komistuskohta. Esiteks kannab see puid juurde nende lõkkesse, kes tahavad muuta ettevõtte tulumaksu lisakulutuste pumbaks ehk eelkõige pensionitõusu ja tasuta asjade katteks. Mäletate ju, et vann on tühi, kuid veekulu 500 miljonit ootab täitmist, ka tasuta bussiliiklus vajab lisaraha, enne riigiolümpiat mõeldakse välja veel rida tasuta asju, et ennast turule osta. Aktsiisipohmakas tuleb ka kuidagi katta, nii mullune, kui tänavune. Seega tööjõumaksu alandamiseks küll midagi ei jää.

Pole olemas mitte mingit mõjuanalüüsi, isegi sea põrna pealt pole ükski „poliitilmataat“ vaadanud, mis on selle maksu tagajärjed. Tundub, et selle kehtestamisega on sama tulem nagu viinaaktsiisil – me kaotame tulukust, investeeringuid, maksuraha ja töökohti – ainult suuremates hulkades.

Kirstulauad parte peal
Majandust ei ole mõistlik juhtida lähtudes vandenõuteooriatest ja kuulujuttudest. Jääb arusaamatuks, kui me ühe maksu asendame teisega, siis kuidas sellest väärtusi rohkem tekib? Või kuidas võiks arendada ettevõtlust see, et nende kogutavast investeerimisrahasse, sest jaotamata kasum ei ole enamusele mitte midagi muud kui vahendite kogumine investeeringuteks, käärid brutaalselt sisse lööme? Väikesel varul on ka täiesti kindel põhjus. Või on nüüd ka tugevusvaru ja perspektiivitunne kuulutatud paheks? Esiteks on varu läbirääkimistugi investeeringute kaasamiseks, parandades ettevõtja läbirääkimispositsiooni laenuandjatega. Hea läbirääkimispositsioon võimaldab saada soodsamaid krediite, mis mõjub positiivselt ka omahinnale ja konkurentsivõimele. Ta ei hoia raha ilu pärast kontol. Igal ettevõtja rahapabulal on investeerimisunistuse lipik küljes.

Meil peabki olema varu, sest kunagi ei tea millise vimka Dr Riik oma ahnusest ja asjatundmatusest viskab.

Tugevusvaru peab olema, teisiti meie keskkonnas ei saa teps mitte. Meil peabki olema varu, sest kunagi ei tea millise vimka Dr Riik oma ahnusest ja asjatundmatusest viskab. Asjalood oleksid hoopis teised, kui oleks tegemist strateegiliselt planeeritud tegevusega. See oleks partnerlusel põhinev ühiskond, mitte nii nagu meil, et Dr Riik annab teada et rikub ühepoolselt kokkulepet. Külmalt. Tuimalt. Üleolevalt.

Eriti pöörana tundub aga mõttepojuke, et jagamata kasumi saab investeerida töötajate palkadesse, selle asemel, et sellega lihtsalt bilanssi paisutada. Püha müristus, kuskohalt te niisuguseid ettevõtjaid leiate? Pigem näitavad analüüsid, et tänapäeval pole mitte tähtis see, et ettevõtjal on hea idee, vaid see kas ta leiab inimesed idee ellu viimiseks. Uskuge umbes enam kui 600 000 töötaja keskelt on raske neid leida nii mõnegi idee ellu viijat. Mis omakorda tähendab, et leiutamise idee on ümber pööratud, sa ei saa ellu viia oma briljantseid ideid, vaid sa saad luua ideid mille jaoks on olemas inimesed, täpselt nii nagu juhtus teleskoobi ideega, mis pidi ootama üle pooleteist tuhande aasta, kui nutikad klaasimeistrid selle idee realiseerisid. Nutikate ja töökate inimeste palkamise pealt ei hoia keegi kokku. Pole võimalik, parafraseerides vana reklaamlauset: kui ettevõtjal pole nutikaid, pühendunud inimesi pole teda olemaski.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare