Majandusanalüütik: poliitkokad keedavad usinalt riigisuppi ja patsutavad üksteisele tunnustavalt õlale, aga kes selle supi pärast ära helbib?

 (99)

Supikatel.
Supikatel.Foto: Scanpix, AFP

Riik on sprimitivistliku lähenemisega haldusreformile keeranud kokku uue jama ja nn vabatahtliku ühinemisega tekitanud terve rea päris võimukaid „vürstiriike“, millised hakkavad nõudma Dr Riigilt oma õigusi ja natuke rohkemgi, kui ainult oma õigusi. Väga võimalikult võib see viia Dr Riigi otsustusvõime edasisele murenemisele ja see on juba ohtlik, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Kas teid ei ole tabanud vahel äratundmine, et esmapilgul loomulik ja põhimõtteliselt õige näiv asi osutub süüvimisel, kuidas seda ilusmini väljendadagi – võib-olla tooreks? Tegemise aeg, koht ja viis pole õiged. Just sellist kahetist tunnet tekitab Dr Riigi forsseeritud soov viia ametnikke (tuhatkond aastas) pealinnast välja.

Nüüdseks on panuseid tõstetud, tuleks veelgi enam viia, lausa hulgi (peakorterite kaupa) seda teha. Kuidagi segaseks jääb see tegevus. Kas keskvalitsuse asemel on plaanis luua lahkvalitsus? Või lahustatud valitsus? Keskvalitsuse seepärast ongi keskvalitsus, et töötab tõhusalt koos. Võrgustikuna. Mingil määral mõistan küll seda, et vähendamisel on keskvalitsuse töötajate arv üldse, kuid isegi siin on oma reaalsuse piirid ja normaalse liikumise tempo. Kuigi olen paadunud bürokraatia vähendamise pooldaja, on lõhutud bürokraatia halvim bürokraatia vorm, halvendades haldussuutlikkust ja teenuste kvaliteeti veelgi.

Seotud lood:

Seega ühest küljest on bürokraatia kahimine igati kiiduväärt ettevõtmine, teisalt kas selle mööda maad laialilaotamine nagu kevadise põllurammuga tehakse, on ikka kõige õigem võte? Kuidas seda hinnata?

Hinnata tuleks lõppeesmärgist ja üldpildist lähtudes ehk lehmaessu loopimine pole üksikult võetavana mingi sünnis tegevus, kuid põldu küntuna annab viljaka tulemuse.
Nii, et asjade käik ei vähenda kahtlusi ametnikesolgutamise (ametnik on ka inimene, enamuses hea kvalifikatsiooniga ja nutikas) kasulikkuse suhtes. Süveneb kahtlus, et luuakse vaid uut bürokraatiat. Või „uusbürokraatiat“? Minul aitab segast protsessi selgitada mingi analoog, mida on kerge mõista. Milline võiks olla siin üldmõistetav analoog – võilille noppimine? Splindita granaat? „Joonase lähetamine“? Kuid see oli suure meistri suurteos, tragikomöödia „Ametniku lähetamine“ võrdluseks ei sobi. Siis turgatas pähe supikeetmise võrdlus. Supikeetmise või vähemalt söömise kogemus peaks olema mõistetav igaühele. Keedame siis suppi - riigisuppi, oleme ju kõik hobikokad.

Loe veel

Kapsad-peedid hernesupis?
Kokandus on suur eksperimenteerimisvaldkond, nüüd siis ilmselt ka riigindus. Tänapäeval nimetatakse pea iga poliitinimeste tegevust riigireformi tegemiseks. Ainult pensionitõusu ettepanekut järgmiste valimiste põhiküsimuseks pakkumist pole (veel) nimetatud riigireformi osaks. Ka ametnike lähetamine pidi olema riigi(valitsemise)reformi osa. Selle koha peal hakkabki mind ärevus vaevama. Mida Dr Riik siis keedab? Kas see on kapsasupp? Hernesupp? Piimaklimbi- või külmsupp? Nii ettevalmistused, komponendid, kui tulemus on erinev. Kuid poliitkokad toimetavad usinasti: lõiguvad, puhastavad, saadavad ja keedavad. Kiidavad supi nüansirikkust, patsutavad üksteisele õlale, et vaja veel üheskoos pingutada, aga …. Kes selle supi pärast ära helbib? Õige, meie helbime.

Mäletan kunagist matkaseltskonda, kes matka lõpupoole oli valearvestusest probleemi ees, et igast asjast oli midagi ja natukene. Nii otsustatigi kõik kokku keeta: makaronid, maasikamoos ja … suitsuheeringas. Mõeldes sellele matkaseltskonnale haarab mind vähehaaval riigisupi kokkulepitud retseptita (alusteta) keetmise innukust jälgides mingi äratundmisrõõmutus.

Lugu on selles, et tähejada „riigireform“ on sama informatsioonitühi kui „retseptki“. Kuidas me alustame kodus supi keetmisel? Kas koorime kõigepealt kuhja porgandeid, kapsaid, kaalikaid ja … keedame siis hernesuppi? No ei ole ju niimoodi. Miks me siis riigisupi keetmist just nii alustame? Milleks meile kapsa raiskamine? Hernesuppi ju kapsast ei panda. Täpselt sama lugu on riigisupireformiga, kuidas me teame, et koorides haridusreformipeeti see hernesuppi sobitub? Või kui riigivalitsemisereformi käigus otsustaks, et iga järgmise supikorra järel paneme supi sisse tuhat hernest vähem või teise potti? Kas see on enam supp? Või lihtsalt lurr? Niisiis kõigepealt määrame ära, millise supi me valmistame, millise modernse riigi ülesehitamise tee valime, siis astume järgmise sammu.

Tehnoloogia tundmise kiituseks
Teiseks on väga tähtis valdkonna tehnoloogia tundmine. Kroonuajast on meeles üks supilugu. Õigemini üks lugu, aga kaks suppi. Vahva oli see, et ühte suppi saab ühe ja samade koosteainete ja kokkadega erinevalt. Kõik oleneb köögipealikust, ehk üks lasi liha ja köögiviljad panna sumdi suurde aurukatlasse ja pärast saadud ködi tükeldada. Oli toitev, kuid pehmelt väljendudes, maitsetu. Tehtud oli kõik instruktsiooni järgi, kuid ilma armastuseta. Surnud supp.

Teine pealik arvas, et iga toit, igal ajal, igale sööjale peab olema maitsev. Niisiis lasi ta kõigepealt liha keetu, siis sibulad, küüslaugud hakkida ning läbi praadida, seejärel sama ka kergelt köögiviljadega ja … sai hoopis teise supi.
Dr Riik teeb riigisuppi kuidagi vägisi, selle sisu ja maitset andvat tehnoloogiat mõistmata. Olukord on muidugi kõigi jaoks jabur, ülesanne suppi keeta on vastu võetud, mis tähendab, et tegema peab. Mida teha, ei tea. Niisiis üheks tegevuseks, mida Dr Riik iseseisvalt ilma laiapõhjalise poliitleppeta saab teha, ongi riigipalgaliste töökohtade tegevuse ümberkorraldamine ning nende pealinnast väljaviimine. Seda siis tehaksegi.

Mõõtmatuse mõõtmisest
Nii ja nüüd alustame supi tegemise (riigireformi) mõõtmist. Kõike võib mõõta, kuid need asjad ei pruugi olla seoses ilma ühtse mõõtkavata. Me võime mõõta omavahel kooritud porgandeid ja tõdeda, et meil on tubli tulemus. Nii ongi, kuid kui me keedame piimaklimbi suppi, siis on porgandite võrdlemine mõttetu.

Kui me loeme, et viimase pooleteise aasta jooksul ongi keskvalitsuse töötajate arv vähenenud umbes 1400 inimese võrra ja see on tubli saavutus, siis miks meil tekib arvamus, et see on tubli saavutus? Tuhat inimest saadetakse „kuhugi“ tegema „midagi“ ja 1400 inimest on saadetud tegema „ei midagi“, mis selles head on? Kui keskvalitsuse töötajate arvu vähendamine on iseenesest tubli saavutus, siis kas veel tublim oleks , kui nende töötajate arv jõudsamalt nullile läheneks?

1000 inimese aastas väljasaatmine vähendav administratiivset suutlikkust ja teenuste kvaliteeti.

Kuid kas praeguses bürokraatiamaailmas ja meie eneste loodud juuraajastu õigusruumis, kas lihtsalt ametnike vähendamine on hea? Kui see nii lihtne oleks, siis kaotame ametnikud üldse ära. Lihtsalt ametnike vähendamine on asjatundmatu lihtsustus. Kuidas nii? Mõtleme kord, kuidas need ametnikud sinna „aparaati“ said? Ise läksid? Nii need asjad ei käi, bürokraatiavirtuoos kantsler sir Hamphrey teadis juba ammu õiget vastust: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Vaat niimoodi, Dr Riik ise tegi. Lausa konkursi korras valis parimatest parimad. Just niimoodi ongi, et riigiaparaat eksisteerib ainult selleks, et viia ellu Pilvepiiril vastu võetud otsuseid. Pilvepiiri seaduskonveier ja ametnike arv on selges korrelatsioonis administratiivse suutlikkusega. Pooleteisttuhande inimese võrra vähenemine, 1000 inimese aastas väljasaatmine vähendav administratiivset suutlikkust ja teenuste kvaliteeti. Kui nüüd hinnata sellest seisukohast, siis ei saa pooleteist tuhande inimese kahimine olla tubli saavutus. Õigemini on see katastroof. See tähendab, et protsessid pikenevad, teenuste kvaliteet langeb. Kas selline oligi riigisupi keetmise ülesanne? Ei? No näete, selle jaoks just seda õiget riigireformi ehk retsepti vaja ongi, et kõigepealt peab Pilvepiir poliitilise otsustuse käigus vähendama regulatsioone ja siis on täiesti normaalne vähendada nende arvu, kes nende seaduste pööritamisega tegelevad. Te ei saanud aru? Mõtlete, mis vahet seal on, kas teha enne reform ja siis tegutseda või vastupidi. Jõudes sellise dilemmani kuvage enese vaimusilma ette situatsioon, mil teile on antud kiirülesanne vähendada granaadi kaalu ja olete mõtlematult, tormakalt tõmmanud granaadist splindi välja. Järjekord on riigiehituslikus arhitektuuris ja riigisupi keetmisel ülimalt tähtis. Nüüd siis oleme uhked, tõmbasime splindi välja ja ootame. Lai (kohtlane) naeratus näol. Ehk ei lõhke? Aga miks ei peaks?

Uus teemaküla: bürokraatiaküla
Otsida lahendusi regionaalse tasakaalu tarvis on igati kiiduväärt, kuid püüda lahendada regionaalprobleemi bürokraatia viimisega maakohtadesse on ikka päris pöörane idee. Pole juhtunud kunagi kuulma sellisest majandusseadusest, et täites maa bürokraatiaga saadakse meeletu majanduskasv, pigem vastupidi.

Esmapilgul, süüvimata, tundub see isegi päris tuumakas mõte, kuid kui järele mõtlema hakata, siis tundes avaliku teenistuse toimemehhanisme ja majandust liigutavaid jõude tundub, et tegemist ei saa olla päris õige asjaga. Ääremaastumise ärahoidmine bürokraatiaga ei ole võimalik, lõhkudes samas hajaasustuse habrast elatusbaasi. Kui me ühest küljest loome monokultuurseid bürooasulaid selleks, et ääremaastumist vältida, siis teisalt mingi teise (justkui asjaga mitteseotud tegevusega nagu näiteks aktsiisipoliitikaga) lõikama suure osa elu võimalikkusest maal ära. Aktsiispoliitika on vaid viimane sellekohane näide, kuid 40 kaupluse aastas sulgemine on suure tõenäosusega mitme asula kuhtumiseks.
Tsiuhti, lõikas Dr Riik terve rea asulate viimased juured läbi. Juhtus?

Meie tegelik probleem pole mitte selles, et bürokraatiat kui põllurammu üle maa laotada, vaid seda vähendada.

Dr Riik peaks rohkem ressurssi suunama just sellele, et loomulik eluvõimalikkus taastuks ääremaadel, lihtsalt monoasulate loomine on küll kõige ebatõhusam ja jätkusuutmatum variant võimalikest.
Kuidas päästa maa ja rahvas büroküladega ääremaastumisest on „veits“ arusaamatu. Kuigi jah, trehvasin lugema päris tuumakat artiklit, milles soovituslikuks mõtteks oli luua hääbuvate asulate eluspüsimiseks kohapealsed teemapargid. Tore mõte. Iga idee, mis aitab suvalises Eesti otsas tööd teha, äri ajada ja lapsi kasvatada on teretulnud. Kuid ilmselt on Dr Riik sellest üdini positiivsest mõttest veidi vildakalt aru saanud, saanud innustust temaatiliste bürokraatiakülade loomiseks.

Meie tegelik probleem pole mitte selles, et bürokraatiat kui põllurammu üle maa laotada, vaid seda vähendada. Paratamatult ootab lähiajal ka monoasulas Dr Riigi kui suurtööandja tegemiste kokkutõmbamine või hoopis likvideerumine. Mis meil siis on? Asula on kujunenud monokultuurseks ja selle kultuuri kultiveerimise lõpetamine lõpetab ka asustuse. See ei ole perspektiivis ei ühendav ega ühtlustav nähtus vaid uue katastroofi seeme.

Mutionu palkamisest
Kogemuslikult tean, et mõistliku palga eest head spetsialisti on raske leida isegi pealinnas. Mõnele kohale sai otsitud inimesi aastaid või kasvatatud neid (üli)koolipingist ette. Võib-olla ma paanitsen liialt, kuid mul on kehv tunne nende „lähetatud“ kohtade täitmisega. Kui me riigireformi õigesti mõistame, kokku lepime ja teostame, siis suuresti pole vaja kedagi kuhugi viia ega tuua, regulatsioone on vaja lihtsalt vähendada, inimesi ka. Anda ruumi loovusele ja luua keskkond selle soodustamiseks. Kõikjal.

Kuid, isegi kui meil ongi võimalik meelitada osa tippspetsialiste pealinnast välja, siis kuidas on tõhususega? Võrgustiku koostoimega? Asjatundjad arvavad, et: „Uute inimeste värbamine nõuab aega ja raha, nad on sageli kallimad kui olemasolevad töötajad ning nad peavad alles ametit õppima hakkama – ja isegi siis ei pruugi nad hakkama saada. Professor Boris Groysberrg Harvardi ülikoolist tegi enam kui tuhat investeerimispankade analüütikut hõlmanud uuringus kindlaks, et parimaid analüütikuid tabas uude ettevõttesse siirdudes kohene ja kestev soorituse halvenemine. Nende varasem edu tulenes kaastöötajatest, ressurssidest, teadmistest ettevõtte kultuuri kohta ning isegi isiklikust mainest ehk nende loodud tootemargist.

Just selles ongi asi, et isegi hea ettevalmistusega tippspetsialisti väljavõtmine tema tavameeskonnast ja istutamine tavatusse pinnasesse annab tõhususes tagasilöögi. Vajab harjumist, kokkutöötamist ja alati ei tulegi enam nii hästi välja kui enne. Niimoodi lihtsalt on. Ah, jaa, vähemalt üks töötamise päev nädalas tõmmake maha, see on nn rännumehe päev, vaja ju pealinnas koos istumas ja kooskõlastamas käia. Nii saamegi neljapäevase töönädala?

Mutionu kohanemise lugu … lahkumisega
Kuid kui uus inimene tuleb uude kohta? Pole ka liiga andekas? Näiteks, olin töötanud pool aastat kõrge hinnakontori osakonnajuhatajana. Raske oli, kolleegid olid küll superkogenud ja nendelt just õppisingi kõige enam. Poole aasta pärast esitles minu impeeriumipealinna kolleeg mind oma asetäitjale, et „Ta juba ½ aastat …“, mille peale kuulsin mokaotsalist porinat, et „No siis ei tea sa veel midagi …“ Uh, sügav solvumus käis must üle, kuidas siis niimoodi, mina olen pealik, olen juba pool aastat „kiluvõileivahinnamääramisekunn“, mina … Poole aasta pärast sain aru, et kolleegil oli õigus, ma ei tea mitte midagi. Järgmine aasta hakkasin midagi taipama ja ülejärgmisel taipasin mõndagi. Sama olen adunud ka edaspidi, selleks et „puhtast lehest“, kes on iseseisvalt valmis analüüse läbi viima ja otsuseid tegema, läks tubli paar aastat. Andekamatel. Nagu hoomasite, minul läks pea neli aastat. Nii, oletame nüüd, et parafraseerides tuntud laulujuppi, „maa tuleb täita riigikontoritega“, siis ilma, et me riigireformistlikku lõppeesmärki teaksime, siis on suur tõenäosus, et nelja aasta pärast kui Mutionud ja Haavikuemandad „küpseks“ saavad neid funktsioone Dr Riik enam ei vaja. Riigipalgalised töökohad kaovad ja karavaniteed lähevad oma loomulikku rada mööda linnade poole. Ressurss, mis oleks aidanud kaubateid käivitada, kulus bürokraatialinnakute ülalpidamisele. Nende nelja katselise aasta jooksul saame mitte meistrite vaid õpipoiste teenust. Kõige sellest tulenevaga.

Darwinistlik vandenõuteooria
Samas hakkas mind painama mõttepojuke, et see lähetamise „värk“ ongi kaval plaan, kuidas darwinistlikult välja sõeluda need avaliku võimu regulatsioonid ja ametikohad, mida ühiskond ei vaja? Polegi halb plaan, näitab must-valgelt tegelikkust. Ei lahingüksuses, bürokraatiamaailmas ega äris ei saadeta minema oma parimaid, ikka neid kellest pole kahju või lausa tahetakse vabaneda. Nii ka bürokraatiasupi keetmisel. Tuntud lugu, kuid asi läheb kurjaks siis, kui suppi hakatakse valest otsast kokku panema, ehk mitte sellest, mis meil on vaid sellest mida meil pole.
Näiteks kuna Dr Riigi hinnangul ei ole jätkuvalt Kuressaarde, Kärdlasse, Haapsallu, Jõgevale, Paidesse, Valka, Võrru ja Põlvasse kavandatud piisavas mahus väljaviidavaid töökohti ning selle nimel peame koos pingutama, siis …. Siinkohal lähebki põnevaks sest tundub, et tegemist pole vaid köögitarvikute lähetamisega vaid lausalise supimaterjali hajutamisega. Tulemus? Igas Eestimaa nurgas on porgand-peet kättesaadav? Ja siis? Suppi ju ikkagi keeta ei saa, sest kokk on Tallinnas, ahi metsas ja kapsad-peedid mööda maad pilla-palla laiali. Mis me siis selle „reformi“ tulemusel saame? Suppi me igatahes ei saa. Nälga jääme. Kus otsast seda Dr Riigi tegevust siis tubliks saavutuseks nimetada?

Me tõime Dr Riigi edevusele ohvriks omavalitsusliku iseotsustamise printsiibi.

Hiinlased teavad
Kui Hiina liidrilt küsiti arvamust Suure Prantsuse revolutsiooni kohta, oli vastus et vara on veel arvata, liiga vähe aega on möödunud. Väga tark ütlemine. Ehk peaksime meiegi mõne hinnangu andmisel ootama. Kui me kiidame haldusterritoriaalse reformi läbiviimist kui riigireformi edukat osa, siis see näitab , et me ei adu, mida me teeme. See mida nimetatakse kord haldusreformiks, kord haldusterritoriaalseks reformiks ja kord omavalitsusreformiks, siis selles segadikus peegeldabki riigireformi kava ja eesmärgi puudumine.
Üks on selge, omavalitsusi oli liiga palju. MOTT. Kuid see mis nendega tehti oli võimalikest halbadest valikutest eelviimane. Kokku hoida ja kokku panna võib väga erinevalt. Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „Helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja. Meie ei koondanud vaid laule, me tõime Dr Riigi edevusele ohvriks omavalitsusliku iseotsustamise printsiibi.

Ütlete, et KOV-le anti ju valida, kellega liituda, kuidas liituda … Stopp, see valik on sellelaadne, et „Näete kutid, siin on köis ja kirves, kuidas, mida ja kellega teete, pole meie asi, kuid et õhtuks oleks teid poole vähem! Valikute lõpp“. Kuid kui me oleksime teinud kõigepealt riigireformi kavandi ja siis haldusreformi, siis oleks asjad ilmselt õiget pidi saanud korraldada . Ilmselt on Dr Riik seoses primitivistlikku lähenemisega haldusreformile keeranud kokku uue jama nn vabatahtlik köie-kirve ühinemine tekitas terve rea päris võimukaid „vürstiriike“, millised hakkavad nõudma Dr Riigilt oma õigusi ja natuke rohkemgi, kui ainult oma õigusi. Väga võimalikult võib see viia Dr Riigi otsustusvõime edasisele murenemisele ja see on juba ohtlik. Nii, et haldusterritoriaalse reformi kiitmise aeg ei ole veel kätte jõudnud. Ootame, laseme settida nagu hiinlased targalt ütlevad.
Riigisupi hindamisega on selline lugu, et hinnata saab selle retsepti või valmis suppi, hinnata kapsa hulka ja värskust hernesupis on mõttetu. Kui väidetakse, et kõik need sihitus ja haralised tegevused mida poliitkokad nimetavad reformideks viivad lõpuks riigireformini, siis tegemist on loogikaveaga, ehk nagu „Valede välimäärajas“ selgitatakse „Kui arvatakse, et kui üks asi (Y) leiab aset pärast teist (X), siis X on Y põhjus, on tegemist loogikaveaga. Tavaliselt pesevad inimesed hommikul enne tööleminekut hambaid. Hambapesu aga ei ole töölemineku põhjendus. Konkreetsel juhul on mõeldav koguni vastupidine.“ Mis suppi me siis keedame ja kes selle ära (peab helpima) sööma? Või jääme nälga?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare