Majandusanalüütik: riigilt said tünga kõik - emad, pensionärid, "noorrikkad". Ja sellest teavitamine oli valeinfo levitamise meistriklass

 (597)
Majandusanalüütik: riigilt said tünga kõik - emad, pensionärid, "noorrikkad". Ja sellest teavitamine oli valeinfo levitamise meistriklass
Foto: Andres Putting

Pensionär ei ole enam villarätis mutike või kühmus taat, vaid üha enam enesega viimase paarikümne aasta jooksul hästi toime tulnud inimene. Inimene, kes pole uskunud Dr Riigi jaburaid muinasjutte pensioniparadiisist ja jätkab töötamist, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu. Riik võiks tegeleda pigem inimeste rikkaks võrdsustamise, mitte vaeseks võrdustamisega.

Kuulsin hiljuti üht õpetlikku lugu lennundusajaloost. Teatavasti olid lennukid II maailmasõja ajal põhiliselt roheliseks võõbatud. Millalgi sõja teises pooles, kui USA oli sõja kõikidel tandritel oma ülisuurte pommituslennukitega sõjanduse olemust muutmas, arvutas üks tarkpea välja, et kui nühkida lennukite värvikiht maha, siis saaks lennuks samavõrd rohkem pomme peale võtta või ühe tankimisega kaugemale lennata. Majanduse ja alternatiivkulude seisukohalt on selle loo õpetlik iva selles, et kui vähendada ebavajalikke kulutusi, siis see parandab üldist sooritusvõimet. Liitlaste sooritusvõime suurenes niipalju, et nad võitsid sõja. Võiksime sellest lihtsast näitest õppida, kuidas tõhusalt ressursse kasutada. Kas meie lennukilt on vana tarbetu värv juba maha nühitud, et sooritusvõimet tõsta?

Alati leitakse alternatiiv

Meie sooritusvõimega on selline lugu, et lennunduse kõrgklassis me esineda ei saa, võib-olla kvalifitseeruks lennuvõimetute lindude kategooriasse, sest administratiiv-bürokraatlik värvikihistus on nii paks - ja jätkates üha uute värvikihtide lisamist - et vaevu liigume. Mööda maad. Kui selle kihi sama nutikalt maha nühiks nagu pommilennuki insenerid, siis saaksime aru, et meie tegelik probleem on kaelamurdvad piloodidefitsiidi, inimressursside, probleemid.

Seotud lood:

Tööandjad ütlevad, et koheselt vajaks täitmist 13 000 töökohta. Kuid see, et tööjõudu ei jätku pole ainult halb külg. Paneb mõtlema ja tegutsema. Looduses ja majanduses leitakse alati alternatiiv. Harilikult on niimoodi, et kui inimene, see kõige ebausaldusväärsem komponent tootmistsüklis, muutub liiga kalliks, leitakse selleks mingi tehniline lahendus.

Segased märgid

Kuid just sooritusvõime planeerimise osas olen segaduses. Ei saa aru, kuhu minu riik läheb, kuhu ta mind juhib ja mida ta minult tahab. Ütleme nii, et märgid on segasevõitu. Elusloodus elab vaid märkide järgi. Liikluses on ka enamvähem arusaadav, kuigi tihti tobedusega piirnev märgisüsteem. Siiski punane tuli on punane tuli, peatee on peatee. Me kohandame oma liikumist vastavalt sellele, milliseid märke Dr Riik meile annab. Näiteks riik arvas, et tõstab napsu ja kütuste aktsiisi ning kirjutas saadud arvud tabelisse. Kuid rahvas luges välja, et Dr Riik on soovitanud kõigil turismireisi Lätti. Riik mõtles, et maksustab firmaautode kasutuse erasõitude osa, kuid kodanikud, sindrinahad, jagasid ära, et neile anti märk autode ümberregistreerimiseks. Seekord läks isegi libedalt, ei pidanud arusaamiseks Lättigi sõitma.

Nii et igal märgil on mõju ja tagajärg. Pole viga, meil on andekas, paindlik ja visa rahvas, saab hakkama ka kõige absurdsemate märkidega.

Pensionär - villarätis mutike vs heal järjel inimene?

Niisiis, selleks et riigina ellu jääda, peame oma inimressurssi väga hoolsalt kasutama ja arendama. Poliitinimesed on rääkinud nõrkemiseni, kuidas nad hoolitsevad pensionäride eest, ikka protsendike pinsitõusu, lisaks kümnekas almuseks. On ju vanemaealised olnud ajalooliselt pühendunud ja leplik valijagrupp. Kuid ajad muutuvad ja Dr Riik ei adu, et pensionäridegi olemus on muutunud.

Pensionär ei ole enam villarätis mutike või kühmus taat, vaid üha enam eneseteadlik, intelligentne, enesega viimase paarikümne aasta jooksul hästi toime tulnud inimene. Inimene, kes pole uskunud Dr Riigi jaburaid muinasjutte pensioniparadiisist ja jätkab töötamist. Selliseid inimesi kohtab ikka rohkem - vanemaealised, sirgeseljalised, teotahtelised ja positiivse meelestatusega.

Neid, kes rohkem kui 45-aastasest karjäärist on maksnud 26 aastat makse meie kalli riigi kassadesse, kelle palk on olnud selline, mille sotsmaksu pensioniosast on nad ainuisikuliselt kinni maksnud oma vanavanemate, vanemate ja ka enda pensioni ja on jäänud veel teistelegi. Nemad moodustavad homse seltskonna, keda oleks vale pensionärideks nimetada selle sõna vanas mõistes, sest nad jätkavad ju töötamist. Aga millise märgi andis Dr Riik neile ja tööjõuturule?

Loe veel

Näide elust: Kohtasin ühe vanema „säilivustähtaja ületanud" kolleegiga projektiarutelul. Tundus teine veidi tusane. Ilmnes, et oli saanud Dr Riigilt uusaastatervituse, sai Piduliku Pensionitünga u poolesaja euro väärtuses. Ega see teda muidugi päris vaeseks ei teinud, kuid ikkagi juba „välja teenitud" elutöö tulemi lõikamine oli talle sügavalt ebaõiglane toiming.

Teiseks, kuna kolleeg on samuti analüütik, siis jäi temalgi kripeldama Dr Riigi arrogantne suurustamine, et tema saab uhkusega 36 eurot vähem palka, et enamus saaksid 64 eurot rohkem. Kui mina tegin järelduse, et ilmselt on Dr Riik ennast samastanud imetegijaga, kes seitsme leivaga toitis ära tuhandeid, siis kolleeg tegi maisema järelduse: „Kui minu pinsilt läks pea poolsada eurot tulumaksu reformi altarile ja ministril läheb (uhkusega) 36 eurot, siis kas minister saab ümbrikupalka?"

"Ärge püüdkegi olla edukad!"

Tundub, et riigi sõnum oli järgmine: ärge rabelege, ärge koguge, ärge töötage, ärge püüdke olla edukad. Dr Riik käib vanemate inimeste innustamise asemel häbitult inimeste pensionifonde puistamas. Selline „strateegia" ei lahenda tööjõuprobleemi ega muuda ühiskonda võrdsemaks.

Kuid me ei adu selle teo sügavamat moraalset järelmit. Juba kõlab leplikult, allaheitlikult, vanamoodsalt, et no mis seal ikka, pole hullu „ainult" 20 000 inimese sissetulek vähenes, kuid see pole „ainult" (tegelikult 3x enam). 20 000 on kahe Haapsalu linna jagu inimesi.

Hoolimatus inimeste vastu on selle nimi.

Pealegi, nagu me oma rahvastiku arengumudelilt oleme välja lugenud, siis edaspidi on kõik pensionärid töötavad pensionärid, mis tähendab, et kõik hakkavad rohkem maksma. Kuid praegune riigi signaal tulevikku on ikkagi ärge ... „Ärge tehke ise midagi küll meie kindlustame teie vanadusvaesuse!"

Salajane rahakaotus

Dr Riik lõi sügava haava inimeste kindlustundesse. Mitte ainult vanemaealiste, vaid ka noorte sh lastega emade kindlustundele. Asi pole selles, et osa inimesi kaotas oma sissetulekutes, vaid just selles, kuidas nad kaotasid. Kaotasid salamahti. Poliittehnoloogilise trikiga. Tuletagem meelde, et viimastel valimistel ei leppinud ühiskond kokku maksumuudatust.

Olen täiesti nõus, et pension sellisel kujul nagu see praegu eksisteerib, pole jätkusuutlik, enamgi veel, see on järgmise põlvkonna jaoks nonsess ja sealt edasi anakronism. Sama puudutab ka ravikindlustust ja sotsiaalkindlustust. Kuid lahendus ei ole ümberjagamises, vaid uute mehhanismide käivitamises, mis stimuleeriks kogu ühiskonda rohkem panustama.

„Noorrikkad"?

Teine suur laokategooria, milline ohverdati maksureformi altarile on noored, edule orienteeritud inimesed. Konsulteerimiste ja projektide raames puutun kokku erinevate inimestega, erinevatest valdkondadest. Juba mullu olid mitmed noored pereisad kuidagi mureliku moega. Osa neist olid väikeettevõtjad, sellise isa-poja tüüpi tehnika valdkonna asjatundjad, kes töötavad praktiliselt 24/7 süsteemis. Konkurents on karm ja tööd tuleb teha võimete piiril.

Need töönarkomaanid ja konkurentsihundid on nüüd Dr Riigi kvalifikatsiooni järgi rikkad, kelle sissetulekut on asutud puistama. Lihtsalt olustiku näitlikustamiseks ütles üks selline noor „võitlushunt", kes töötab ka laupäev ja pühapäev kui vaja, et ta läheb nüüd veel „haltuurat" tegema, pere vajab toitmist. Need on meie tulevik. Kuid nemad on ka kõige kergemini lahkujad, kui Dr Riik neid tüngab.

Uus rehkendustehe: kingituse äravõtmine oma raha eest

Kui riik püüab palgasaajaid lihtsalt rumalatena näidata, kes ei oska arvutada, siis selles rehkenduses pole tõesti midagi keerulist, kõik edukad saavad pügada. Kuid edasine on juba jahmatav, eriti Dr Riigi suust: „Süsteem on küll keerulisem kui endine, aga tuleb rõhutada, et keegi ei hakka üle 20 protsendi tulumaksu maksma. Lihtsalt teatud tulust alates riik enam inimestele kingitust ei tee." [Toomas Tõniste Postimehele antud intervjuus - toim.]

Uskumatu, lausa ülbus on öelda, et me ei võta teilt rohkem, kui seni võtsime, me võtame teilt ära kingituse. Kui tegemist oleks kingitusega, siis kingituse andmise äravõtmine ongi äravõtmine! Kuid isegi siin kasutab Dr Riik valet terminoloogiat, tegemist pole ju Dr Riigi poolse kingitusega, sest „kingituse" raha on ju inimene oma tööga välja teeninud ja nüüd võtame me teilt teie enese ostetud kingituse ära.

Tünga said ka emad

Juhhei võrdsus - kõik said tünga! Võib arvata, et lähtudes meie riigi tüvitekstist (säilitada rahvus ja kultuur), siis on midagi selles vallas ka positiivselt erandlikku. Aga ei, isegi emapalga kallale pidi Dr Riik minema. Nimelt puudutab uus maksusüsteem ka osasid vanemahüvitise saajaid. Täpselt nagu palga ja pensioni puhul võtab riik tulumaksu ka vanemahüvitiselt. Nii saidki lapsevanemad, kelle puhul on vanemahüvitis suurem 2100 eurost riigilt juubeliõnnitluse: "Teile määratud hüvitis on kuus üle 2100 euro. Anname Teile teada, et alates uuest aastast Teie hüvitisele tulumaksuvabastus ei rakendu, mistõttu on Teile laekuv summa varasemast väiksem." Ja väga hoolitsevalt ja hea teeninduse standardeid järgides jätkates: "Te ise mingeid samme astuma ei pea, arvestuse teeb sotsiaalkindlustusamet."

Mul on piinlik. Millise signaali siis see annab, et minge punuge oma pesa kuskil mujal?

Teavitamine kui desinformatsiooni meistriklass

Praegu on avalik võim kärme seletama, et nad ju teavitasid inimesi kujunevast olukorrast. Tegelikult saavad inimesed nüüd, tagantjärele tarkusena aru, et tegemist oli massiivse desinformatsiooniga.

Teave osutus valeteabe levitamiseks. Riik oleks võinud kõigile saata juba suvel eelhinnangu nende võimalikust reformi mõjust. Lihtne ja inimlik. Selle asemel eksitati inimesi igal sammul, et tulude kahanemine ei puuduta teid, see puudutab kedagi „paharikast".

Just neil päevil külastasin teeninduspunkti, mille vastuvõtja 75 aastane ei ole ei rikas ega paha. Ei ole olnud ei ametnik, direktor, vaid elupõline tööinimene. Ta teenib lihtsalt leivalisa. See teenindaja oli vihane. Nii vihane, et purskas oma viha välja täiesti võõrale inimesele, et „Nõukaajal kannatasin, kaotasin vanema ja nüüd mu oma riik varastab mult mõnikümmend eurot, et ülemused endal palku tõstaks!"

Ärgem unustagem, et detsembris võeti Pilvepiiril vastu seaduse, mis „korrastab" kõrgemate riigiteenijate palgasüsteemi. 2019. aastal valitud riigikogu liikme ning ministri ja presidendi palk tõuseb 10% võrra, tululisa 350-450 eurot. See on umbes kümme pensionäri tulukärbet kuus.

Mis aga puudutab desinformatsiooni meistriklassi, siis seda loba „uhkest 36 eurost" rohkem maksmisest, et enamus saaks 64 eurot rohkem kätte. Igaüks, kes seda kuulis, oli samuti valmis sellise žestiga ühinema ehk kui ministri kuupalk 2016. aastal oli avalike andmete järgi 4330 eurot, siis tema 36 eurot moodustab sellest 0,83%, mis minu kolleegi jaoks oleks tähendanud 6,7 euro kaotust (kuid kaotab reaalset poolsada).

Aina sügavam infomülgas

Riik kaevub ikka sügavamale omaenese infomülkasse. Nüüd teatatakse pidulikult, et kuigi planeeriti, et kasu saavad 41% pensioniealistest, ilmnes nüüd, et see on 58 protsenti. Selline arvutuslik möödapanek on skandaalne (u 30%).

Kuid see on alles jäämäe veepealne osa, kirgastav veealune osa jõuab nende sadade tuhandete tulusaajate teadvusesse järgmisel aastal, kui saabub maksudeklaratsioonide aeg. Ilmneb, et kasu asemel tuleb asuda juurdemakseid tegema. Palju õnne kõigile.

Mõtteviis, et on aktsepteeritav kui väike rühm inimesi võtab ühtedelt nende vara ja annab teistele, on üliohtlik. Mind teeb äärmiselt rahutuks ühiskonna allaheitlikkus sellisele filosoofiale. Mis järgmisena ümberjagamisele läheb?

Kas maksureform teostatud kujul aitab meil edukalt koos töötada? Luua paremat ühiskonda? Ei suutnud see lahendada ei sooritusvõime küsimust, ei tööjõu tõhusa kasutamise, ei sisserände probleemi, ei majanduse ümberkorraldamist. Tekitas vaid solvumist (paljudel juhtudel viha), kindlusetust ja usaldamatust. Kehv bilanss.

Nüüd on aeg tõesti tegeleda tegelike probleemidega, ehk plaanida kuidas inimesi rikkaks võrdsustada, mitte kuidas neid vaeseks võrdsustada. See ongi ju Dr Riigi töökohustus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare