Majandusanalüütik riigireformist: poliitikud kiidavad, räägivad ja mõõdavad, aga reformi ju ei ole, pole plaanigi!

 (27)
Riigireformi Radar
Riigireformi RadarFoto: Ilmar Saabas

„Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset“, kirjutas Viktor Suvorov „Puhastuses“ ajalooseiga kohta, mida teised käsitlesid harjumus- ja suupäraselt, kuid tema jaoks ei klappinud järeldused faktidega. Mul tekib vahet samasugune tunne. Kui kuulen kõrgetest kantslitest räägitavat iga muudatuskava ja isegi lauslolluse kohta, et see on seoses riigireformiga, siis tunnen ennast täieliku tobuna.

Selge hullumeesus on mitte näha midagi, millest teised kogu aeg räägivad. Mitte ainult ei räägi vaid räägivad uhkusega, millised on edusammud ja kuidas seda tehakse? Huvitav. Mida tehakse? Millest räägitakse? Riigireformi ju veel pole, seda pole isegi defineeritud. Kui ei usu, lugege Jüri Raidla „Riigireformi 10 käsku“. Tegelikkuses on kotitäis uitmõtteid ja irdtegevusi.

Mingil määral on arusaadav kui poliitinimesed räägivad riigireformist, sest kasutatakse ära moesõna jõudu, ka KOV juhtide sõnaseade on arusaadav, nemad on praegu liitumistuhinas, isegi ettevõtjate RR motiivi lipsamine juttu on arusaadav, neil pole lihtsalt aega sellesse süvendea, kuid see ei peaks niimoodi olema, et tehku seal Pilvepiiril mida tahavad ja nimetagu seda nii nagu tahavad.

Riigireform puudutab igaühte meist ja meie järgnevaid põlvi aegade lõpuni. Üha murelikumaks teeb päris ladusalt alustanud Reformi Radari hinnangud riigireformile. Just äsja hindas Radar valitsuse tegevust riigireformi läbiviimisel … rahuldavaks, heites valitsusele ette küll suutmatust prioriteete seada ning kriitilisi tegevusi vähem tähtsatest eristada. Tore, et meil on valitsusväline hindamisplatvorm, kuid mida hinnatakse? Reformi ei ole, on Browni liikumine. Kas seda hindamegi?

Seotud lood:

Mõistujutt
Räägin ühe mõistujutu. Aastaid tagasi taheti Eestis hakata tootma steriliseeritud piima, no nii hästi läbi kõrvetatud, et saaks pool aastat säilitada. Mõeldud, otsustatud. Raha oli vähe, liini iga komponent osteti eraldi, et odavamalt saaks. Kõik seadmed eraldi olid kvaliteetsed, kuid kokku … ei sobinud. „Kõrvetaja“ oli liini jaoks liiga võimas, sättisid nii või naa, ikka läks piim kärssama. Olukorda püüti parandada sellega, et algul pandi liin üles Türile, siis Kohtla-Järvele ning lõpuks Tallinna. Ikka ei aidanud. Lisaks osturahale maksti küll firmateenindusele, küll kohalikele leiutajatele. Kõik tühja. Lõpuks otsustas Tallinna pealik, mõistlik inimene, jama lõpetada, seadme juppideks lõigata lasta, sai hulga roostevaba armatuuri. Asi seegi.

Selle jutu moraal on selles, et ei saa teha eraldi haldusreformi, kahida maavalitsusi ja veel midagi ning nimetada seda riigireformiks. Kuna üldplaani ei ole, siis me ei tea, kas riigiehituslikult need osised sobivad kokku. Võib-olla tuleb kogu asi hiljem armatuuriks lõigata? Kuidas siis riigireformi edenemist hinnata? Keeruline?

Maja renoveerimisprojekt
Teeme puust ja punaseks, mis vahet on riigireformil ja sellel kahtlase väärtusega nikerdamisel, mida tehakse reformi nime all. Ega see kerge ole, kui isegi asjatundjad ei mõista mida riigireform peaks sisaldama, milliseid omavahelisi seoseid omama. Lihtsustame. Võtame võrdluseks maja renoveerimise. Enamus on sellega tegelenud või vähemalt vanaema juures tapeeti pannud. Seega arusaadav tegevus, mitte mingisugune segasevõitu reformikava abraka-tabraka. Pealegi, enamus küsiks nagunii: „Milleks mulle rigiireform, ma tahan lihtsalt hästi elada?“

Õige küsimus, kuid vammihakatisega majas, hallitusekirmega aknanurgas, tilkuva katusega ja sellise tuulepidavusega, et seitel on kogu aeg segi, te ju hästi ei ela? Vaat just seepärast on ka riiki vaja kohandada tänapäevasemaks, et hästi elada.

Niisiis, siiani oleme selgeks saanud, et maja on vajab renoveerimist, põhjalikumat kapremonti. Hea maja, senini hästi teeninud meid, kuid vajab kaasajastamist. Riigireform on täpselt sama tegevus nagu koduremont: vaheseinaputkandust vähemaks, rohkem valgust, mugavust, automaatikat ja energiasäästu. Kui kuskile on niiskuskahjustused, külmasild, vamm või korruptsioon sisse löönud, siis kahime selle ära mitte ei pane „kipsi alla“ ega värvi üle. Oleme ju peremehed. Muidugi on riigireform igaühe jaoks veidi erinev, samuti nagu elevandi katsumisega, igaüks kogeb oma positsioonist lähtudes, kuid ka ühisosa on suur. Samas on riigireform kujunenud moesõnaks, peaaegu nagu innovatsioon, küber ja über.

Seda sõna kuritarvitatakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Kuid riigireform ei ole vaid fassaadi värvimine, vaid maja põhjalik renoveerimine, vaheseinte lammutamine, uute ehitamine, tehnosüsteemide kaasajastamine ja energiasääst. Äh, üks tolmune ja ropp töö. Raske.

Loe veel

Süsteemide sidusus ja kandevõime
Riigireform on ehitusprojekt koos nüüdisaegsete tehnolahenduste ja püsivusarvutustega, te ei taha ju, et kandvaid vaheseinu maha võttes, teil ülemine korrus kaela kukuks? Vaat selles ongi kurbloolisus, et erinevalt koduremondist on riigireformi puhul „protsessid käima lükatud“ st. maja võõpamine käib, I korruse remont selahulgas. KOV-de liitmine on juba lõpusirgel, kuid maja kui terviku projekti pole. KOV-id liideti, kuid see on vaid üks võimalik riigireformi osis mitte riigireform. Me ei tea siiani kuidas see muudatus suhestub ülejäänud riigiehitusliku konstruktsiooniga. Me ei tea isegi mitmekorruselist maja me ehitame! Samal ajal kui meil pole veel üldprojektigi, lammutasime I korruse vaheseinad, osa kandeseinu, tehnoprojekt st. vesi, küte elekter (KOV-de õigused ja rahastamine) on täitsa lahendamata.

Vanad juhtmed (rahastamine) roiguvad keset ehitusplatsi ähvardades kogu remondi tuksi keerata. Mis toimub? Päriselus nõuab Dr Riik isegi kõige väiksema putka ümberehituseks ja tapeedivahetuseks projekti, sadu kooskõlastusi ja lubatamisi, meie renoveerime riiki lihtsalt kõhutunde ja uitmõtete ajel.

II korruse „tinistamisest“
Hakates maja remontima arvasime, et meil on viiekordne maja. Kui renoveerimise üldplaani ehk riigireformi ei ole, siis võib juhtuda, et töödejuhataja vahetusega tekib rohkesti „üllatusi“. Tulidki uued töödejuhatajad ja vaatasid, milleks meile II korrus, maavalitsused, lõhume välja, saame ehitise odavamaks ja … kohe tegutsema.

„Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ („Jah, Härra Minister“).

Mõte õige, kuid I korrus on veel pooleli, pole selged millised vaheseinad kannavad, millised mitte. Ega II korruse kahimine pole lihtsalt arvutimängulik väljalõikamine või Copperfieldi stiilis kaotamistrikk, vaid muutuvad kandkonstruktsioonid, muutub suhe kõigi riigiehituslike korruste vahel ja korruste sees. Muutub kogu konstruktsiooni kandevõime ja kommunikatsioonide asetus.

Kuidas elektriühendusi teha niimoodi et keegi „sirakat“ ei saaks ja et reovesi ülakorruselt remonditud I korrust üle ei ujutaks? Niisama lihtsalt pole võimalik välja „tinistada“ II korruse ilma osapoolteta arutamata. Plaanita. See, et Pilvepiiril ministrid koos istuvad ei tähenda, et niimoodi asju korrektselt ka ajada saab. Pilvepiir võib olla küll ideegeneraator, kuid pole üldjuhul erialaekspert. „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ („Jah, Härra Minister“).

Sellest tulekski lähtuda, britid tunnevad asja.

Pealegi nii kiire nüüd Dr Riigil ka ei ole, et elementaarne viisakus ununeb. Teate küll need tänapäeva moesõnad - kaasamine, osalemine, teavitamine, läbipaistvus, ärakuulamine, töötajatest hoolimine. Kui I korruse puhul oli vähemalt muudatustest puudutatud inimeste teavitus, läbirääkimised ja kandevõime tagamiseks toetavad finantstitsid paigas, siis II korruse rahvaga muudatust ei arutatudki, III korruse ehk ministeeriumide rahvaga ka mitte. Kõik käis nagu hädatapp. Tehnilised teostajad ehk avalik teenistus, kes peaksid muudatused reaalselt ellu viima, kuulsid muudatustest meedias. Uskumatu. Pilvepiir ei arutanud kellegagi, millised muudatused oleksid vajalikud, kes hakkab uutes oludes maavalitsuste funktsioone täitma, milline on rahastus. Tegi kõike mogrimärdilikus iseenese tarkuses?

Relatiivsusteooriast oleks kasu
Tundub, et Dr Riik ei anna enesele liitmis-lahutamistehteid tormakalt toimetades aru, et tegemist on pigem riigiehitusliku paradigma muutusega ja kasutama peaks kas relatiivsusteooriat või kvantmehhaanika võtteid. Uued suurvallad on hoopis teistsuguse jõuga kui vana korraldus, mis koosnes pisivaldadest ja puhvertsoonist st. maavalitsustest. Enesele aru andmata on Dr Riik kavalpead mängides iseenese heitest selili kukkumas. Muutumas on jõujooned Dr Riigi ja suurvaldade vahel. Vald tähendab vanakeeles mõju või võimu, millest võib järeldada, et suurvallal on suur võim(e) enda huve kehtestada. Enam ei saa Dr Riik öelda enese käepikendusele maavalitsusele, näiteks ühistranspordi organiseerimisel, et ärge kidisege, olge rahul mida antakse.

Dr Riik on oma tegevustuhinas kaotamas ära nutikalt loodud puhvertsooni enese ja valdade vahel. Suurvallad, millised peaksid olema ka planeeritavate ÜT keskuste osanikud muutuvad Dr Riigile tõsiseks läbirääkimispartneriks. Niimoodi igal alal (haridus, sotsiaalhoole, tervishoius jne). Uus „üllatuslikult“ tekkinud riigiehituslik mudel vajab ka uue tõhusa institutsionaalse arengu tagamiseks vajalike asjakohaste õiguslike, rahaliste, halduslike jms mehhanismide loomist. Klassika: suurvallad enam ei taha ja Dr Riik enam ei saa jätkata iganenud suhteid. KOV-d ei lepi sellega, et ülakorrus neid jätkuvalt reoveega märgab. Just see olukord tuleb lahendada, kuid praegu ei adu paljud uut olukorda, püüdes Dr Riigilt vaid rohkem raha välja meelitada.

Muidugi on raha tähtis, kuid eelkõige peavad paika saama suhted ja õigused. Nende küsimuste mittelahendamine omakorda seab löögi alla haldusreformi positiivsed tulemused, sest vanadele probleemidele lisanduvad uued. Probleemid lihtsalt kuhjuvad. See, et on loodud kiremaandus puhver Riigikogu riigireformi probleemkomisjon näol, milline leiab, et „maavalitsuste kaotamine 2018. aastast peab käima sujuvalt“ ei taga mitte mingit sujuvust. See isegi ei saa käia sujuvalt, korrus on ju vahelt puudu, otsad lahti.

Järjekorrast ja loomkatsetest
Ega KOV-de liitmisega olukord esmatasandil ei ole leidnud lahendust ei õiguslikult, ei rahaliselt. Ma ei nimeta seda liitmist nimme haldusreformiks, sest tegelikult tegi Dr Riigi otsus valdu vaid suuremaks, kuid ei muutnud nende suhteid riigiehituse teiste tasanditega. Dr Riik on käitunud KOV liites nagu kas laisk karjapidaja või uudishimulik loomkatsete tegija, ajanud ühte aedikusse nii eeslid, kui traavlid. Mnjah, eks ole põnev näha, milline järelpõlv sellest segadikust sirgub. Katse eksituse meetod, mitte planeeritud sordiaretus.

Reformides pole tähtis mitte vaid see, milliseid osiseid need sisaldavad, vaid ka millises järjestuses ja millal neid tehakse. Järjekord peab õige olema, nagu vana ehitusanekdootki õpetab. Kokku kukkunud maja ekspertiisist selgus, et keegi oli tellingud enne ära võtnud, kui tapeet seina sai. Vaat oligi selline projekt, et paneelmajad seisid koos vaid tänu tapeedile ja liimile. Läbimõeldud värk. Järjekord ja veelkord järjekord. Meil on terve korrus vahelt ära võetud, projekti pole, titse pole, isegi tapeeti pole. Tellingud võetakse ka ära, sest riigiaparaat saadetakse metsa. Poliitlubaduste õhukest kiht on küll lahti rullitud kuid pole liimi, millega tapeediasendajat seina panna. Kaasamist pole.

Tellingutest ja tapeediliimist
Riigi kogu tõhusus ja toimimine põhineb avalikul teenistusel. See võib meeldida või mitte, kuid ilma nende inimesteta on riik nagu ilma selgroota. Toeta. Just nemad valmistavad ette, analüüsivad, vormistavad ja valvavad. Kõike. Reformimisel ongi nemad nagu tellingud, annavad turvatunde ja tekitavad tugevusvaru, kui tobedusi tõrjuvad. Neid ei saa suvalisel ajal, suvalises kohas püsti panna või ära võtta. Just need valdkonnaasjatundjad peavad olema informeeritud milliseid muutusi kavandatakse, kuhu suundutakse. Ülitähtis on ka tellingute materjal, seda ei saa teha suvalisest lepavõsast latte lõigates ja neid takunööri jupiga kokku sidudes. Praegu … Plaani pole, strateegiat pole, arutelu pole, isegi informatsiooni pole. Kui asutus saab meediast teada, et Dr Riigi otsusega on nad pagendatud oma pere juurest Viljandi paadimehe juurde, siis see on ebanormaalne. Uus perepoliitika? Sügavalt ebanormaalne ja tööd pärssiv tegevusviis.

Me oleme teinud palju õigeid samme: omavalitsuste liitmine, maavalitsuste kahimine, ametnikkonna vähendamine, arglikud sammud vohava seadusloome ehk bürokraatia kahimiseks, kuid need on kõik üksikud tegevused, need ei toeta üksteist, vastupidi need tekitavad vastuoksusi, tarbetuid kiirotsuseid ja vigu. Liimi pole, ühtset ideed, mis paneks meid liikuma.

Strateegia – vabavaraline sõna?
Nii ja nüüd jõuame rahani. Iga jutt viib varem või hiljem rahani, see on ju universaalne energiaühik. Olukorras, kus me teeme midagi, kuskil kunagi, on ka raske otsustada, kuhu investeerida.
Kurtsin, et Pilvepiiril pole riigireformi strateegiat, mille tulemusena ongi kõik veidi ligadi-logadi. Strateegia sõna teatakse küll, rahandusminister tegi näiteks valitsusele ettepaneku kavandada konkurentsi- ja kaitsevõime kasvatavaid strateegilisi investeeringuid järgneva kolme aasta jooksul 315 miljoni euro võrra Tore, lõpuks ometi midagi strateegiasõnalist.

Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjund

Kas sellel on ka mingit puutumust riigierformiga? Või on lihtsalt strateegiline kulutamine. Millised on siis need suunad, kuhu on vaja strateegiliselt investeerida? Kõigepealt investeeringute mõistest, ilmselt on ka siin raiskamine vabavaraliselt asendatud investeerimise rahustava sõnaga: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.”). Vaat selline investeerimine siis.

Meil lausa strateegiline investeerimine. Kõlab uhkelt, kui niimoodi tavakodaniku pilguga vaadata, siis on 315 miljonit täiesti arvestatav summa, kuid riigi mastaabis teha strateegilisi investeeringuid vaid 105 milj eest aastas on mannetu. See on ju vaid ühe Linnahalli renoveerimise jagu raha. Kas need asjad on võrreldavad? Vaevalt.

Mõistan, et kiire internet, taristu ja kaitseinvesteeringud on strateegilise tähtsusega, kuid elamuehitusele ja halliremondile minev „strateegiline investeering“ teeb mind nõutuks. Ilmselt on sõna strateegia kuulutatud vabavaraks, kuidas on Konverentsikeskuse ehitamine, mis võiks olla üks äge äriline investeerimisprojekt, seotud riigi strateegiliste arengutega? Samuti nagu pole midagi strateegilist selles, et elamupoliitikale „läheks“ 60 miljonit eurot. Üsna hirmutav on tõdeda, et Pilvepiiri kahe ülitähtsa valdkonna, konkurentsivõime- ja kaitsevõime, arendamise kolme aasta võtmeks on u 40% ulatuses kulutada avalikku raha (ka „Tallinna raha“ on meie raha, avalik raha) kulutamine tegevustele, mis pole ei strateegilised ega investeeringud.

Sellised „strateegianimelised asjandused“ sünnivad, kui pole strateegiat, kuidas riiki reformida. Kuid ei, tuima järjekindlusega jätkatakse „võimu teostamist“ ehk nagu kirjutas USA suursaadik Moskvas Trumanile: „Need mehed on võimust tursunud. Nad arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“ Meil oleks aeg küsida, millal hakkame riigireformi ette valmistama? Ilma selleta jäämegi kulutama valemis: eesmärki pole, kulu on – kulud on, tulemust pole.

Mis on meie suur unistus?

Edasi?
Teele Pehk kirjutas, et tulevikuvõtmes inimesi mõtlema panna on ikka kuradima raske. Kriis või konflikt on üks võimalus kodanike nõudlikkust suurendada, kuid kuidas n-ö rahuajal enda tulevikku kujundada? Ta leiab, et avaliku arutelu käigus tulevikku vaatavate ettepanekute väljatöötamine on selleks hea viis. Kui kord laiapõhjaliselt läbi arutatud, saab asuda lahenduste kallal tööle. Vastasel juhul jäämegi ainult paremast tulevikust unistama ja praegust süsteemi kiruma.

Väga hästi öeldud, niimoodi peaksime kõik asjad läbi arutama, eriti riigireformi, sest see paneb põhja kõigele.

Mis on meie suur unistus? Kas me ärkame hommikul rõõmsalt, et saaksime ometi … autolõivu maksta? Tobe ju. Kas me vaatame õhtul televiisorist tubateatrit, kuidas „me kolmekesi tuleme präänikutemaalt“ erakonnajuhti annavad minu raha mulle rohkem kätte? Täitsa pöörane. Milline on kaugeima eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava? „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis unistus homme õudusunenäoks“. Minul on õudusunenägudest kõrini. Praeguse korralduse juures pole paistmas ei midagi huvitavat ega silmapaistvat, stratosfäärilisest rääkimata. Järelikult peame oma plaanid üle vaatama. Maja ja riigireformi peab ehitama plaani järgi, on kindlam.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare