Majandusanalüütik: Robespierre'ide pidulik sissemarss ehk miks seaduste tegemise maania mõttetult kapitali raiskab

 (59)
Raha põleb
Raha põlebFoto: Vida Press, David Cole/REX

Meid on tabanud seaduste tegemise, iga inimtegevuse reguleerimise maania ja see on kohutav intellektuaalse kapitali raiskamine, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Suures suvevaikuses on järjekordsed maksuseadused välja kuulutatud. Või kuulutamata jäetud. Kuulutamata jätmine, kui äärmuslik abinõu riigipea käes, annab märku, et me veel küllalt noore riigina, ei taju enese kohta seadusloome õiguste ja kohustuste tasakaalumaailmas.
Teha tahtmise lusti on rohkem, kui tegemise tagajärgedest arusaamist.

Mulle ei anna rahu tunne, et seadusloome mõte on kadunud, sellest on saanud ühiskondliku leppe ja teenuse asemel mingi rituaaltants. Pealegi väga kallis rituaaltants, mis neelab nii rahalisi ressursse, kui ka intellektuaalset kapitali ning pärsib loovust. Sass Henno kirjutas, et temal ja paljudel teistel ettevõtjatel on tunne, et Dr Riigil pole ei strateegiat ega pikemaajalist vaadet. „Kogu see maksudega käkerdamine on aga väike mure strateegia puudumise kõrval.“ See on tõesti mure. Kuid seegi mure on vaid pool muret. Ka opositsiooni visioonivaegust vaadates ei tekita see temas head tunnet. Tõsi see on, et tulevikustrateegia asemel toimub poliitturul rituaalne kurblik-mossitav tubateater.

Seotud lood:

Teel reageerimislõksust reguleerimislõksu
Teisalt, mis siin rõõmustada, olukord poliitturul on nutune, valitseb segadus, erakonnad pikuti ja põigiti lõhki, reitingud/aktsiad langemas, „poliituberistid“ varitsemas iga nurga taga, erakondade suviste sportmängude kavas ka vaid kaks heiteala: meeleheide ja pereheide. Kuidas ennast sellest nutusest august välja upitada? Üks standardvõimalus ennast tegusana näidata, on „hiilata“ järjekordse seadusalgatusega. Karmi seadusalgatusega. Mida karmim, seda parem. Jätab toimeka mulje. Iga väiksemgi inimtegevuse ilming, iga väiksemgi kõrvalekalle „pealiinilt“, mida peaks saama lahendada tavaõiguse raames, püütakse poliitinimeste poolt kriminaliseerida. Samas: „Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.“ (J. Watt „Äripunkarid õllemaailmas“). Nii kahjuks ongi, et Pilvepiiril on tekkinud tugev sõltuvus seaduskonveierit keerutada. Muidugi on kergem karistusi karmistada ja seadusega „koolisaia tappa“, kui strateegia ja pikema vaatega tegeleda. Oleme kulukas regulatiivses reageerimislõksus.

Saiakese surm
Veel mõnikümmend aastat tagasi irvitasime impeeriumi käskimis-keelamismaania üle. Teadsime pajatada naljakaid lugusid pealinnas kinnitatavatest tordiretseptidest ja kiluvõileibade hindadest. Kohalikud vennikesed püüdsid keskuse reguleerimishullust järele aimata ja isegi üle trumbata. Minugi töölaualt käis läbi hinnakirja projekt, millega taheti kehtestada riiklikud hinnad jahuussidele ja puruvanakestele. Kujutate ette … riiklike hindadega jahuussikesed? Mina ka ei kujutanud, sain sellest ülereguleerimise tõhusa kaitsepookimise. Mõjub tänaseni.

Kui impeeriumi puhul võis sellisest reguleerimis-karistamis ihast aru saada, siis kuidas saab olla võimalik, et vaba rahvana, vabal maal on Dr Riigil võimalik raisata meie raha peaaegu jahuussiliku regulatsioonieelnõude tegemisega nagu saiakeste müügikorralduseks koolides? Tavamõistusele täiesti arusaamatu, poliittehnoloogilise eneseupitusena küll. Kuidas reguleerida reguleerimatut? Regulatsioonisõltlastel poliitinimestel tasuks vaid korraks kontorist välja tulla – vaadata, kuulata, mis maailmas toimub. Richard Branson on öelnud: „On lihtne tõsiasi, et keegi ei ole kunagi õppinud sel teel, et kuulab iseennast rääkimas. Ülakorruse kabinetis istumine võib pakkuda küll ümbritsevale imelise vaate, kui te aga regulaarselt ringi ei käi, ei saa te kunagi õiget pilti sellest, mis ettevõttes toimub.“

Kui välja ei tihka minna võib lapsepõlve meenutada. Ei tea, kuidas poliitinimestel, kuid minu kooliajal, mil nädala lõuna maksis 90 kopikat, oli vahel „karjuv vajadus“ sellest 50 kopikat isiklikuks otstarbeks eraldada. Siis jäigi lõuna ratsiooniks saiake. Käisime kõrvalpoes, puhvetit ju polnud.

Loe veel

Kui tänagi keegi viitsiks oma kontortornist lihtrahva sekka laskuda, siis ta näeks igal vahetunnil õpilasi sooritamas oma alalist palverännakut lähipoodi. Ütleme niimoodi, et need poed elavadki vaid tänu usinatele noorostjatele. Kuidas neid keelata? Keelame poodides alla 18-aastastele saiamüügi? Nagu alkoholil? Naeruväärne. Või keelame poed? Tobe. Probleem on olemas, suur probleem, kuid lahendus on vale.

Probleemiks on vähene liikumine. Selles mõttes on õpilase poodisundimine juba rahvatervise meede. Paneme „heksleisse“ kirja? Probleem on liikumispuudulikkuses ja sellele tuleb kindlasti lahendus leida. Minul seda probleemi polnud, käisin spordiklassis (2 tundi kehalist iga päev), iga õhtul neli tundi ujumistrenni, nädalavahetus kuttidega rahvamatkal, nii et energia põles heleda leegiga.

Üks standardvõimalus ennast tegusana näidata, on hiilata järjekordse seadusalgatusega.

Me saame seda tervise probleemi lahendada kahel viisil: esiteks ühiskondlike hoiakute kaudu, mida süüa, teiseks, liikumise soosimisega, eeskujude kaudu. Millise hoiaku? Unustasin vist mainida, et minu ja veel tosina jõnglase hommik algas sellega, et isa viis meid, nagamanne, igal hommikul nii päikeses, vihmas, kui kärekülmas TPI metsa jooksma ja lõuga tõmbama. Oi, kui tüütu. Alguses olime kahekesi, kuid eeskuju oli nakkav. Jooksmine sai trendiks. Küsimus ongi selles, kuidas lapsed (ja mitte ainult lapsed) liikuma saada. Igatahes minuaegne tunniplaan (2 tundi kehalist päevas) tegi meid kõiki tugevamaks, tervemaks. Lihtne. Me peame muutma liikumise trendikaks, vaid niimoodi suudame ületada varitsevat terviseohtu. Saiakeste tapmine ? Seegi on trend, kuid tühikargamise suunas, lapsed käivad lähipoes edasi. Tulemus on tulemusetus. Pealegi, kuidagi piinlik hakkab selliseid ettepanekuid lugedes. Nii eluvõõrad.

Keelan, järelikult elan?
„Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i „Uus mõtteviis” )
Mina sain oma kaitsepookimise bürokraatia vastu eelmainitud jahuussikestest, mõtlesin, et sellist totrust ei tule enam iial, et vabadus annab tiivad. Kuid ei arvanud ära. Inimese võib küll vabaks lasta, kuid on veel üks oluline küsimus: „See oluline küsimus on selline. „Inimese saab küll puurist välja päästa, aga kas te suudate ka puuri inimesest välja päästa?“ (R Branson „ Virgini viis“).
Ilmselt on niimoodi, et kelle pole loovusegeeni, siis neil on puuri- või keelamisgeen. Impeeriumiaegu teadsime, mis pole lubatud see on keelatud. Vabas maailmas kehtib loovuspõhimõte - see mis pole keelatud on lubatud. Kõik see on lubatud. Justkui selge, kuid … Mis juhtub, kui me kasutame vaba maailma vahendeid selleks mitte ettenähtud otstarbeks – kõige keelamiseks?

Pilvepiiri motoks on kujunenud: „Keelan, järelikult elan!“. Kah mul elu. Puurielu. Kuid tundub, et poliitinimeste jaoks pole ikka veel piisavalt keelatut. On reserve, nagu öeldakse. Osa poliitinimesi on pühendunud reitingute languse kirglikule kompenseerimisele läbi isikliku karminäolise kuvandi loomise. Ilmselt on eeskujuks võetud Prantsuse revolutsiooni suurkuju Roberspieri. Aga asjata, tema peaks oleme pigem hoiatus. Millist eeskuju võiks võtta massimõrvarist? Paar poliitinimest on meilgi jõudnud järjekindla karmistamisnõudega lausa robersperiliku tegevustuhina lõppfaasi. See trend on pelutav.

Seaduse maksumuse elukaaretsükkel
Mina usun teistsugust maailma. „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” (J. M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee”).

Oleme paljud loomulikud protsessid tapnud nende protsesside liigse riikliku regulatsiooniga.

Me oleme paljud loomulikud protsessid, mida oleks saanud juhtida läbi tavaõiguse või läbirääkimiste, tapnud nende protsesside liigse riikliku regulatsiooniga. See on kallis, tapvalt kallis. Regulatsioonid ei ole mitte lihtsalt seaduspügalad, need on oma olemuselt teenused, mida Dr Riik inimestele pakub. Niisiis räägime nende teenuste maksumusest. Meile tundub, et kui seadus võeti vastu, siis me nagu polekski selle eest maksnud. Tasuta? Kuid tasuta asju ju pole. Nii seaduse ettevalmistamine, kui rakendamine on esmalt kulu. Kulu teenuse ülesehitamiseks. Kui kehtestatakse mingi regulatsioon, tuleb tagada ka selle täitmine: on vaja ametnikke, kes jälgiksid, analüüsiksid, võtaksid vastu avaldusi, kirjutaksid välja lube, ettekirjutusi, trahve ja jälgiks omakorda nende sissenõudmist, käiks läbi kohtu kõik astmed, uuendaks seadusandlust jne.

Ametnik ei tee oma toimetusi tühjal väljal, kõledas külmas või lõõskavas päikesepaistes, vaid vajab selleks kontorit, mööblit, transporti, sidet ja palju erinevaid tugiteenuseid. Ah jaa, palka tahab ta ka. Küll mitte nii prisket, kui arvatakse, kuid ikkagi palka. Kas need kulud on mõistlikud? Vajalikud? Kas seadus, see madal ühisnimetaja, on vajalik. Kõik need kes selle reguleeriva seadusloome konveieri veeres ajavad vagajuttu avaliku teenistuse vähendamisest ja palkade pealt kokkuhoidmisest tegelevad avalikkuse eksitamisega. Ei väsi kordamast briti bürokraatiahuumori võtmekuju kantsler sir Hamphrey mõttetera: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Seega on ühe seaduse ettevalmistus ja rakendamine terve uue universumi loomine. Miks? Seadusi ei tehta „niisama“, aja täiteks, see peab ühiskonnale kasu tooma. Mille muu pärast me seadusi teeme, kui mitte kasu pärast? Kasu tekib siis kui tulud ületavad kulusid. Kas me arvutame seaduse tegemise käigus kulude-tulude vahekorda? Ei.

Iga seaduse ellukutsumiseks tuleb arvutada, kui palju selle tegemine, hilisem ülalpidamine ja kõrvalmõjud maksavad. Pole võimalik, et mõju ei ole.

Eelnõude majanduslike mõjude real on harilikult lakooniline märge – ei mõjuta. Pole võimalik, kõik mõjutab kõike. Seega, iga seaduse ellukutsumiseks tuleb arvutada, kui palju selle tegemine, hilisem ülalpidamine ja kõrvalmõjud maksavad. Nii nagu majanduses arvutame toote elukaaare maksumust, peaksime ka arvutama seaduse eluea maksumust. Miks? Regulatsioonil on ühiskonna seisukohalt kahetine tähtis roll: selle vastuvõtmisel on see ühiskondlik lepe ehk leping mingisuguste ühiste reeglite tunnustamiseks. Teisalt muutub seadus selle rakendamisel Dr Riigi poolseks teenuseks. Seega peaks selle elukaare maksumuse arvutamine koosnema samuti kogu tsükli kuludest-tuludest: käivitamis- ja opereerimiskuludest, juhtumis- ja administratiivkulusid ning kõrvalmõjude maksumusest. Siis saame teada seaduse ja selle mõjude tegeliku maksumuse. Nagu iga teenuse käivitamise mõte on kasum, nii peab ka juba seaduse tegemise skeemis olema kasumiarvestus (olgu või sotsiaalne). Kui me niimoodi ei talita, võime turule paisata täiesti tarbetu teenuse/seaduse, mida pahatihti ka juhtub.

Raisatud intellektuaalne kapital
Näiteks, kas me oleme tellinud seaduste muutmise konveieri teenuse? Oleme harjunud, et meil on inimesed, kes teevad seaduseid, las nad siis teevad edasi? Või on see lihtsalt liikuma unustatud? Harjumusest? Tavamõistus ütleb, et kui 420 seadusest muudetakse aasta jooksul 360 (mõned aastad tagasi), siis peaks sellises riigis olema revolutsioon või katastroof. Normaalses, funktsioneerivas riigis näitab selline hulk seaduste muutmist seda, et keegi kasutab kurjalt meie ühist raha, imiteerides tegevusi, mida me tegelikult ei ole tellinud.

Palju võiks aega/raha võiks võtta ühe seadusekese koostamine? Omades kogemusi mõningate seadusloome töörühma juhtimises, märkisin kunagi huvi pärast ülesse ühe küllaltki õblukese seaduseelnõu inimeste ja ajakulu, taandades selle ametniktundidele (u 24 astmelise tegevuste jada alates ülesande püstitamisest seaduseelnõu kontseptsioonist, struktuurist, reguleerimisalast kuni Vabariigi Presidendi poolse seaduse väljakuulutamise ja Riigi teatajas avaldamiseni).
Sain kokku tublid 3600 ametniktundi, mis on ühe ametniku peaaegu kahe tööaasta töömaht, ilma kohvi, kempsu ja suitsupausideta ning ajata, mis kulub ühelt nõupidamiselt teisele minekuks. Kuna saime hakkama aastaga, siis oli aasta jooksul hõivatud summaarselt kahe tippametniku ajaressurss.

Kinnitan teile, et seadusloome ligi ei pääse teise ega kolmanda järgu tegelased. Harilikult tegelevad nendega ametkondade helgemad pead. Kui arvestada, et helgem pea maksab alates kahekordsest keskmisest palgast, kuni kantslerite, ministrite, riigikogu liikmete ja presidendini välja, siis keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada tagasihoidlikult kolm pool keskmist palka. Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamise“ seadused (360 muudetud seadust), siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult primitiiv-vulgaarselt arvestades 300–400 ametniku summaarse aastase tööaja ja niimoodi ilmselt iga aasta. Üüratu potentsiaal. Need kõrgametnikud tegid iga päev tööd, kulutasid oma intellektuaalset kapitali, andsid endast parima, kuid vastavalt Dr Riigi tellimustele sünnitasid saiakese tapmise laadseid seaduseid. Pelutav. Võib-olla oleksid võinud need ametnikud tühja kulutatud aja jooksul välja mõelda midagi perpertuum mobile’le laadset? Oleks olnud ühiskonnale kasulikum. Kuid tulevikuideed, arvestust polnud ja konveier käis tühja. Kahju.

Eraldi jutt on megaseadused nagu ATS (avaliku teenistuse seadus), mida veeretati pea 20 aastat, ÜTS (ühistranspordiseadus), veeretati pea 10 aastat, mitmed teisedki seadused ning mille ümber tiirles sadu ja isegi tuhandeid inimesi oma töötundide ja panustatud intellektuaalse ressursiga, siis saate aru, et seadusloome on kallis. Väga kallis. Kui me teeme selliseid tegevusi piisavalt palju, siis hoomame, et kasutame ressursse täiesi valesti. Vanaema Marie ütles ikka, et „Ilus sinine taevas on ilus vaadata, kui on mahti vaadata ja ilus linnulaul on kena kuulata, kui on mahti kuulata!”, mis tähendas, et kõike seda „iluasja” tehti siis, kui igapäevased, eluks tarvilikud toimetused olid tehtud. Ei olnud võimalik ellu jääda niimoodi, et kõigepealt kuulati linnulaulu, vaadati pilvi ja pärast seda, kui mahti saadi, tegeleti ka peatoiduse hankimisega.

Mind vaevab küll kuri kahtlus, et oma regulatsioonielus oleme kuidagi märkamatult, kuid kindlalt segi ajanud „peatoiduse asjad” ja „iluasjad”. Kuid nagu alguses tõdetud, kui strateegiat ei ole, siis pole ka selge, mis „peatoiduse asi“, mis „iluasi“. Lihtne. Nii kulutades võime nälga jääda.

Põhiseaduslikust petmisõigusest ja seaduskuulekusest
Seadused ehk ühiskondlikud lepped, peaksid looma meile kindlustunde. Seda kindlustunnet aitavad koos hoida asjalik järelvalve ja kohtute, eriti kõrgkohtu tõlgendused ja kommentaarid vaidlusalastele juhtumitele. Nagu turvavõrk või teeviit. Inimene on püüdnud seaduste kaudu luua kindlat keskkonda alates Gilgametši eeposest, Piibli 10 käsust, kuni tänaseni. Kas see nii ka on?

Kõrgkohtu otsus näitab, et ei valdkonnakokkulepped ega ühiskondlikud kokkulepped (seadused) pole Dr Riigile siduvad, kui ilmneb vajadus lisaraha järgi. Võtame ja kõik.

Dr Riigile meeldib eputada kaunikõlaliste sõnadega nagu „hea haldustava“, „teenuste kvaliteet“. Iga ametniktegevus peab vastama ISO nõuetele. Koomiline. Millalgi loodi isegi eetikakoodekseid, milles püüti tänapäevamuinasjutu stiilis ümber jutustada Raamatute Raamatu 10 käsku: sina ei pea mitte varastama, sina ei pea mitte valetama, sina ei pea mitte petma, kuid … Mis neist ilusatest sõnadest, teeviitadest ja põhimõtetest kasu on, kui kõrgkohus asub seisukohale, et petmine ja sõnamurdlikkus on põhiseaduspärane. Te ei saanud aru? Ei või olla? Just niisugune oli kohtu seisukoht (mis juriidiliselt on täiesti õige) õiguskantsleri esitatud ennetähtaegsete ja ennaktempos muudetavate aktsiisiseaduste puhul – põhiseadusega kooskõlas.

Jättes kõrvale kogu selle poliitinimeste lohiseva sõnajada rahvatervisest ja pahedega võitlemisest, mis tegelikult oli raha roopimine oma poliitlubaduste katteks, näitab kõrgkohtu otsus, et ei valdkonnakokkulepped ega ühiskondlikud kokkulepped (seadused) pole Dr Riigile siduvad, kui ilmneb vajadus lisaraha järgi. Võtame ja kõik. Nagu maanteeröövlid? See olevat demokraatia ahistamine, sõnapidamine nimelt, ei pruugi olla demokraatia põhimõttega kooskõlas. Veider. Aga kuhu jääb kindlustunde teenus? See Dr Riigi põhifunktsioon? Just seda, kindluse teenust oleks kõrgkohus pidanud hindama ja põhiseadusega kaitsma.

Ilmselt olen ma kõrgkohtu suhtes ülekohtune, kuid midagi (või kedagi) on selle juhtumi näitel õiguste ja kohustuste tasakaalusüsteemis puudu. Puudu on kohustuste pool. See, et Pilvepiiril on õigus muuta seadusi on vaid tasakaalustatud regulatsioonimaailma üks pool, teine pool on kohustused. Dr Riigil on kohustus olla usaldusväärne, olla turvatunde looja. Kõrgkohus võiks meile kõigile vahel meelde tuletada, et kõik mis on lubatud st. pole keelatud, pole veel sünnis teha.

Kui keegi kavatseb hüpata koos ämma, pere hoiupõrsa ja naabri koeraga kuristikku, siis me ju ei ütle kalgilt, et tal on selleks põhiseaduslik õigus, anna minna, head lendu!

Minu tõeline lugupidamine kõrgkohtu vastu, nende otsuste põhjendused on üldjuhul väga harivad ja teedrajavad, kuid selle juhtumi puhu jääb midagi nagu puudu. Inimlikust äraseletamisest? Manitsust? Õpetussõnu? Ei tea. Kuid, kui keegi kavatseb hüpata koos ämma, pere hoiupõrsa ja naabri koeraga kuristikku, siis me ju ei ütle kalgilt, et tal on selleks põhiseaduslik õigus, anna minna, head lendu jne. Me ju püüame appi tulla, et edaspidi sellist hullust ei juhtuks. Või kuidas?
Miks siis samaväärne käitumine Dr Riigi poolt, sööst kindlusetuse kuristikku, on aktsepteeritav. See on ju seaduste, kui lepingu rikkumisega, ebakindluse kuristikku hüppamine. Ei mõista. Ärgem unustagem, et eduka majanduse aluseks on kindel ja üheselt mõistetav lepinguõigus. Just need riigid olid, on ja jäävad edukateks, kus nii ettevõtjatele, kui tavakodanikele, pakub Dr Riik kindlustunde teenust.

Pilt klaariks
Liiga palju ja liiga „tõlgendatavad“ seadused on sama kahjulikud, kui liikumatult liialt palju magusat sisse ahmida. Liiga palju reguleerimist on oht seaduskuulekusele ja õiguskindlusele. Mida teha? Arvan, et kõigi seaduste esitamisel peaks seletuskirjas olema osas, mis käsitleb seaduse rakendamise maksumust, kohustuslikult ka seaduse ettevalmistamise kulud, sh selleks kulutatud aeg. Samasugune ajabilanss võiks olla ka kõigi arengukavade ja strateegiate kohustuslikuks lisaks. Nii saame esmase pildi seaduse maksumusest.

Kuid seadusloome protsess on vaid seadusmõjude nn käivituskulude hindamine, edasi tuleks hinnata teenuse maksumust, kui palju on vaja ametnikke järelvalveks, palju see maksab, kus neid „hoiustada“, milline on ametniktundide kulu?

Millised on seaduse rakendamise kõrvalmõjud (mitu külapoodi pandi kinni, milline inimasustus või -tegevus veel kuhtub, mitu inimest jäävad töötuks, millised on ümberõppekulud, mitu inimest kolis pealinna, palju kasvatati naaberriikide maksutulu, mida meie saame sellest kasu, palju lisandub teistsuguseid töökohti, kui palju vähenevad tervishoiukulud jne).
Vaid niiviisi arvestades seaduse elukaare maksumust, saame teada, kas seadus on meie jaoks „peatoiduse asi“ või mõne roberspieri isiklik „iluasi“. Võib-olla on mõni regulatsioon meile liiga kallis pidada?. Ja üldse: „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee”). Sellest lihtsast põhimõttest võikski lähtuda – luua lahke riik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare