Majandusanalüütik soovitab : valimismaakler ehk kuidas sügisoksjonil poliitkaubamajas mitte petta saada

 (9)
Poliitkaubamaja.
Poliitkaubamaja.Foto: Scanpix, PantherMedia / Hans-Joachim Bechheim

Praegusel poliitmaastikul orienteerumiseks oleks tarvis abi ehk tegutseda võiks valimismaakler. Samas võib igaüks meist endale omaste arvusaadavate vahenditega turuanalüüsi, harmoonia, kompositsiooni või kruviliite kokku seada, oleks hulka vähem võimalusi poliitkaubamajas petta saada ja lihtsam valikuid teha, soovitab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Ilmselt sai mõttekäik alguse nädalalõpukohtumisest kliendiga. Vajas nõuannet. Kui küsida ettevõtjalt, milles probleem, siis ütlevad nad et: „Halb, lihtsalt halb on olla!“

Ettevõtja õigele teeotsale juhatamine algab probleemi pulkadeks võtmisest: mida ise saab ära teha, mida koos teistega ja vaid kolmas on see, milles Dr Riik saab avitada. Neid tegemisi ei saa ära segada, igaühele oma riiul. Alustada tuleb kõige tähtsamast- isetegemisest.

Saime esialgse kava paika ja nädalalõpp võis alata. Kodus käis söögi valmistamisel juba mõnus jutuvada, taustaks TV uudised poliitinimeste kangelaslikust väljamarsist erakondadest ja linnapeakandidaatide hunnitute lubadustega sissemarsist. Linnapeakandidaadid? Ilmselt olin eelneva kohtumise mõju all ja analüütik minus tiksus edasi: imelik, me ju ei vali linnapäid. Või olen USA-sse sattunud? Eh, räägime üht, mõtleme kolmandat, valime üht, saame ... ja pettume. Kaasa teravmeelitses, et varsti on poliitmaastiku signaalid nii segased, et arusaamiseks vajame valimismaaklerit. Esmapilgul humoorikas, kuid tõeteraga.

Mind on alati aidanud asjade sisust arusaamisel nende teisendamine selleks, mida tunnen- turuks.
Seotud lood:

Sügisoksjon ju tulemas (KOV valimised). Äkki tõesti vajame abilist selles rägastikus orienteerumiseks. No umbes nagu börsi-, kindlustus-, kinnisvaramaakler, pakuks valimismaakler meile tuge kõigis neis poliitlubaduste keerdkäikudes ja magusjuttudes (kas magusjutud on maksustavad või saaks neid keelata nagu saiakesi koolisööklas?).

Kõik algab ressursside jaotusest
Paljud ütlevad, et ei mõika poliitikast suurt midagi, võõras ala. Kuid mingil alal olete ju asjatundja? Mina olen koolituselt, tööalaselt ja maailmavaatelt ökonomist. Mind on alati aidanud asjade sisust arusaamisel nende teisendamine selleks, mida tunnen- turuks. Proovige teiegi (teisendage harmooniaks, kompsitsiooniks, kasvõi polt-mutter liiteks), siis saate aru, mida teile pakutakse, palju see maksab ja kes selle eest maksab, kui palju maksab „tasuta“? Kas bilanss läheb kokku (või lauldakse 1/2 tooni mööda)? No näete, oletegi iseenese valimismaaklerluseks valmis. Siis on ka valikuid teha kergem. Miks taandada turuks? C. Hitch teisendas isegi sõjanduse majanduseks: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ (F. Freedman „Strateegia“). Niisiis poliitika on ressursside jaotamine, on konkurents, on turg, on majandus.

Turg on turg
Olenemata eesliitest, kas see on jäätise-, jäätme- või poliitturg, igal pool toimivad samad universaalsed konkurentsireeglid. Arvate, et nüüd olen päris segi pööranud, et poliitturg ja päristurg on erinevad asjad? Pidage hoogu. Mis on ühist poliit- ja päristurul, erakondadel ja firmadel? Esiteks on mõlemal oma eesmärgid, visioonid ja äriplaanid/programmid, teiseks on neil oma sümboolika, kolmandaks püüavad müüa/edastada oma kaupa/sõnumit, neljandaks püüavad mõlemad võimalikult efektiivselt reklaamida oma toodet/kandidaate/sõnumit, viiendaks on mõlemal oma kaadripoliitika, kuuendaks on mõlema jaoks organisatsioon tuluallikaks, seitsmendaks peavad mõlemad turul karmi konkurentsivõitlust oma positsiooni laiendamiseks ja uute klientide/valijate võitmiseks. Nii, et erakonnad on poliitturul turuosalised. Lausa turuliidrid. MOTT.

Loe veel

„Jutuvestjate kaubaturg?“
Erakonna tegevus erineb ettevõtlusest selle poolest, et nende turukonkurents justkui ei toimukski turul, see olevat midagi õilsamat, kõrgemat, midagi … Äh, kuid ärgem laskem ennast sellest silmamoondusest petta, see on kõige ehtsam turg. See et tegelik turuhõlvamise võitlus on maskeeritud „jutuvestjate“ konkursiks, ei välista vihast konkurentsi turu hõlvamiseks. Saanud piisava mõju aktsionäride üldkoosolekul (valimistel), on võimalik muuta reegleid/seadusi nii kõigi teiste ellu jäämise või mittejäämise kohta, kuid eriti oma konkurentide turule pääsemise kohta ehk valimisseadusi. Sellepärast ongi erakond nagu ettevõtlus, kuid … midagi tunduvalt enamat, erinedes ettevõtlusest selle poolest, et ei tooda midagi ja rajaneb valijate/klientide usalduse võitmisel „jutuvestjate kaubaturul”.

Niimoodi võibki juhtuda, et mõned pennitud inimesed, kes on küll head jutuvestjad, kuid pole ühtegi päeva veetnud ettevõtluses, saavad ühtäkki, nagu võluväel, suurima organisatsiooni juhtimise neljaks aastaks enda kätte. Seega ettevalmistust pole, kuid juhtimine käib. Harjutavad.

Kelgutamisest
90-ndatel sündis sellest ettevalmistamatust energiast palju häid asju ja tublisid juhte. Kuid nad julgesid kiiresti otsustada ja vastutada. Poliit- ja päristurg olid arengus, siis kadus hoog. Seisak. Mõeldi madalalt, lihviti peenelt, aga hoogu üles ei saadud. Nagu bobisõidus, hullumeelne kihutamine rennis lõppes vaikse liuga, siis seiskuti. Keegi ei riskinud kelgult maha tulla, et see mäkke, uueks liuks, vedada.

Julgusetus. Jätkuvalt pole kelguvedajaid märgata, püütakse seisvas saanis vaid kohti vahetada ja üksteist süüdistada. Vaikne vajumine, jalased vajuvad seisva koorma all ikka sügavamale lumme.

Saabumas on „rändpoliitikute aeg“.

Midagi pole teha, maailm kihutab edasi, kõik muutub, on muutuste aeg. Meie mäe all istuvatel erakondadel pole mingit ideed kihutamiseks ja nii nad mitte ainult et stagneeruvad vaid ka erodeerivad, osa seltskonda jalutab suusamäele, osa uisuhalli. Jõuvahekorrad ja orbiidid muutuvad. Raske on harjuda, kui lisaks enese liikumatusele poliittaevakehade orbiidid muutuvad, oled ühel päeval Päike, mille ümber kõik tiirlevad ja ennast soojendavad ja järgmisel päeval oled kukkuv kivikamakas. Keegi ei taha tiirelda kukkuva kivikamaka ümber. Loogiline, võib viga saada. Tükke juba lendab. Tavaline erosioon. Eks me näe, kes need eemaldujad on.

Saabumas on „rändpoliitikute aeg“. Pilt sellest kes on kes muutub veelgi segasemaks. Pole esimene kord. Muide, kas te suudate kohe öelda, millisest pidukonnast mingi poliitinimene pärit on? Muidugi ei suuda, siirded erakondade vahel on olnud nii massiivsed, et vahel läheb ots käest ära. Kui vaatate erakondade juhtfiguure, siis suur osa neist on Kahevahelerakonna kasvandikud. Jaa-ah, tõeline kaadrite sepikoda.

Latialuste olümpia
Kas mäletate meeleolusid enne paari eelmist Pilvepiiri valimist? Tuletame meelde. Põhiline meeleolu oli mitte see, keda valida, vaid … keda ei saa valida. Tuleb ju tuttav ette? Mäletate ju seda pelutavat tunnet, et püha müristus, seda või toda erakonda küll ei valiks, aga teised on veel hirmsamad jne. Kehv tunne oli. Selline tunne nagu oleks medali kaela riputanud olümpial kõige osavamalt lati alt läbijooksjale. Seepärast ongi tekkinud mingi ootus. Jälle. Tahaks, et keegi kelgu mäkke tariks, tahaks nagu midagi muud. Midagi uut. Kui mitte uut kaubamaja, siis vähemalt uut toodet.

Nüüd olemegi jõudnud punkti, mida ettevõtjad nimetavad – „paha olla“. Mida teha? Kui me ütleme lihtsalt, et meil on „paha olla“, tahame teistsugust, siis missugust? Lihtsalt teistsugune on harilikult samasugune, ainult et poliitinimesed istutavad ennast ringi. Nagu Rootsi klassika ütleb: „Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…) „Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” (Bo Balderson „Parteijuht lahkub surma läbi“).

Anonüümsed „segakoorid“ ja poliitilised „uberistid“
Enne „uue“ tahtmist peaks kaema, milline on olukord turul enne sügisoksjonit. Võiks öelda, et ootusärev. Nii pikuti-põigiti lõhki erakondi pole enam tükk aega olnud. Kõik on rahulolematud: erakondlased vastastikku ja isekeskis, valijad, isegi rahulolematud on rahulolematud. Kõik mõistavad, et uut toodet on vaja, kuid … Ei saa! .

Enne KOV valimisi, püüavad kõik teha silma valijatele. Kõigile. Enam pole tähtis kellele meeldib ema, kellele tütar, põhimure on kuidas saadakse ema, tütre ja ka sahvriukse kriukshääl. Raske saab olema. Erakonnad on eemaldunud oma esialgsest tootekontseptsioonist ja ka sisemiselt lõhestunud. Alanud on erosiooniprotsess. Sügisesed KOV valimised on erakondade senisel kujul pidulik marss viimasesse lahingusse. Miks? Pinged on muutunud väljakannatamatuteks, vaatamata uljale olekule. Mida kõvemini kisatakse a´la me oleme ühtsemad kui kunagi varem, seda kindlam on lõhenemine.

Majanduses tähendaks see sellelaadset hullust, et ettevõtja konkureerib iseenese vastu, minimiseerides mõlema edušansse.

Turu habrast seisu näitab juba see, et paljud erakondade võtmetegelased ei asu valimisvõitlusse mitte uhkelt omade lippude all, vaid on kaotusaimuses juba asunud kahjumeid proviseerima, esinedes „segakoorides/valimisliitudes“. Hea turvaline värk see segakoor, keegi ei saa aru, kes laulab, kes segab. Majanduses tähendaks see sellelaadset hullust, et ettevõtja konkureerib iseenese vastu, minimiseerides mõlema edušansse. Mõeldamatu. Muide, ärgem unustagem ka siseinfo kasutamise võimalust konkurentsis. Närune värk.

Need valimised näitavad, millised erakonnad on kuhtumas ning tekitab poliitilistel „uberistidel“ hulgaliselt mõtteid turu hõivamiseks järgmistel Pilvepiiri valimistel. Sügisoksjon pole sel korral midagi muud, kui kvalifikatsioonivõistlused edasiseks olümpiamängudeks. Kas turul on kohta uuele „tootele“? Noo, see oleneb meist – tarbijatest, valijatest.

Siinkohal võiks valimismaakler soovitada klientidele paar nippi, et mitte turul pügada saada:

1.Õpi valima. Aga miks peaksid valimised meid üldse huvitama? Las toimetavad isekeskis, kuid …. Asjalugu on selline, et ka mittevalimine on valimine. Valimiskaubamajas oleme meie tarbijad. Lõpptarbijad. Meie maksame kogu kauba viimase sendini kinni. Isegi need kes ei osta (vali) maksavad (nagu abonenttasu), just seepärast peame olema valimisel ülimalt tähelepanelikud, millist kaupa meile pakutakse, mis raisku läheb ja palju me selle eest maksma peame.

Tahame uut toodet? Seegi on meie teha. Ütlete lootusetu? Ei arvanud ära. Lisaks väiketulijatele oli viimane suur sisselõige erakondade turule Respublica tulekuga. Ka siis olid kõik kindlad, et kohta ei ole, aga … ei arvanud ära. Leidus nii eest vedajaid, tagant tõukajaid, kaasa minejaid ja rahastajaid. Usuti uude tootesse. Vanadele virisejatele tõesti kohta ei olnud, kuid uus toode murdis ennast turule. Ülivõimsalt. Nagu hiljem selgus liiga võimsalt, liiga kiiresti. Nii, et kui keegi ütleb, et kohta ei ole siis on see vaid „vanade“ soovunelm. Muide rahastamisest, kui raha tänapäeval pangas hallitab, siis investeering majandusekeskkonna arengusse st poliitikasse (muidugi seadusega lubatud moel ja piires) on hea investeering. Keskkonnainvesteering ikkagi.

2. Õpi kuulama. Tänane kaup on ühetooniline. Ei-ei mitte kirjapandud iluprogrammide, vaid käitumise mõttes. Domineerib teiste halvustamine, mitte oma eeliste demonstreerimine. Kui turuloogikasse üle viia, siis kasutades poliittehnoloogilisi nippe ei hõigelda poliitkaubamajas, et „Ostke minu juustu, mahlane, maitsev, suussulav!“ vaid … „Ärge ostke naabri juustu ta ämmal on jalaseen, hoiduge vorstimüüjast, ta vaaril oli kõõm“. Selle koha peal hakkab valija kahtlema, kas selle roppsuu toode on ikka midagi väärt.

Peaaegu mitte ükski erakond ei seisa enam nende põhimõtete eest, mis olid tähtsad nende loomisel.

Tüdimuseni kiidetud kaubad, tüdimuseni vändatud jutud. Milline on meie, kui klientide, meeleolu sellises poes? Õige, tüdimus. Kuulake tähelepanelikult neid kellel on pika vinnaga tervikplaan.

3. Õpi vahet tegema. Oot-oot, kuid millised tooted meil üldse praegu turul on? Poliitinimeste pidevast saalimisest erakondade vahel, kui ka põhimõtete piinlikkusttekitava erosiooniga tekkinud identiteedikriisi. Peaaegu mitte ükski erakond ei seisa enam nende põhimõtete eest, mis olid tähtsad nende loomisel. Pidev jaht turu hõlvamiseks on enamuse kindlapiirilisi erakondi muutnud mingiks koloniaalkaupluseks, mis müüvad nii porgandeid, kui petrooli.

Kas meie, tarbijad/valijad oleme olukorraga turul rahul? Kas me leiame oma kauba? Või saame poliitpoest petrooli asemel poliitporgandi? Kuid müües läbisegi porgandeid ja petrooli, on see viga man, et porgandid kipuvad olema petroolimaitselised. Seda tahamegi? Petroolimaitselist porgandit? Mida me selle tootega tegema peaksime? Saame ebakonkreetse porgandilaadse, petroolimekilise, mittekindla lubadusega erakonna? Põhimõttelageda?

Rootsi huumori näitel: „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.” (Bo Balderson „Parteijuht lahkub surma läbi“). Meil ei osata naeratadagi, heast sõnast rääkimata.

4. Õpi lugema. Turu laiendamisel on omad tagajärjed, võib kaduda fookus. Nii ongi juhtunud, et pidevas turuhõlvamise liitumiste ja liitude loomise tuhinas pole poliitturuosalejad märganudki, et on purjetanud täiesti teise suunas algkursiga võrreldes. Kes sõudis paremale, see on oma pidevate koalitsioonikompromissidega purjetamas vasakule ja vastupidi. Te ei usu? Kas keegi teist viitsis läbi lugeda eelmiste valimiste platvorme? Muidugi ei viitsinud, te olete ju normaalsed inimesed, kuid … Kuid mina ei ole normaalne, mina olen analüütik.

Analüütik ei saa uskuda üldlevinud tavaarvamusi, te

valimisplatvormid näitavad, et kõik erakonnad viljelevad majanduspoliitikat, mis on omane vasakpoolsele ilmavaatele. Kõik kasvataksid makse ja siis jagaksid selle ümber poliitiliseks altkäemaksuks.

ma peab arvestama tõsiasjadega. Pidin kunagi analüüsima Lõuna-Eesti majandite kahjumlikkuse põhjuseid. Kõik teadsid unepealt, et põhjuseks on kuppelmaastik ja lambakasvatus, kuid … ei arvanud ära. Tegelik põhjus polnud lammastes, vaid töö kehvas korralduses, kõik oli natuke kehvasti, mis kokku andis püsiva megakahjumi. Siis loodigi müüt, et ega me ei saagi paremini teha, teate ju küll, need lambad ja … See teadmine kinnistuski – teate lambad ju. Lambumine?

Miks ma seda lambajuttu nüüd valimisplatvormide vahepeale pajatama hakkasin? Ikka, seepärast, et platvorme analüüsides ilmneb lambajutuga sarnane legend. Te ju kõik teate, et meil on tihe rebimine poliitturu paremal tiival – kõik justkui parempoolsed. Muidugi, kõik teavad! Aga ei arvanud ära, valimisplatvormid näitavad, et kõik erakonnad viljelevad majanduspoliitikat, mis on omane vasakpoolsele ilmavaatele. Kõik kasvataksid makse ja siis jagaksid selle ümber poliitiliseks altkäemaksuks. Ostaksid sellega enesele paremat turupositsiooni.

5. Õpi järeldusi tegema. Nii, et pidevad kompromissid ja erosioon on viinud ennast parempoolsena deklareerinud pidukonna turuvõitluse tulemusena hoopis teisel turule, sotside turule. See tähendab, et poliitturg on üleküllastatud varisotsidega: meil on turul lisaks pärissotsidele uussotsid, reformisotsid, kesksotsid, konservatiivsotsid ja vabasotsid.

Poliitturg on üleküllastatud varisotsidega: meil on turul lisaks pärissotsidele uussotsid, reformisotsid, kesksotsid, konservatiivsotsid ja vabasotsid

Vaat selline piinlik lugu, et parempoolse ilmavaate esindajaid meil poliitturul polegi. Turu paremsegment on kui mitte täitsa tühi, siis väga hõre. Ettevõtlust ja loovust esindavat erakonda igatahes turul pole. Tühi, täitsa tühi. Ja erosioonilised varisotsid ärge pahandage, et teie lambad, vabandust valimisplatvormid, üle sai loetud. Ehk annab see teile võimaluse ennast kõrvalt vaadata ja enda tegemisi muuta enne kui hunt teie lambad pintsli paneb. Sellest oleks küll kahju.

6. Õpi eristama ilma- ja silmavaadet. Poliitinimesed räägivad meile „linnalegendi“, et valimised, need on ilmavaate, mitte isikute valimised. Teoorias just niimoodi ongi, kuid … Toome selgituseks ühe analoogi. Ma ei tea teie ilmavaadet, kuid oletame, et teie ilmavaade on auto. Kui pakutakse, kas te tahate endale BMW või KIA-t, siis kumba valite? Mis vahet, autod ju mõlemad? Kuid kui teile on pakutud BMW-d ja antakse KIA, siis tunneme ennast petetuna ju? Mitte selle pärast, et KIA oleks halb auto, vastupidi, vaid seepärast, et teile pakuti midagi muud.

Jutuvestjate kaubaturul nimetatakse seda libapakkumist, et nad aitavad tutvustada erakonna ilmavaadet. BMW-d tutvustavad KIA-de ilmavaadet? Usume sõnast, kuid mõtleme, kas on ikka nii. Turuloogika järgi on tegemist pettusega, tarbija ei saa reklaamitud kaupa. Lihtne. Kas olete nõus ennast petta laskma?

„Mitmetoolivärgist“ ka. Kuigi ka kõrgem kohus on selle lugenud igati seaduslikus, siis … Mitmel toolil istumine on teatavasti meie kõnepruugis negatiivse varjundiga, kuid kandideerida mitmele toolile justkui positiivne. Avardavat silmaringi, suhtlust „kohalikega“? Mis see siis on mingi teraapiaring või? Ekskursioon inimeste sekka? Ilmavaade? Kah mul ilmavaade, istuda mitmel toolil.

See, et eurosaadik kandideerib nii riigikogu kui KOV valimistel (ja kui võimalik ka külakapelli juhiks) on halenaljakas, ilmselt on tegemist identiteedikriisi või suurushullustusega. Ärge peljake, ei jää, maailm teieta külakapellis seisma, vastupidi, aitab kohalikel inimestel omakeskis valida nutikamad inimesed, kes tunnevad kohalikke olusid. Seepärast ongi selle demokraatiavormi nimi Kohalik(kohalikud inimesed)-Oma(omamoodi)-Valitsus(valivad kuidas valitseda).

Selline valimine aitab ka järelkasvu turgutada, mille tulemusena võiks neist sirguda massiliste poliitinimeste sekka ka mõned poliitikud. Kui lähete libareklaami õnge ja valite BMW, ei saa te isegi KIA-t, saate mäe all seisva kelgu. Tegelikult isegi kelku ei saa, olete lihtsalt kelgunöör. Tõmmata, lükata.

Pilvepiiril on meile jaganud veel mitmeid praktilisi õppetunde ilmavaate ja silmavaate erinevusest. Oletame, et valime inimesi ilmavaate järgi Pilvepiirile. Tore. Kuid praktika on näidanud, et mõne aja pärast lahkuvad nad silmavaate järgi teise erakonda. Kuhu siis ilmavaade jäi? Kas ilmavaade jäi erakonda ja sealt lahkus ilmavaatetu poliitinimeseraas? Mida ta seal Pilvepiiril teeb, kui me valisime sinna ilmavaate, mitte inimese? Mida või keda me valisime? Kuidas saab valitud ilmavaade lahkuda?

Hiljuti vahetus koalitsioonierakonna pealik ja kõik muutus nii erakonnas, kui koalitsioonis. Muutus inimene, muutusid olud, muutus poliitika. Muutus ilmavaade? Imelik. Seega, kui kohus ütleb et võib, siis meie tarbijate/valjatena peaksime vastu seadma „mitmetoolivärgile“ oma kindla eitava hoiaku. Ega tarbija tobu ole. Ainult meie ise saame kujundada hoiakuid ja tavasid.

Õppige vahet tegema, kas „tasuta“ ja „odavad“ tooted on meile kasulikud või kahjulikud,

Seepärast pole mõtet uskuge liba-libejutte, et valitakse ilmavaate järgi. Pole olemas lihtsalt ilmavaadet, on inimesed, kes kannavad vaateid. Margaret Thatcher on öelnud: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest. Talitagem siis selle järgi ja valime inimese, kellel on ilmavaade.

7.Õpi vahet tegema. Poliitkaubamajas pakutakse meile erinevat kaupa. Mida valida? Kui ärimaailma aluseks on aus konkurents ja selle tagamiseks korruptsiooni ja mõjuvõimuga kauplemise tõkestamine, siis sama reegel peab kehtima ka poliiturul. Mäletate, turg on turg.

Õppige vahet tegema, kas „tasuta“ ja „odavad“ tooted on meile kasulikud või kahjulikud, kas need liigutavad meid edasi või on tegemist vaid poliitilise altkäemaksuga a´la vali mind? Hääleostuga? Või on tegemist mõjuvõimuga kauplemisega, kui lubatakse mingit regulatsiooni muuta? Neil ilmingutel tuleb vahet teha. Või kehtib meil põhimõte, mis Jupiterile lubatud, see härjale keelatud? Mis arvad, härg?

Niimoodi võiks igaüks meist oma turuanalüüsi, harmoonia, kompositsiooni, kruviliite kokku seada, oleks hulka vähem võimalusi poliitkaubamajas petta saada ja lihtsam valikuid teha. Uus toode? Kui keegi pakuks pikaajalist, tõsisest riigireformist lähtuvat, loovusel põhinevat, kiiret ja paindlikku toodet, siis selle ma ostaksin. Teie?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare