Majandusanalüütik Tallinn-Tartu maantee kitsamatest radadest: ehitada planeeritult ohtlikku teed on vastutustundetu, kas ehitame mingit vigursõidurada või turvalist transpordikoridori?

 (165)
Kitsad teeolud
Kitsad teeoludFoto: Kenno Soo

Äriloogika ütleb, et konkureerival turul ei tohi homne teenus olla kehvem tänasest, miks me aga Dr Riigi puhul planeerime teadlikult senisest kehvemat teenust. Ülereguleerimisest tektatud kahju majandusele on oluliselt suurem kui korruptsioonil, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Praegu on heade soovide ja üllatuste aeg. Hellitame teisi heade soovidega ja püüame ennast õige järje peale aidata uusaastalubadustega. Tühja neist uusaastalubadustest, enamasti neid ei peeta, need ju vabatahtlikud. Kuid lubaduse väljaütlemine iseenesest on teraapiline, näitab, et meie kriitikameel, hea ja kurja äratundmise tunnetus, on veel alles. Ainult käivitsmehhanismist, tahtest või enesemotivatsioonist, jääb puudu.

Tegelikult jäägu vägisi tehtud heategu parem ära, suurem osa ajaloo sigadustest on sündinud sellest, et kellelgi on tekkinud liigsuur tahtmine „head teha“. Oma head. Vägisi? Kas vägisi saab head teha? Teistele saab, endale … Selle koha peal me harilikult mõtleme välja sada põhjendust, miks midagi mitte teha (mida võime näha uusaastalubadustele otsa vaadates) ja leiame vähem enesevaenuliku heateo tegemise võimaluse ehk loobume heateost. Vaadake, ka enesele vägisi heateo tegemine pole seda kulu väärt, sest sellega kaasnev stress, sööb kogu tulu ära. Kaitsemehhanism.

Seotud lood:

Teistele head tegemises sellist kaitsemehhanismi pole. Seetõttu on meil välja kujunenud administratiivne heategude süsteem, repressiivse pakkumise vormis - me teeme justkui head, kuid teeme seda vägisi. Teeme niimoodi, et need keda me kaitseme (head teeme) muutuvad rünnaku objektiks. Võtame väga lihtsa näite. Kõik me teame, et helkuri kandmine vähendab õnnetuste tekke võimalust (teoreetiliselt). Helkur on väga hea võimalus ja põhjus päriselt head teha: teavitada inimesi, luua trend ja kleepida neile igal võimalusel hõlma külge helkur. Mida maanteeamet väga tänuväärselt ka teeb. Kui see toimub veel hea sõna ja naeratusega oleks kõik korras, kuid … Päris nii lihtsalt me seda heategu ka ei tee, see pole meie moodi. Meie rakendame selleks, et inimesele head teha riiklikku sundi ja karistust. Ima helkurita ringitatsamine on ka karistatav. Kas Dr Riigi solgan võiks olla: „Me karistame sind õnnelikuks!“? Veider mõtteviis.

Kas te nüüd kujutate ette, mida maksab see, et kõrgkvalifitseeritud politseiohvitserid on sunnitud kontrollima kodaniku helkurit? Menetlema helkuri puudumist? Aga inimese omavastutus? Kodanikuühiskonna kodanikuvastutus? Kuhu need jäävad? Kui helkurit ei ole asendab Dr Riik selle trahviga. Tulemus: keegi ei ole õnnelik, keegi ei ole rahul, kellelegi ei tehtud head tegemise käigus isegi head mitte. Mõttetu ühise raha raiskamine.
Püha müristus, lugesin millalgi seitungist, et politsei on saadetud hoogtöö korras kontrollima isegi rattakellade korrasolekut. Kas meil midagi targemat teha pole. Nii jõulise ressursiga kui Dr Riigi võim tegeleme me varblase laskmisega kahurist.

Planeeritud ebamugavus
Äris on niimoodi, et ettevõtja püüab saavutada kundede rahulolu ja tänu, mõelda kunde homsete vajaduste peale. Kuid mida arvata revolutsioonilisest kokkuhoiumõttekesest ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, kuid kokkuhoiurežiimil. Tundub ju väärt mõte, meie raha kokku hoida. Kuid mõtestame lahti selle sõnumi sisu. Justkui kaks head asja korraga, saame vajaliku liiklusarteri Põhja- ja Lõuna-Eesti vahele ja hoiame veel raha ka kokku. Selle koha peal olekski võinud head tegemise lõpetada, aga ei. Ikka peab seda toredat ettevõtmist serveerima läbi mingi võitluse, ilguse. Ilmtingimata on see vaja ära rikkuda mingi moepoliitilise jutuga, et ehitame uue neljarealise lõigu oluliselt kitsama kuna lai tee paneb kihutama. Kes küll niisuguse ideepojukese pale tuli. Selles põhjenduses on sama palju põhjuslikku seost kui sellel, et lennuki propellerite otstarbeks on pilootidele higistamise vältimiseks tuult puhuda.

Ei teagi mida teha sellise põhjenduse peale, kas nutta või naerda.

Kas me ehitame mingit vigursõidurada või turvalist transpordikoridori?

Kui administratsioon tõsise näoga (loodetavasti mitte tõsimeeli) niisugust nalja viskab, siis teeb küll nõutuks.

Loe veel

Teada on antud, et järjekordne Tallinn-Tartu maantee neljarealine lõik ehitatakse 1,2 meetrit kitsam kui senised standardid ette näevad. Kitsam tee peaks panema autojuhti paremini sõidukiirust tunnetama. No ma ei tea, kas me ehitame mingit vigursõidurada või turvalist transpordikoridori? Teha teed, mis on nii kitsas, et juhid on sunnitud sellel aeglaselt sõitma on ikka äraspidise head tegemise musternäidis. Muide mis nende kehtivate standarditega juhtus? Uute Kose ja Võõbu vaheliste maanteelõikude kavandamisel on võetud aluseks Rootsi projekteerimisnormid, mis lubavad ehitada kitsama, 3,5 meetri laiuste radadega neljarealise maantee kui seda nõuavad majandusministeeriumi seatud standardid (3,75 meetrit).

Kuidas siis niimoodi, kehtib standard, kuid projekteeritakse võõramaa normide järgi? Milleks meile siis standardid? Ja mingi Hollandi käsiraamatule viitamine on veelgi kohatum. Iga kokkuhoid ei ole kokkuhoid. Näiteks Inimkonna lolluste ajaloost üks näide: ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ Vaat selline kokkuhoid. Meeldib?
Äriloogika ütleb, et konkureerival turul ei tohi homne teenus olla kehvem tänasest, Dr Riigi puhul planeerime teadlikult kehvemat teenust. Miks?

Kuidas siis niimoodi, kehtib standard, kuid projekteeritakse võõramaa normide järgi?

Planeeritud ohtlikkus

Kuid tagasi ohutuse juurde. Kas tõesti tõstab kitsam tee ohutust? Langetab sõidukiirust? Ohutust ei tõsta ja sõidukiirust vähendavad need korralikud juhid, kes praegugi ei kihuta. Aastaid tagasi tehti midagi sarnast Tallinnas Narva mnt Kadrioru lõigul, 2+2 liiklusskeem muudeti 3+2 süsteemiks ehk samale teelaiusele jooniti maha kahe rea asemel kolm. Räägiti ka kiiruse piiramisest ja ohutusest, kuid need eesmärgid jäidki saavutamata, lihtsalt sõit muutus ebamugavamaks. Liiklusvoog ei muutunud rahulikumaks ega ohutumaks, vastupidi muutus närvilisemaks, sest oht külgi kokku lüüa suurenes drastiliselt. Liikluskiirus on endiselt u 65 km/h. Inimene harjub kõigega, isegi sellega kui talle „head tehakse“.

Kui see ümberjoonimine oli mingil määral arusaadav (pealinna kikilipsus on püsivad läbitavuse probleemid ja radade kitsendamist tuli taluda kui kaasnevat pahet), siis ehitada planeeritult, ettevaatavalt, aastakümneteks, nigelat teed …? Teed , mis saab olema ebamugav ja planeeritult ohtlik, sest sõidukiirused ei vähene, on küll vastutustundetu. See pole kokkuhoid.
Kuid selliseid rahustamisehitisi on kogu maa täis. Rahustamine on muutunud kalliks, peenutsevaks, kuid maotuks moehulluseks. Sõitsin hiljuti üle Tuukri-Uus-Sadama ristmiku ja üllatus-üllatus, bensiinijaama juurde oli sirge tee asemele kujundatud mingi kõver ussijätke. Milleks? Sellel ristmikul on niigi raske liigelda, kuid ussijätke ( mis asub täiesti vales kohas) muudab olud veelgi ohtlikumaks. Kuid tegid head. Palumata. Vägisi. Laagna Ülipoe parkla vajab ka (kui liiklusreegleid järgida) vigursõidumeistri oskusi. Isegi kullakallis Kuusalu ehitati täis mingeid mõttetuid ohutusaarekesi. Kuigi jah ilmselt oleks neid õigem nimetada ohusaarekesteks. Need on ohtlikud liikluses, koristuses ja töömahukad hoolduses. Kõik need tõkendid panevadki reegleid rikkuma, sellises vaikses, kuid tihkes kodanikuallumatuse vormis.
Oleks aeg lõpetada raha kulutamine ebamugavuste planeerimiseks. Õigemini oleks aeg see mentaliteet välja juurida.

Kui avalik teenistus on teenindussektor, siis tuleb mõelda ka sellele millist teenust see pakub ja milline on selle eesmärk. Kuid tihti on avalikus teeninduses nii, et eesmärk kaob tigedokumentide massis ära ja järgi jääb vaid juriidiline (karistamise) vorm.

Aastalõpu eri
Nüüd aastalõpus on pea igal laual pähklid, mandlid, rosinad. Meil kontrollitakse justkui kõike, eriti suurpoode. Usute? Usaldate? Vaadake ülipoodide pähkliriiult? Mida seal vaadata? Nojah, sortiment on ju vägev, kuid … Minule pähklid maitsevad, peab tunnistama, et pähklid moodustavad kindla osa minu söögiratsioonist. Kas te näiteks olete pööranud tähelepanu mandlitele? Tunduvad justkui ühesugused, kuid osadel tuletab meelde anekdooti vegetariinlikust seenepirukast lihatäidisega. Ah, küsite, et kus siis taimetoitu liha sai? Lihtne, seened olid ussitanud. Sama ka mandlitega, kui vaadata, siis on näha, et osa mandleid on ussikeste poolt üpris ära äästatud. Osad pakid on ilmselt nn“ 2 in 1“ elustoidu pakid. Nendega võib ka eksperimenteerida, sest nende kapis seistes muutuvad mandlid ikka krobelisemaks. Kuid kus on siin kaitse ( no mina kodanikualgatuse korras sellist saasta lihtsalt ei osta)? Või kas meile on teada antud, kas need ussikesed on süües kahjulikud või hoopis kasulikud. Parandavad seedimist? Või kuidas on nende pisiloomaksete väljaheidetega? Me ju teame, et paljud „mikrod“ ise pole kahjulikud, vaid nende elutegevuse jäägid on seda? Seda me millegipärast ei kontrolli. Miks? Tegelikult arvan ma et ei peagi kontrollima, kui on tagatud meie põhiõigus – jääda ellu. Me oskame ise vahet teha, mida süüa, mida mitte. Samas teave selle kohta, mis milleks, peaks meil Dr Riigi poolt antud olema. Meie, kunded, saame ise palju rohkem, kui Dr Riik ära teha turu korrastamiseks.

Vesine värk
Kuid on valdkondi, kus kundedena oleme kaitsetud, meil ei ole valikuvõimalust. Me võime valida, millist õuna me ostame, kellelt liha hangime, millist bussi kasutame või millist mandlit ostame, me hääletame iga päev ühe või teise ettevõtja tegevuse poolt või vastu oma rahakotiga. Mõnus. Kuid me ei saa valida, millist elektrivõrku, veeettevõtjat või soojatootjat kasutada. Need on administratiivselt määratud piirkonnad ja meil jääb üle vaid lootus, et need kes on määratud hinna ja kvaliteedi suhet korraldama on oma tegemistes kompetentsed.

Kõik need alad, mis tundusid kunagi päästmatult monopoolsed nagu elektrienergia, gaas, telekommunikatsioon jne avamine konkurentsile on andnud valdkonna arengule lisatõuke, tarbijale odavama ja kvaliteetsema teenuse. Miks? Eks ikka sellepärast et meie hääletame, kes meile meeldib pakutav teenus või mitte. Neis valdkondades, kus sellist turu avamist veel ei ole toimunud, on jama-jama otsa. Viimane näide (mitte küll hea näide) on veelahing ettevõtja ja DR Riigi vahel.
Ega enamus kundedest enam aru saagi, mille üle vaieldi, miks vaieldi, sest lisaks veelahingule oli tegemist eelkõige infolahinguga. Me ei oska pidevas infovoos enam prioriteete sättida. Elame nagu seriaalis, seeriast seeriani, kohtuotsusest kohtuotsuseni.

Siinkohal tuleb tunnustada konkurentsiameti visa tööd põhiõiguste kaitsel ja väärikat võitu selles pikaajalises lahingus. Kuid isegi seda väärikat võitu peame me millegipärast edastama läbi negativismi. Harjumus? Loed seitungist, et „Riigikohtu halduskolleegium rahuldas tänase otsusega osaliselt AS Tallinna Vesi kaebuse konkurentsiameti vastu, leides siiski, et konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta.“ Püha müristus, milline koletekst, mis jätab mulje, et konkurentsiametile antakse teada, et seadus on üle külavanema otsuse ja neid otsuseid (üllatus-üllatus) ei peagi täitma. Tunned loetust üheaegselt nii heameelt kui kurbust. Ühest küljest on lahend epohhiloov. Üks epohh on lõppenud, munitsipaalmonopistlikule ajajärgule on sellega pandud punkt. Selleks kulus Konkurentsiseaduse vastuvõtust 1992 aastal 25 aastat, millest viimased seitse aastat on pidanud rasket võitlust konkurentsiamet.

Ükski külavanem ei saa laiendada enda õiguseid seadusandlikust raamistikust väljapoole.

Kurvaks teeb riigikohtu sõnastus, mis vabatõlkena võiks kõlada et „konkurentsiamet ei pea oma tegevuses järgima iga külavanema korraldust“ Kui see otsuse osa oleks kirjutatud nii et „Tallinna Vesi on kohustatud järgima Konkurentsiseaduse ja EL asutamislepingu aluspõhimõtteid …“ siis oleks kõik korras olnud. Kõik riigi kodanikud ja haldusüksused peavad mängima kehtestatud seadusandlikes raamides. Ükski külavanem ei saa laiendada enda õiguseid selles raamistikust väljapoole, see on seadusvastane.

Viimane õnn, kasutage juhust
Vahel lausa imestan, küll see EL ikka jaksab reguleerida, peamiselt keelu vormis. Ikka meie heaks ja kasuks. Kuid samas teeb mind ärevaks selle tegevuse keskkonnakahjulikkus. Kas keegi on mõõtnud, kui palju tagumiktunde on läinud üle liidu ikka uute ja uute keeldude väljamõtlemiseks? Te ei saanud aru? Vaadake teistpidi, kasvõi „kirimiraneti“ näitel, kui poleks nii palju tigedokumente toodetud, siis oleks esiteks ära jäänud nende regulatsioonide ettevalmistamise-kooskõlastamise-menetlemise energia (hõlmab mitme ministeeriumi, ameti, valitsuse ja riigikogu tööd) ja samuti kuue riigistruktuuri hilisema tegevuse kulu.

Kas suudate kujutada ette seda „bürokraatliku jalajälje“ tekitatud looduskahju, ressursiraiset ja energiakulu? Asjata elatud elusid? Ei kujuta? Kuid see „ökobürokraatlik head tegemise jalajälg“ kahvatub võrreldes sellega, mis toimub Brüsselis. See on täiesti meeletu. Hiljuti saime teada, et „õigete“ friikartulite jaoks hakatakse välja andma värvikaarte. Tundus pöörasuse tipp, kuid ei arvanud ära. Aastalõpp üllatas seitungiteatega, et tuleva aasta märtsist keelab EL aastavahetusel õnnevalamiseks mõeldud tina müügi. Soomlastel soovitatakse juba tänavu asendada tervisele ohtlik õnnetina suhkru või mesilasvahaga. Nali? Või mõnitamine? Teadjainimene sosistas, et jahimehed pidid tinahaavleid laskma tuhandete tonnide kaupa taeva poole. Vaat selline lugu. Ei tea, kas nepihaavlid asendatakse mesilasvaha või suhkruhaavlitega ja kas need ka magusamaksu alla lähevad?

Korruptsiooni kui pahe kulukus kahvatub võrreldes ülereguleerimisest tulenevate kahjudega majandusele ja ühiskonnale tervikuna.

Kolmkümmend aastat tagasi ei teadnud me, et maailma vaevab selline kuri haigus nagu korruptsioon, paarkümmend aastat tagasi saime sellest teadlikuks. Siis saime ka aru, et see mis tundus eelmises süsteemis sõbrasuhtena võib konkureerivas maailmas osutuda kalliks lõbuks. Kui kalliks me täpselt ei tea, kuid miks maksab ühe maanteekilomeetri ehitus Venemaal umbes viis korda rohkem kui Soomes? Klimaatilised ja geoloogilised tingimused on sarnased. Vene teede kõrgema hinna põhjus on lihtne – korruptsioon, mida pole kunagi nii lihtne mõõta olnud.

Niisiis on tegemist kalli „lõbuga“, millega oleme üpris meisterlikult (vahel ilmselt ülegi pingutades) ja tulemuslikult võidelnud. Tänapäeval on kõigil vähemalt kõneliselt selge, et tegemist on pahega. Kuid korruptsiooni kui pahe kulukus kahvatub võrreldes ülereguleerimisest tulenevate kahjudega majandusele ja ühiskonnale tervikuna. See on pahe, mille peame enesele teadvustama ja seda ravima hakkama. Ülereguleerimine imeb majanduse elumahlasid samuti nagu korruptsioon, võttes sellelt kiire arenguvõime.

Kui me nüüd uuel aastal sajastena, sajaga põrutame järgmisesse riigisajandisse, siis tahaks soovida, et see (arengu)tee oleks mugav, innustav ja loominguline, mida ei kitsendataks, ahendataks ega märgistataks arengu pidurdamiseks. Sajaga põrutamiseks pole 30 km/h märk küll tarvilik abivahend

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare