Majandusanalüütik: usalduskrediidi pankuri dilemma ehk kas ettevõtjate erakonna ideel on jumet

 (17)
Pankur
PankurFoto: Scanpix, PantherMedia / Phovoi R.

Poliitmaastik on nagu pank, kus valija on pankur ja poliitik laenuvõtja. On kätte jõudnud aeg, mil pooleprotsendilised kasvud ja sussides mugavalt tuterdamine ei ole piisavalt head, pole jätkusuutlikud, pole krediidikõlblikud, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Suvine vaikhooaeg hakkab ilmet võtma, kuid ega elu, majandus, meedia seisma jää. Kui midagi suurt pole, siis tuleb ennast võistlusvormi hoidmiseks vähemalt kuivtrenniga turgutada: teha kükke, peastarvutusi, kirjutada ökonoomilisi poeeme. Seekord tekitati suveteemaks ettevõtjate erakonna loomise idee. Et nüüd kohe, kohe … Mitmed ettevõtjad on selle teate küll (lausa paaniliselt) ümber lükanud, kuid …. Kuid tühja sest, et ei tunnista, sest „meie kõik ju teame“, et teevad. Midagi ikka teevad.

Ettevõtjad on ju ettevõtlikud inimesed. Võib-olla on selles „meie kõik ju teame“ terake ootust, müütilist uskumust, et midagi muutub. Veel paremaks? Pigem lootust, et tuleb keegi ja muudab, meie … Meie istume kui suveteatris ja vaatame elu kui antsakat lugu. Ilmselt on selle põhjendatud kahtluse aluseks ka pealinna võimalik ettevõtjate veetud valimisnimekiri. Mine sa võta kinni, kas proovivad klubilist tegevust arendada või teevad peaproovi 2019. aasta Pilvepiiri valimisteks.

Kuigi põhiküsimus polegi selles, kas mõni uus erakond tehakse või mitte, vaid selles, kas meil on vaja mingit uut jõulisemat, keskendunumat arengutõuget. Kuid kõigil on huvitav, mis näitab, et erakonnaturul on ideele suuremat kandepinda kui pelgalt ettevõtjad. Ettevõtjad on muidugi keskmiselt krapsakamad inimesed ja tajuvad ka seda, kui keskkonnas midagi viltu vedama hakkab ja tahavad seda parandada.

Seotud lood:

Turu tunnetamine
Teevad või ei tee, kuid laisalt rannas lebades, intellektuaalset huvitava mõttekonstruktsioonina, täitsa mõnus ajugümnastika. No vaadake, kui aju kulutab 20-25% meie energiast vaid 2% kaalu juures, siis on seda instrumenti vaja heas korras hoida ja treenida isegi laisalt rannas lebades. Kui teile ei meeldi olla mõttetark rannas võite läheneda probleemile ka kui usalduskrediidi pankurid, külmalt, kaalutletult, turusituatsioonist ja panga vajadustest lähtudes. Miks? Vaadake meie kõik, valimisõiguslikud kodanikud, anname ju välja neljaaastaseid usalduskrediite. Me kõik oleme pangaomanikud või … pangaröövlid.

Pangaröövli filosoofiat on mul raske tabada, seepärast jätan selle vahele. Niisama õunte pealt vaadata ettevõtjate erakonna perspektiive pankuril mõtet pole, vaatame turgu, mida turg nõuab? Kas üldse nõuab? Võib-olla on niimoodi, et kõik on rahul ja vaid üksikud irisejad solgivad klaari poliitturgu. Kas kõik tarbijate nõudmised toodete/teenuste järgi on kaetud? Pole võimalik.

Vanadele firmadele tundub, et turul on kõik olemas, kuid uustulnukad näevad turgu, teise nurga alt, rikkumata.

Ettevõtluses on niimoodi, et: „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” ((G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku”). Me ju ei taha olla mahajääjate hulgas?

Loe veel

Harilikult niimoodi ongi, et vanadele firmadele tundub, et turul on kõik olemas, kuid uustulnukad näevad turgu, teise nurga alt, rikkumata, veel ilma pimetähnita nurga alt. Nad näevad tehnoloogiate kasutamise uusi, uskumatuid võimalusi, võimalikke tooteid ja teenuseid hoopis teisiti, kui turul toimetajad. Nii ka poliiturul, täielik pimetähn turu suhtes ilmnenud intervjuust, mil poliitinimestelt küsiti võimaliku ettevõtjate erakonna asutamise kohta, mil särasilmselt kuulutati, et seda küll ei ole vaja, sest kõik erakonnad seisavad ettevõtjate huvide eest. Vaat niiviisi. Kõik. See näitab, et poliitinimestel pole turu tunnetust mingit aimu. Ei hoia poliitmaastikul kõrva vastu maad. Või oli tegemist võllanaljaga. Pimetähniga? Kui lepingupühaduse rikkumine (kokkulepitud maksumäärade ühepoolne tõstmine) on ettevõtjate huvide eest seismine, siis sellist huvide esindatust (teenust) küll pole vaja. Jätku parem teenindamata.

Ütleme niimoodi, et sõnapidamise valdkond erakondade igapäevategevuses on üpris ahtrake. Seda toodet annaks arendada. On defitsiidis ja mitte strukturaalses ega nominaalses vaid totaalses. Turu, päristuru mehhanismide mõistmine on ka ahtake, ehk kui poliitinimesed ütlevad, et nemad esindavad ettevõtjaid, siis milliseid? Kelle huve? Hm, Dr Riigi omanduses olevaid ebaefektiivseid tegevuste huve? Kui meie mõistes paduettevõtjatemeelne poliitinimene ei tee vahet päristuru ja seal kujuneva nõudluse-pakkumise vahekorrast tuleneval turupildil, siis ei ole see küll see, mis võiks esindada ettevõtjate huve.

Kui lepingupühaduse rikkumine (kokkulepitud maksumäärade ühepoolne tõstmine) on ettevõtjate huvide eest seismine, siis sellist huvide esindatust (teenust) küll pole vaja.


Enamgi veel, see on ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine. Kuid pole halba ilma heata, sellest väärmõttest saame teadmise, et mitte ettevõtjate huve ei pea poliitinimesed esindama, vaid eelkõige ettevõtluskeskkonna sh ettevõtjate huve. Nüüd ütlevad poliitinimesed, et see on küll ebavõrdne ja röövellikult kallis, aga me teeme „head“ elanikkonnale, nemad nõuavad, kuid … Kuid ka see pole tõsi, sest ka tarbijaid koheldakse ebavõrdselt seoses sellega, et kui üks ja sama toode on müügil samade hindadega, kuid Dr Riigi toode on neli korda ebatõhusam, kui turuhind võimaldab, siis võtab Dr Riik enese toote eluspüsimiseks ühe inimese teenindamiseks nelja inimese taskust raha.
Kolm nendest teenus ju ei saa, vaid peavad ostma päristurult teenuse täishinnaga, mis tähendab et ta maksab teenuse eest topelt. Kõige vahvam on nendel, kes teenust ei pruugigi, nemad ei saa midagi, peale maksmisrõõmu. Nii, et lobajuttu on rohkem kui ettevõtjate vabandust, ettevõtluse esindamist. Kõiksugune Dr Riigi poolne hinnamoonutus makstakse kinni meie eneste taskust.

Jaama läbivad rongid?
Kuskohalt tuleb see elementaarsete põhitõdede mittemõistmine? Võib olla on asi selles, et on liidrikriis. Juhid vahelduvad nagu imperaatorid enne Rooma riigi lõppu. Üheksakümnendate alguses, kui ametite pealike teenistusiga oli lühike, öeldi järjekordse pealiku tutvustamise kohta: „Näe, uus jaama läbiv rong saabus!“. Nüüd on siis kord poliitinimeste käes. Silma torkab veel üks poliitturu defitsiidi element - kirge ei ole.

Eestvedajate kirge pole. „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kasutatud autode müüja, valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees ning asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje“ ((P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ ).

Üksteise sopaga loopimine ei ole kirg. No vähemalt minu kirg mitte. Mitte keegi ei järgne liidrile, kes telekas iga nädal võtab ette oponendi tegelikud ja kujutletavad patud seitsmenda põlveni või monotoonselt manab, et tulge vuta-vuta minu järgi, mul on siin üks kaval pooleprotsendiline kasvuplaan (mille ma teie taskust mitmekordselt tagasi võtan). Olete huvitatud? Muidugi pole. Tahate kirge, tahate eksponentsiaalset kasvu.

Vabariigi 200 sünnipäevaks?
Kuhu siis seada eesmärk? Viie rikkama sekka? Jumekas eesmärk oli, kuid jäi sisustamata. Sõna jõust üksi jäi puudu, tegu ju ei järgnenud. Ettevõtluskõrgkooli Mainor külalislektori Garett Jonesi sõnul jõuab Eesti praeguse majandusmudeli ja arengutempoga Rootsi näitajatele järgi 75-100 saja aasta pärast. Pikk aeg oodata. Võib-olla on Dr Riik majanduskeskkonda jõudsalt parandamas ja areng pääseb kännu tagant lahti? Ei tundu sest, mais andsid ettevõtjad Dr Riigile kõigi aegade negatiivseima hinnangu, pidades viimaste kuude tegevuse mõju ettevõtluskeskkonnale negatiivseks. Hävitav hinnang. Kusjuures hinnang oli negatiivsemaks muutunud kõikides valdkondades. Nii, et ettevõtlike inimeste kihk midagi paremuse poole pöörata on täiesti arusaadav. Tegude inimesed ju.

Kuidas jõuda järgi seisakule?
No ega me mingid „könnid“ ka ei ole, areneme tasapisi, mullune soliidne uuring näitas, et heaolu on Eestis aegade parim. Oleme tõusnud tuntud indeksis esimese 25 piirimaile. Olen nõus, kuid saab paremini, hulka paremini. Prognoosid näitavad, et vähemalt Soomele võime järgi jõuda 20 aasta pärast, kuid Soome seisab. Kas me tahame seisakule järgi jõuda? Kallile seisakule? Peaminister Sipilä peab rahvale meelde tuletama, et Soome riik on võtnud võlgu ligi miljon eurot tunnis seitse aastat, öösel ja päeval: "Nüüd on ülim aeg mõelda, kuidas edasi minna. Tegelikkuse eest pääsu pole.“ Tal oli julgust (nagu Churchillil, kes lubas verd, pisaraid ja higi) öelda, et lähiaastad on keerulised, ollakse sunnitud vastu võtma valulisi otsuseid. Samas on tal usk Soome „sisusse“: "Kõik vastutustundlikud soomlased tahavad siiski lõpetada võlgu elamise. Üksteise süüdistamise asemel tuleb meil leida reformide tegemiseks ühine meel." Ja tõdemus, mis meil kipub unustuse hõlma vajuma „Heaolu teenitakse agarusega, teadmistega ja kõva tööga. Me peame tagama võimalikult paljudele soomlastele töö, et nad pääseks ehitama meie ühiskonda,". Väga riigimehelik. Ettevõtlik ka.

Kui me kiirelt meie majanduse struktuuri ei reformi ja rõhume rohkem sellele, et meil olevat mingi „õigus saada“, siis see tähendab, et me ei järgi ei Soome valitsusjuhi ega meie riigipea mõistuspäraseid suunaviiteid vaid me libiseme mööda (näilist) heaolu kaldseina üha madalamale omandatud abituse sohu, nõudes enese ülalpidamist. Kellelt? Ükskõik kellelt.

Alati on kaks võimalust edeneda, kas teiste järel susse sahistada, tundes rõõmu pudemetest või olla ise eestvedaja.

Põhja-Hispaaniast pärit 23-aastane hispaanlanna kaebas oma vanemad kohtusse, sest viimased ei olnud nõus teda enam rahaliselt toetama. Neiu jäi kohtus kaotajaks, sest kohtuniku hinnangul on ta ise oma hädades süüdi ehk liiga laisk. Ta oli omal soovil töökohtadelt lahkunud „Põhjenduseks oli alati kas liiga suur töökoormus, liiga pikad tööpäevad või madal palk,“ seisab kohtuotsuses, kus tõdetakse, et pärast täisikka jõudmist võib naise käitumist juriidiliselt nimetada laiskuseks.“ Niisiis lootusetu omandatud abitus ehk ropp laiskus. Samas ameeriklased on töönarkomaanid. Nad teevad iga päev kauem tööd, lähevad hiljem pensionile ja võtavad vähem vabu päevi, USA elanikud teevad 25 protsenti rohkem tööd kui eurooplased. Just seetõttu on nad ka edukamad.
Kaks võimalust

Alati on kaks võimalust edeneda, kas vuta-vuta teiste järel susse sahistada, tundes rõõmu pudemetest või olla ise eestvedaja. Avastaja. „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa ja nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik.

Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“). Selline oleks meie loomulik arenguloogika, kui tahaksime kiiret arengut. Edukust. Heaolu.

Kuid Eesti Panga prognoosi järgides kasvab majandus 2017. aastal 3,5%. Tahaks hüüda: Vaid? Ainult! Kuid häda on selles, et üle selle muutub SKT lõhe positiivseks ja majanduses pole enam vabu ressursse, mille arvelt veelgi kiiremini kasvada. Seetõttu aeglustub majanduskasv 2018. aastal 3,3%-le ja 2019. aastal 2,9%-le. Juba 2015 a. hoiatas Eesti Pank, et järgmisel kahel aastal jääb kasv 3–4% juurde, mis on meie pikaajaline kasvuvõimekus. Ärge mitte ainult lugege seda prognoosi hajusa pilguga, mõtestage see hinnang. Lagi, meie lagi ja veel pikaajalise võimekuse lagi. Hirmus. Parafraseerides J. Liivi, mitte must lagi, vaid väga madal kasvulagi on meie majandusel. Kas sellel on midagi ühist eksponentsiaalse kasvuga? Ei ole, hullem veel kiire kasv on tervistkahjustav nagu treenimatu tugitoolisportlse lähetamine „Raudmehe“ võistlustele: „Kasvu toetavate struktuurireformideta saaks majanduskasv kiireneda üle 4% üksnes ajutiselt ja tõenäoliselt majanduse ülekuumenemise hinnaga,“ No nii, ülekuumenemine ka veel. Nüüd on see ühes kvartalis ületanud 4,4% ja SKT lõhe ongi muutunud positiivseks. Majanduses pole enam vabu ressursse, mille arvelt veelgi kiiremini kasvada, mistõttu aeglustub ka majanduskasv. Seega tagasilangus.

Ette võtmine ja ette võtjad
Ilma struktuursete reformideta pole mingi eksponentsiaalset kasvu loota. Rõõmustame kvartalitulemuste üle, kuid kasv on jätkusuutmatu kui kartuliidu pimedas keldris. Struktuur ei toeta kasvu. Seega hüüab Eesti Pank juba pikemat aega (täpselt samuti kui riigikontroll), et majandus vajab struktuurseid reforme. Midagi on vaja ETTE VÕTTA. Kui nüüd selle nurga alt vaadata, siis seltskonda, milline võtaks ette tegevuste jada, mis on kohane maailmamajanduse kiirmuutustele, korrataks meie elu-olu läbi riigireformi, vabastaks loovuse ja ettevõtlustahte, siis selliseid ette võtjaid on meile küll vaja. Selliste ette võtjatel oleks jumet ja kohta poliitmaastikul. Struktuursed reformid on need, mida peaks Pilvepiir tegema, sest ettevõtjad ise neid olusid muuta ei saa. Seadusi võtab meil teatavasti vastu seadusandja. Struktuursete reformide tegemine ei ole vastutulek ettevõtjatele vaid jätkusuutliku majanduskeskkonna loomine meile kõigile sellest tulenevate võimalustega

Papa Carloga tulevikku?
Seega kui poliitinimesed väidavad, et kõik erakonnad esindavad ettevõtjate huve, siis milliseid huve? Kasvatada majandust 0,5-3,5%? Asendustegevusena vibutada piitsa, karmistada karistusi? Ei usu. Jätkusuutlik kasv on meie kõigi huvides, mitte ainult ettevõtjate huvides. Ettevõtjad on vaid need töövahendid, kes suudavad viia oma hulluses ühiskonda edasi. Meiesugune mobiilne, ette võtjate, ühiskond on edukas vaid siis kui oleme pidevas (kiires) liikumises. See on nagu tsiklitega tünnissõit, kui hoog raugeb, kukutakse alla, alla, alla …

Just selleks peab Pilvepiir, kui usin hooldusmeeskond (mitte nagu piitsaga papa Carlo) tegelema loovust ja initsiatiivi ärgitavaid reforme. Dr Riik peab olema hea teenindaja, tegema vajadusel kiireid boksipeatusi rehvide vahetuseks, tormivarju pakkuma, mitte sõidu pealt kütust krattima. Samuti ei peaks mõtlema sõnadele kogu aeg uusi tähendusi ja tõega koonerdama, maskeerides igat kaika kodarasse loopimist heateoks. Muide kas te teate millesse suri U-2 allatulistatud piloot G. Powers? Muidugi allakukkumisse, kuid … Kuid palju hiljem ja helikopteriga, millel lõppes kütus: „Tol helikopteril oli oma ajalugu, mida ka Gary tundis. Kütusepaagi näidik näitas, et paak on tühi, kuigi tegelikult oli kütust piisavalt“ (…) „Nad parandasid selle ära, aga talle ei öelnud. Jabur lugu.“ (G. Whittell „Spioonide sild“. Tõesti jabur, kuid aktuaalne, hukkuda salajase head tegemise tulemusel. Avatus ja koostegemise lust on see, mida tänapäeva ettevõtlikud inimesed ootavad. Selle teenuse järgi on küll turul nõudlust. Papa Carlo järgi? Vaevalt.

Kolmas sund esimeseks
Ettevõtlike ja oma elu ise suunavate inimeste jaoks on poliitturul täiesti selgelt puudu tootest mis võimaldaks täiel määral eneseteostust ja loomingulisust. Inimlik tehatahtmine, saavutusvajadus, on uskumatult võimas kütus heaolu kasvuks. Üldiseks kasvuks. „Teadus näitab, et kõrge tulemuslikkuse saladus ei ole meie bioloogiline sund (vajadused ellujäämiseks) või see, kuidas meid mõjutavad preemia ja karistus, vaid meie kolmas sund – sügaval inimese sisemuses peituv soov juhtida oma elu, laiendada ja avardada oma võimeid ning täita oma elu eesmärgiga.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ ) Seda seltskonda ei esinda enam mitte keegi, nad on jäänud … orvukesteks. See ressurss jääb kasutamata. Pole vaja? Liigne? Muutuste ajal? Ei usu. Olukorra muudab ohtlikumaks asjaolu, et kogu maailm on muutustes. Suurtes muutustes.

Oleme üleminekufaasis. Ilmselt on rahulolematus poliituruga ettevõtlike inimeste ettevõtmine, et võtta ette need sammud, mida on vaja üleminekuaja kahjude minimeerimiseks. Ettevõtjate järjekordne hoiatushüüe Titanicule, mitte jäämäega amüseerima hakata. On külm, ebamoraalne ja valusate tagajärgedega. Kas kaptenid sillal mõistavad hoiatust? Reageerivad sellele? Või reageeritakse vaid orkestri tekile toomisega? Praegustes oludes tuleb vahendeid (ka intellektuaalseid) koondada, mitte laiali jagada. Maailm muutub tohutu kiirusega, kuid mitte ühetasandiliselt vaid mitmel tasandil korraga. Meie ainuke võimalus selles edukas olla on olla paindlik, kiire - heita kõrvale kõik kiirliikumist segav

Kahe maailma piiril
Tuulelohe konverentsil ütles riigipea: „Ettenägevas ja end muutusteks institutsiooniliselt ette valmistada suutvas ühiskonnas on inimeste kohanemist võimalik kergendada ja kiirendada. See asjaolu on kriitilise tähtsusega, sest sellel sajandil jäävad võitjaks need, kes ees ootavaid muudatusi kõige paremini tajuvad ning selleks kõige paremini ette valmistuvad. Murranguliste aegade suurim keerukus seisnebki selles, et ühel ja samal ajal tuleb osaliselt elada veel endises maailmas, kuid samal ajal kohanduda eluks muutunud maailmas.“

Väga tähelepanuväärne ja täpne hinnang olemasolevale olukorrale. Ka väga sisukas suunaviit. Kuid mitte ainult, riigipea tõi küsimuste voorus välja ühe vähe tähelepanu pälvinud mõtte, et üleminekuperioodil tuleb teha investeeringuid nii tulevasse maailma, kui ka tänasesse tehnoloogiasse, mille lõpperioodi investeeringud tuleb ilmselt maha kanda, kuid teisti ei saa. Ärgem seda unustagem, selle sidumisteenuse jaoks peab meil ka vahendeid jätkuma. Seega me peame olema valmis selleks, et oleme sunnitud investeerima raha ja intellektuaalset kapitali töö iseloom muutusse, tehnoloogia muutusse, aga samuti olemasolevate töökorralduste ja investeeringutesse. See kõik loob tohutu koormuse meie tegemistele, iga vale samm, pole mitte lihtsalt vale samm, vaid rida järgnevaid eksonentsiaalseid valesamme. Sellega ei tule me enam toime.

Me ei jõua enam kellelegi järgi, isegi nendele mitte kes seisavad. Heal juhul möödume vaid neist, kes meist kiiremini allapoole kukuvad. Vaat selle olukorra lahendamiseks ongi meil vaja ette võtta tõsised struktuursed sammud, mille alustavaks suunanäitajaks võiks olla Tuulelohel öeldu ja mille sisustaks raidlalik riigireform. Kui suund on antud ja mehhanism paika pandud, ei saa miski meid peatada. Just seepärast on meil vaja ärgitajaid, ette võtjaid ja ettevõtjaid.

Meie olemegi pank – usalduskrediidi pank
Kas poliitturul toimivad turuosalised on võimelised selliste väljakutsetega toime tulema? Kui on, siis on kõik hästi, kuigi esmalt vajataks tohutuid sisemisi ponnistusi. Peaaegu oma DNA muutmist. Kuidas see toimuma peaks? Kas briti huumori võtmes: „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“).

Kuid siis ei muutu ju midagi peale sõnajada. Eksponentsiaalset kasvu ei tule. Raamatute raamatus võis küll Saulusest saada Paulus, kuid see on erand. Pigem innustus muutuste võimalikkusesse. Kas teile jätab usutava mulje, kui Kahevahel erakond, Muutuste erakond või Lahesäga seltskond tuleksid põhjaliku muutuste kavaga turule? Usute? Või usute, aga kontrollite? Nagu pank laenutaotlejat. Õige, sest just meie, kodanikud, oleme need, kes annavad välja usalduskrediiti neljaks aastaks.

Meie kohustus on kontrollida laenutaotleja tausta, nende usaldusväärsust, lepingukindlust, sõnapidamist, krediidivõimet. Kõike, et meie pank sellest kahju ei saaks, vaid kasumit kasvataks.

Ilmselt küsite esiteks, et kuulge, head plaanid, aga kuidas nende eelmiste usalduskrediitide lunastamisega on? Kas need ka täitmisele kuuluvad või peab pank need provisjoneerima? Jälle? Kuidas suhtuda, murtud lepingutesse, katmata lubadusse ja bilansiga susserdamisse a´la struktuurne tasakaal või täitsa tasakaalustamata tasakaal? Kas laenutaotleja on väärt uut usalduskrediiti või on pidukonnad (party – pidu) oma lubadustega nagu tuletistuletisvõlakirjade müügiga oma kreditaabluse minetanud?

Need on küsimused millele peame andma vastuse austatavad pangaomanikud. Nüüd on panga arengus aeg, mil pooleprotsendilised kasvud ja sussides mugavalt tuterdamine ei ole piisavalt head, pole jätkusuutlikud, pole krediidikõlblikud. Oleme jõudnud paradoksaalsesse strukturaalsesse ummikusse, iga väiksemgi kasv (3-4%) toob kaasa jätkusuutmatuse ja ilma struktuursete reformideta, pole majandusel jõudu jätkusuutlikult kasvada.

Väga kehvasti. Kõigepealt peavad laenutaotlejad läbi viima struktuursed reformid ja esitama uue kasvulise äriplaani. Pank vajab jätkusuutlikuks arenguks ette võtmisi, projekte, mille kasv oleks eksponentsiaalne. Mõistlikum oleks ju vajadusel laenutaotlejaid saneerida, kui riskida sellega, et tuleks panka saneerida. Ilmselt oleksid need eksistentsiaalsed küsimused, millele vastust tuleks leida, mitte kitsendada situatsiooni naeruväärsete suveteatri skitsideni.. Või mis te arvate, austatavad pangaomanikud?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare