Maksuekspert Lasse Lehis näitlikustab, kuidas Jürgen Ligi manipuleerib maksumaksjatega

 (189)
Jürgen Ligi
Jürgen LigiFoto: Ilmar Saabas

Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud. Kirjandusklassika sõpradele on need laused kindlasti tuttavad. Nii õpetas Partei. Ka meie loos tuleb juttu parteist, mille kohta vanemad inimesed teavad rääkida, et see olla ajanud kunagi ettevõtjasõbralikku majandus- ja maksupoliitikat, kuid viimasel ajal on muutnud rohkem iseenda paroodiaks.

Kui püüda teha mingitki adekvaatset kokkuvõtet kogu autode maksustamise teemalisest meediakajastusest, siis kõige lihtsamalt öeldes võib iga asi mängleva kergusega muutuda iseenda vastandiks, vastavalt sellele, kuidas parajasti kasulikum on. Vasak on parem. Tagasi on edasi. Kaotus on võit. Pimedus on valgus. Uhkus on piinlikkus.

Maksupoliitika on juba oma olemuselt väga tundeline teema, sest sõltuvalt maailmavaatest võivadki paljud asjad paista ühele mustad ja teisele valged, ühele õiglased ja teisele ebaõiglased. Mis ühe jaoks on erand, on teise jaoks reegel. Mis ühele on andmine, on teisele võtmine. 

Seekordses diskussioonis (kui toimunut üldse nii saab nimetada) ei torganud aga silma mitte niivõrd see, et „vastaspooled“ näevad asju erinevalt (see on täiesti loomulik), vaid pigem just see, kuidas Partei (praegusel juhul küll rahandusministeeriumi kehastuses) hüüdlaused muutuvad ajas ja ruumis.

Sõnaseletusi

Kui opositsioon küsib, kuhu läheb aktsiisitõusudest saadud raha, siis vastatakse, et rahal ei ole silti juures, sest eelarve on tervik. Kui aga on vaja autode pealt korjata 40 lisamiljonit, siis on teedeehituses auk. Milline ülekohus — raha läheb Juhanile, aga sõimata saab Jürgen!

Seotud lood:

Kui töötukassa nõukogu teeb ettepaneku vähendada kindlustusmaksete määra, aga valitsuse esindajad ei ole sellega nõus, siis peab maksusüsteem olema stabiilne. Kui on vaja käibemaksumäära tõsta paarinädalase etteteatamisega, siis on see vastutustundlik eelarvepoliitika.

Eesti maksusüsteem on teatavasti lihtne ja „väheste eranditega“. Aga mis on reegel ja mis on erand? Väga lihtne: kui valitsus tahab mõnda maksuseadust muuta, siis on kehtiv seadus erand ja kavandatav muudatus kaotab ebaefektiivse ja ebaõiglase maksuerisuse. Kui algatus tuleb mujalt, siis on kehtiv seadus reegel, millest kõrvale kalduda ei ole võimalik.

Mida tähendab „huvigruppide kaasamine“? See tähendab, et talupojad aetakse mõisa hoovi kokku ja rõdult loetakse neile uus seadus ette. Kui seda unustati hommikul teha, siis jõuab ka lõuna ajal. Lubatud on esitada täpsustavaid küsimusi (näiteks kui teatatakse, et homme puuakse kõik üles, võib küsida: „Kas köis tuleb endal kaasa võtta?“). Mingeid mõistlikke ettepanekuid huvigrupid nagunii ei tee, sest nad ei mõtle riiklikult, vaid ainult sellele, kuidas riiki petta ja autosid müüa.

Kui opositsioon esitab riigieelarvele muudatuseettepaneku, siis sellele puudub katteallikas, kuna pakutud maksuseaduse muudatust ei ole vastu võetud. Kui valitsus esitab riigieelarve eelnõu, milles osa tulusid on veel seaduse katteta, siis ei saa Riigikogu keelduda maksuseaduse muutmisest, sest vastasel juhul läheks eelarve tasakaalust välja.

Kui koalitsioon tõstab makse, siis ta mõtleb riiklikult. Kui opositsioon soovib makse tõsta, siis ta hävitab Eesti majandust. Kui koalitsioon otsustab makse langetada, siis on see kasulik majandusele. Kui opositsioon soovib makse langetada, siis on see populism.

Kui väliseksperdid soovitavad kehtestada automaksu ja meie valitsus ei ole sellega nõus, siis on meil kõrge kütuseaktsiis ja hõre asustus. Kui valitsus ise tahab autode pealt lisamaksu koguda, siis on meil autosid liiga palju, nad on liiga kallid ja nende kasutajad maksavad häbematult vähe makse.

Ja lõpuks — ole uhke, et sul üldse auto on! Sest kui sa meid ei armasta, siis tulevad võimule vasakpoolsed ja kehtestavad astmelise tulumaksu, hakkavad maksustama juriidilise isiku jaotamata kasumit ja seavad sisse iga-aastase automaksu. Ainult meie suudame sind sellest päästa, aga selle nimel tuleb sul ära kannatada meie uhkus ja piinlikkus — paigaldada ametiautole GPS ja tööandja logo, panna auto võtmed ööseks luku taha ja kuulata meie etteheiteid elustiilifirmadest. Kallid asjad ongi kallid.

Brüssel ei soovita, aga tunnustab

29. mail kirjutas ERR uudisteportaal, et Euroopa Komisjon soovitas Eestile järjekordselt kaaluda automaksu kehtestamist:

Loe veel

Brüssel on automaksu soovitanud ka varem ning valitsus on kinnitanud, et ei toeta seda. Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Andrus Säälik ütles ERR-i uudisteportaalile, et komisjon soovitab vähendada keskkonnamõju ja energiakasutust. "Automaksu kehtestamist komisjon ei soovita — see on välja toodud ühe võimaliku meetmena, mida komisjoni arvates võiks kaaluda," ütles ta. "Valitsusel on selles valdkonnas kavas keskenduda olemasolevatele meetmetele — näiteks elektriautode soetamise toetusprogramm," lisas Säälik. Lisaks on kavas edendada alternatiivkütuste kasutuselevõttu, jätkata investeeringuid hoonete energiatõhususse ning ühistranspordi ja sõidukite ökonoomsuse suurendamiseks.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles aasta tagasi "Aktuaalsele kaamerale", et peab õigeks tarbimise ja saastamise maksustamist. "Meil on juba küllalt kõrge kütuseaktsiis ja me ei taha küll autoomanikke rohkem pigistada. See on ka regionaalselt valus, sest paljudes piirkondades on auto ainus võimalus," põhjendas Ligi.

Läks umbes pool aastat ja järgmine Brüsseli raport kiidab juba Eestit selle eest, millest Eesti alles maikuus keeldus. 15. novembril avaldati Euroopa Komisjoni arvamus Eesti eelarvekava kohta, mille punktis 14 on kirjas: Kuigi eelarvekavas ei ole seda eraldi rõhutatud, eeldatakse, et ettevõtete sõiduautode käibemaksuvabastuse kavandatud piiramine aitab mõnevõrra järgida nõukogu soovitust parandada transpordi energiatõhusust ja keskkonnaalaseid stiimuleid seoses sõidukitega.

Kuidas täpsemalt peaks sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang aitama transpordi energiatõhusust parandada, pole selles dokumendis muidugi lahti seletatud. Piisab sellest, et „meid on märgatud“. Võib-olla pidi see tähendama, et kui ostetakse odavam sõiduauto, siis on ettevõttes väiksemad transpordikulud või kütusekulu suhe auto hinda. 

Selles osas oleks muidugi arenguruumi küll — näiteks kui lugeda kõikide sõiduautode soetamine tervikuna ettevõtlusega mitteseotuks ja maksustada erisoodustusena (ning mitte lubada üldse käibemaksu maha arvata), siis muutuks Eesti ettevõtlus pööraselt efektiivseks, sest mingit transpordikulu sõiduautodest enam ei tekiks (selle asemel tekiks hoopis palgakulu, mis tõstab muu hulgas ka arvestuslikku keskmist palka Euroopa tasemele lähemale).

Euroopa on eeskuju — siis kui vaja

Võtame järgmise näite. Kohe esimesest päevast, kui vastav eelnõu avalikuks tehti (24. septembril), on üks kandev argument olnud see, et valdav osa Euroopa riikidest piirab sõidukite käibemaksu mahaarvamist, üle kümne riigi ei luba midagi maha arvata. Hiljem lisati Rahandusministeeriumi veebilehele ka tabel, kus on kõikide riikide kohta kirjas nii sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangud kui erinevat liiki automaksud.

Tabelist saame teada, et sarnaselt Eestile ei ole ühtegi piirangut ega automaksu Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias (muide, need kaks riiki taastasid hiljuti astmelise tulumaksu) ning sisendkäibemaksu mahaarvamise piiranguid ei ole veel ka Saksamaal, Hollandis ega Luksemburgis. 

Samas ei leia me sealt tabelist midagi selle kohta, kuidas nendes riikides maksustatakse töötaja isiklikku kasutust ehk omatarvet. Samuti ei saa me teada, kuidas on lahendatud topeltmaksustamise probleem — st kas ja kuidas maksustatakse sõiduauto müüki nendes riikides, kus sisendkäibemaksu mahaarvamine on piiratud.

Mina ei oska öelda, millistest kaalutlustest lähtuvalt võiks Eesti otsustada, et Läti on parem kui Slovakkia või Hispaania parem kui Holland. Seda enam, et kui me ei tea omatarbe maksustamise korda ega muid makse, siis ei oska me ka hinnata, kui palju riikide lõikes maksustamine üldse erineb.

Kui Rahandusministeeriumi kodulehel on kirjas, et Belgias tehakse muuks otstarbeks 67% ja Hollandis 78% sõitudest, siis võiks seal ka kirjas olla, et Eesti on rahvastiku tiheduselt (29 inimest km2 kohta) maailmas 181. kohal, aga Holland (405 inimest km2 kohta) on samas arvestuses 24. kohal. Mis tähendab, et hollandlasel on ka oluliselt suuremad šansid ajada oma asjad ära ainuüksi ühistransporti kasutades või jalgrattal sõites, sest puid ette ei jää. Aga kõigest hoolimata lubatakse selles riigis sõiduauto soetamisel sisendkäibemaks täies ulatuses maha arvata!

Mis iganes välismaisele eeskujule viitamine on maksunduse valdkonnas üldse väga libe tee. Sest niipalju kui üldse on võimalik mingeid erisusi maksustamisel ette kujutada, on need erisused kusagil kindlasti olemas. Mis tähendab, et alati võib leida sobiva näite ükskõik millise algatuse poolt või vastu. 

Kui rahandusminister Jürgen Ligi ütleb 2013. aastal: „21 EL liikmesriiki 27-st piirab sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamist“, siis mille poolest oleks see parem või halvem näiteks rahandusminister Kadri Simsoni tsitaadist aastal 2015: „22 EL liikmesriiki 28-st kasutab astmelist tulumaksu“ või hoopis näiteks rahandusminister Rannar Vassiljevi tsitaadist aastal 2016: „27 EL liikmesriiki 28-st maksustatavad juriidilise isiku jaotamata kasumit“?

Veel natuke Euroopat

Hea küll, aitab õudusjuttudest, piirdume kergemate näidetega. Peaaegu kõik EL liikmesriigid lubavad müüjal korrigeerida arvestatud käibemaksu, kui ostja jätab arve tasumata. Vaid Bulgaaria, Ungari ja Slovakkia ei luba seda. Eesti seadus ei ütle otseselt midagi (praktikas on pikka aega arvatud, et korrigeerida ei tohi), kuid Riigikogu menetluses olev käibemaksuseaduse muudatus kavatseb korrigeerimise selles olukorras sõnaselgelt ära keelata.

Paljud Euroopa riigid (sh nii näiteks autode maksustamisel karmi joont ajav Soome kui „paduliberaalne“ Saksamaa) arvestavad, et töötaja sõit kodunt tööle ja vastupidi on töösõit, mis tähendab, et ametiauto kasutamine on maksuvaba ning isikliku auto kasutamise eest saab töötaja maksuvaba hüvitist või deklareerida mahaarvamise oma tuludeklaratsioonis. Samamoodi on mahaarvamised suuremas või väiksemas ulatuses olemas näiteks Rootsis, Hollandis, Jaapanis ja Prantsusmaal.

Tulumaksuteoorias nimetatakse seda objektiivseks netoprintsiibiks ning see on maksevõimelisuse põhimõtte otsene väljendusvorm — tulu teenimiseks kantud kulude mahaarvamine tagab maksuobjekti kooskõla isiku tegeliku maksevõimelisusega.

Paljud riigid annavad kinnisvara müügile maksuvabastuse ka siis, kui seda ei kasutata elukohana, vabastavad tulumaksust pikaajaliste väärtpaberiinvesteeringute võõrandamisest saadud kasu, lubavad üüritulust ja muudest tululiikidest teha mahaarvamisi, lubavad maksta päevaraha ka riigisiseses töölähetuses, nõuavad maksude tasumisega viivitamisel viivist 7–8% aastas (mitte 21%, nagu Eestis).

Või räägime sellest, kui paljud Euroopa riigid rakendavad äriühingutele maksuvabastust tütarühingute osaluse võõrandamisest saadud kasumile? Või sellest, et Eestis on küll jaotamata kasumi maksumäär konkurentsivõimeliselt madal, kuid jaotatud kasumi maksumäär hakkab varsti alla jääma ka Soomele ja Rootsile (tuleb meeles pidada, et kui Eestis näitab dividendi maksumäär ka tegelikku maksukoormust, siis traditsioonilise tulumaksuga riikides on maksusoodustuste ja mahaarvamiste tõttu tegeliku maksukoormuse suhe kasumisse hoopis väiksem kui nominaalne maksumäär seda näitab), rääkimata Lätist või Leedust.

Seega, kui rääkida maksukeskkonna ettevõtjasõbralikkusest ja konkurentsivõimest, siis on meil on päris palju teemasid, mis eri aegadel edasi või tagasi lükatud, aga võiksid liikuda kuidagi teisiti. Sest paigalseis on tagasiminek.

Automaks à la carte

Tuleme tagasi eelpool viidatud Euroopa riikide võrdlustabeli juurde. Tabeli kohaselt ei kehti Eestis „sõiduauto registreerimise maksu“. Kas see ikka on nii?

Võtame lahti riigieelarve seletuskirja (mis esitati riigikogule koos sõiduautode maksustamist puudutavate eelnõudega), kus leheküljel 28 joonealuses viites nr 15 märgitakse, et ESA95 metoodika kohaselt loetakse tarbimismaksude hulka: käibemaks, tollimaks, aktsiisid, autode registreerimistasu, müügimaks, saastetasud, kalapüügiõiguse tasu, paadimaks.

Järgmisena võime võtta ette veel ühe samal päeval esitatud eelnõu, mis kannab riigikogu menetluses numbrit 496 SE. Juba eelnõu menetlusinfost leiame sellise märksõna nagu „maksutaoline lõiv“. Kohe esimene muudatus eelnõus on sõiduki registreerimise eest tasutava riigilõivu tõstmine 121,43 eurolt 127 eurole. Kas keegi arvab, et Maanteeameti kulud sõiduauto registreerimise toimingutele on tõesti 127 eurot? Seda ei arva ka eelnõu koostajad, sest seletuskiri ütleb meile otse:

Vastavalt riigilõivuseaduse § 4 lõikele 2 võib riigilõivumäära kehtestada ka kulupõhimõttest erinevalt, lähtudes toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist ning eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilisest kaalutlusest. Valdav osa Maanteeameti toimingute eest võtetavad riigilõivud on kehtestatud 01.01.2009. a. 

Samas on aasta-aastalt suurenenud maanteetranspordiga kaasnevad negatiivsed mõjud ühiskonnale, sh sellega kaasnevad keskkonnakahjud, lisanduvad (sotsiaal)kindlustuskulusid jms, mida otseselt või kaudselt kaetakse riigieelarvest. Samas ei kata eelnimetatud kahjusid muud sihtotstarbelised maksud, kuna Eestis pole nt sõidukimaksu, teede kasutustasusid vms. Seetõttu suurendatakse sotsiaal- ja majanduspoliitilistel kaalutlustel Maanteeameti toimingute eest võetavaid riigilõivumäärasid 5% võrra /---/.

Kommentaarid on ilmselt liigsed.

Kas 42,67 eurot kuus on palju või vähe?

Üks õigustus „automaksule“ on viide praegu kehtivale erisoodustuste maksustamise korrale, mis justkui oleks ebaõiglaselt soodne autokasutaja jaoks. Tsiteerime jällegi Rahandusministeeriumi „punanurka“:

Praegu on lubatud ettevõtluses kasutatava sõiduauto ostmisel või rentimisel ja sõiduauto tarbeks ostetavatelt kaupadelt ja teenustelt tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata. Maksustatakse ainult omatarvet ehk ettevõtlusega mitte seotud kasutust erisoodustuse hinnaga 256 eurot kuus. Käibemaks sellelt on 42,67 eurot kuus. Kui peetakse sõidupäevikut, siis veelgi vähem.

Esiteks, keegi ei keela asendamast 256 euro suurust piirmäära mingi sobivama valemiga, mis arvestaks rohkem auto maksumust. Näiteks Saksamaa, kes sarnaselt Eestiga loobus 2004. aastal sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangust (50%) ja asendas selle omatarbe maksustamise reegliga, lubab maksumaksjal valida isiklike sõitude maksustamisel kolme meetodi vahel. Kõige lihtsam variant on võtta iga kuu maksubaasiks 1% auto hinnast. 

Kui tulumaksuga maksustatakse see summa täies ulatuses, siis käibemaksu arvestuses jagatakse summa läbi 0,8-ga (eeldatakse, et umbes 20% autoga seotud kuludest on käibemaksuga mitte maksustatavad kulud nagu liisinguintress, kindlustusmaksed ja automaks). 

Teine võimalus on määrata isikliku kasutuse täpne maht ja hind sõidupäeviku ning kuludokumentide alusel. Kui nõuetekohased ja usaldusväärsed dokumendid puuduvad, siis hindab maksuhaldur oma praktikas isikliku kasutuse osakaaluks 50%. Kolmas võimalus on arvutada keskmise läbisõidu alusel välja töösõitude ja isiklike sõitude proportsioon ning korrutada kõik auto kasutamisega seotud kulud (millelt on sisendkäibemaks maha arvatud) selle suhtarvuga läbi.

Edasi. Ministeerium väidab, et 256 eurot ei kata üldjuhul ära tegelikke kulutusi, mida sõiduautode osas eratarbimise jaoks tehakse. Rahanduskomisjoni avalikul arutelul kõlas see veelgi karmimalt — 42,67 eurot kuus on häbematult vähe. Kas ikka on? Rahandusministeeriumi kodulehel on kirjas:

Eesti eristub teistest ettevõtluses kasutatavate sõiduautode suure arvu ja nende madala maksukoormuse poolest, sõiduautomaksu meil pole. Ettevõtluses on kasutusel umbes 81 500 sõiduautot, millest 55 000 ehk 67,5% on välja ostetud, ülejäänud on kas renditud või liisitud. Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast.

Järelikult 55 000 auto puhul saab potentsiaalne käibemaksu objekt olla eelkõige kütusekulu ja muud jooksvad kulud. Me ei tea, kui palju „väljaostetud“ autodest on omandatud liisingulepinguga (st sisendkäibemaksu on maha arvatud) ja kui palju ostetud eraisikutelt või erikorra alusel (st soetamisel ei ole sisendkäibemaksu võimalik maha arvata). 

Kasutatud auto puhul tähendab praegune maksubaas seda, et 256 eurot kuus on töötaja isikliku kasutuse kütusekulu. Kui kavandatav muudatus jõustuks, siis selleks, et riik saaks 50% piirangu tulemusena 42,67 eurot kuus, peab auto kogu kütusekulu igas kuus olema 512 eurot (koos käibemaksuga) ehk vanas rahas 8000 krooni.

Selle kohta võiks isegi öelda „häbematult palju“. Liisingus oleva auto puhul peaks siis 512 eurot kuus hõlmama liisingumakset (ilma intressi ja kindlustuseta) pluss kütusekulu. Kui ma vaatan minu arvutis salvestatud raamatupidamiste andmeid, siis ma ütleks, et nii suurt igakuist kulu mina oma praktikast ei mäleta. Ja jutt käib kogukuludest, mitte potentsiaalsest töövälisest osast.

Järgmine pooltõde peitub seaduseelnõu seletuskirja lauses Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast. Autosid kokku oli mäletatavasti 81 500. Panete tähele – kui on vaja suurt arvu, siis tuuakse autode arv, aga kui on vaja väikest arvu, siis tuuakse isikute arv. Aga mitu sõiduautot kuulub nendele 4000 maksukohustuslasele? Väga suure tõenäosusega kuuluvad nende hulka suured tööandjad, kelle kasutuses võib olla kümneid, võib-olla isegi sadu sõiduautosid. Aga lugejale jääb mulje, et 81 500-st autost maksustatakse just nimelt ainult 4000 autot ja sedagi „häbematult vähe“.

Kuid see ei ole veel kõik. Isiklikust kogemusest lähtuvalt julgen väita, et suurem osa töötajaid hüvitab tööandjale isiklike sõitude maksumuse (olgu siis sõidupäeviku alusel arvutatud summas või lihtsalt 256 eurot kuus). Kui palju võiks olla neid töötajaid ja kui suur võiks olla see summa, seda ei tea mitte keegi, sest kirjeldatud olukorras ei teki erisoodustust ega omatarvet ning vastav käive deklareeritakse tavalise müügikäibena.

Viis tuhat magamata ööd

Üks ajakirjanduses päris tugevalt ekspluateeritud teema oli „elustiilifirmade“ statistika. Sellest teemast oli põgusalt juttu juba eelmise kuu ajakirjas MaksuMaksja. Lühidalt: Eesti Päevaleht kirjutas 23. oktoobril, et rahandusministeeriumi andmetel on Eestis 4285 alla kahe töötajaga äriühingut, mis pole selle aasta 1. jaanuari seisuga käivet deklareerinud, kuid millele kuulub kokku 5268 sõidukit. 815 firmat on deklareerinud oma käibeks ümmarguse nulli, samal ajal kuulub neile kokku 1026 autot. 13 firma käive on miinusmärgiga, autosid on neil kokku 19.

Nagu lugeja mäletab, on ettevõtluses kokku 81 500 sõiduautot. Ja 5268 on siis need jubedad petised, kelle pärast peavad ülejäänud kannatama? Samamoodi võiks ju öelda, et meil umbes 5000 pedofiili, aga kuna me neid üles ei leia, siis profülaktika mõttes eemaldame igalt meesterahvalt ühe munandi.

Aga läheme autoteemaga edasi. Kas Rahandusministeerium uuris, kust need käibeta „elustiilifirmad“ saavad raha, et autosid üleval pidada? Äkki tekib neil käive välismaal? Äkki nad ei teegi kulusid, vaid pole lihtsalt viitsinud liiklusregistris vormistada omanikuvahetust (sest meil ju ei ole automaksu, aga iga omanikuvahetuse korral tuleb maksta „sotsiaal- ja majanduspoliitilisest kaalutlusest“ lähtuvat 121,43 euro suurust riigilõivu). Lihtsam on lasta auto kasutajal ise kõik kulud kinni maksta. Samuti on võimalik variant, et äriühing on tegevuse lõpetanud ja ainsaks käibeks ongi jäänud autoga seotud kulude sissekasseerimine autot kasutavalt töötajalt. Näiteks 256 eurot kuus.

Pealegi, arvestades seda, kui palju on EML juristide poole pöördunud murelikke maksumaksjaid, keda täiesti ilma mõistliku põhjuseta on kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist (näiteks teraviljakasvajataja, kellel ei tekkinud talvel käivet), tekib küsimus, miks ei ole MTA midagi ette võtnud, et neid „rahvavaenlasi“ korrale kutsuda. Kas meie, neetud huvigrupid, peame tulema seda tegema?

Pigem tasuks neid „ilusaid“ autosid, mille eest makstakse ka tegelikult häbematult vähe makse, otsida just nende maksukohustuslaste hulgast, kes deklareerivad korralikult käivet ja maksavad iga kuu soliidse summa riigile (mistõttu ei satu nad ka väga tihti „piinapingile“). Näiteks nagu ühe prügifirma juhataja, kes osutas juhtimisteenust osaühingu kaudu, mille aastaaruanne kajastas muu hulgas sõidukite liisingumaksete pikaajalist võlga 90 000 euro ulatuses.

Enneolematu propagandasõda

Ei saa ju kuidagi öelda, et praegune juhtum oleks esimene kord, kus valitsuse maksualast algatust väga ulatuslikult kritiseeritakse. Meenutame kas või käibemaksumäära tõusu 2009. aastal. Mis seekord paljudele silma torkas, oli Rahandusministeeriumi ülimalt agressiivne käitumine meedias. See ei pannud imestama mitte ainult mind, vaid ka ajakirjanikud (kellel on hea nina „käsitöö“ ja „poekauba“ eristamisel) küsisid minult, millise PR-firma on ministeerium palganud ja kui kalli raha eest.

Kui tavaliselt loeb ikka minister ametnike kirjutatud pabereid ette (mõnikord ajab numbrid sassi ja loeb vale asja), siis nüüd tundus asi olevat suisa vastupidi. Mobiliseeriti arvukalt elavjõudu (kantsler ja mitu osakonnajuhatajat — tõsi küll, arvestades osakondade arvu, ei ole tegemist just väga kõrge aukraadiga) ja tehnikat (kaks jalgratast ministeeriumihoone fuajees), kuid suurt abi sellest polnud. Ei mäleta keegi neid ametnikke nime- ega nägupidi, veel vähem seda, mida nad rääkisid. Kui paljud lugejad üldse teavad näiteks, kes on praegu Rahandusministeeriumi kantsler?

Esimene saatuslik viga tehti juba esimesel päeval, kui valitsuse pressiteates kasutati väljendit „maksupettuste vähendamine“.[18] Hiljem muutus see kodulehel küll natuke pehmemaks: Eesmärk on likvideerida maksusoodustuse väär kasutamine ja sellest tekkinud majanduslikud moonutused. Aga rahvas ei võtnud vedu. Rahvas on ju tavaliselt nõrgema poolt. Kõik oli ju välja arvestatud, et „saeme rikkurite džiibid seibideks ja jagame õpetajatele“, aga ju siis rahvas hakkas mõtlema. 

Näiteks müügimees Marek, kes kütab ringi 10 aastat vana Berlingoga, luges lehte ja hakkas muretsema — ülemus alles rääkis, et järgmisel aastal ehk jõuame sulle uue auto osta…. Saekaatris töötav Sven kratsib kukalt — kui nüüd hakata bussiga teises maakonna otsas tööl käima, jõuaks pärast kolme ümberistumist just tööpäeva lõpuks kohale ja saaks sama bussiga kohe kodu poole tagasi sõita ... Valvur Veiko sattus raadiot kuulama ja ehmatas kangeks — kas nüüd tuleb hakata öisest vahetusest taksoga koju sõitma, sest tööautoga seda ju enam ei tohi…

Kokkuvõttes väljendab publiku meeleolu kõige paremini Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP 16. novembril avaldatud Rohke Debelaki libauudis: Rahandusministeeriumi uue eelnõu kohaselt pannakse kõik ettevõtjad pärast 10-aastast tegutsemist kaheks aastaks vangi ja kogu nende vara konfiskeeritakse. RM sõnul pole võimalik, et ettevõtja ei ole 10 aasta jooksul kordagi riiki petnud või muul viisil maksustamist vajavat tulu teeninud. Iga kümne aasta järel vara äraandmine ja väike puhkus annaks õigele ettevõtjale hoogu juurde.

Isegi jalgrattad ei aidanud. Muide, kui järgida rahandusministeeriumi ja MTA tõlgendusi, siis tuleks jalgrataste soetamine Rahandusministeeriumisse minu arvates maksustada täies ulatuses erisoodustusena, sest Tallinna liikluses jalgrattaga sõitmine on ilmselgelt vastuolus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse mõtte ja sättega. Hea peremees ei ostaks Tallinnas isegi oma koerale jalgratast. Ei kandnud vilja ka püüded „vastasrinna“ esindajaid koos ilusa autoga pildile püüda. Juhtus nii, et autojuhtide partei etteotsa sattus jalakäija. Ebaõnn missugune.

Saladuslik slaid

Kuigi ristiretkele kaasatud osakonnajuhatajate ja asetäitjate ponnistused ajakirjanduses väärivad tunnustust, jäi nende looming siiski teenimatult unarusse. Õnneks hoolitsesid nad natuke ka ise kultuuripärandi säilitamise eest ja riputasid publikupreemiaga pärjatud sõnavõtu „kui võti on nagis, siis kindlustus ei kehti“ rahandusministeeriumi kodulehele.

Amatööri ja profi erinevus paistab kaugele ära. Amatöör võib punnitada nii ja naa, aga kuulsaks ta ei saa. Samas piisab profil vaid tulla lavale ja lausuda „kärbatanud kaabakad kaagutavad käibemaksu kallal“ ja terve Eesti kiidab teda terve nädala.

Seekord siis on ministrihärra hakanud muret tundma maksumaksjate liidu majandusliku seisukorra pärast ja asunud isiklikult reklaamima meie koolituskalendrit (vt ka reklaami tagakaanel). Kuigi meil ametiautosid ei ole ja isikliku sõiduauto hüvitise muutmine meie töötajaid isiklikult ka väga kõvasti ei lööks, kulub abi ikka ära. 

Mis seal salata, viimastel aastatel on meil vähenenud nii liikmete arv kui koolitusürituste käive (paljuski tänu sellele, et valitsus ei ole maksude valdkonnas üllatanud suuremate lollustega — see viga on nüüd „õnneks“ kuhjaga tasa tehtud) ning väike kasv kuluks hädasti ära.

Nagu ütleb vanasõna — kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Me saime mõnepäevase vahega paar head videomaterjali, millest annab kokku miksida päris vahvad reklaamid. Eriti tänuväärne on see, et kui esimese katse (30. oktoobri „Foorum“) materjal tuli ebakvaliteetne (saatejuhi pidevad vahelehüüded), siis ilma eraldi palumata kordas meie reklaaminägu oma sooritust 4. novembril riigikogu kõnepuldist, kust saab teatavasti palju kvaliteetsema salvestuse.

Mida ministrihärral siis öelda oli? „Foorumi“ lõpuminutil ütles tulevane rahandusminister Rannar Vassiljev, et sotsiaaldemokraadid on küll nõus sõiduautode maksustamise teema tõstatamisega, kuid nad ei ole absoluutselt nõus sellega, et rahandusministeerium tuleb riigikogusse eelnõuga, mida ta huvigruppidega absoluutselt läbi ei räägi. Mille peale praegu ametis olev rahandusminister teatas: täna laimas see huvigrupp, kes nimetab ennast maksumaksjate liiduks, isiklikult rahandusministrit ning õpetas raamatupidajatele, kuidas petta riiki.

Riigikogu 4. novembri stenogrammis on sama sõnavõtt talletatud järgmisel kujul: Ma ühe kaasatud huvigrupi puhul tean täpselt, kuidas kuluaarides ilgutakse ja õpetatakse tegelikult sadade kaupa maksumaksjaid, teenitakse raha sellega, et maksudest mööda hiilida. Teiselt poolt on nad auväärsed külalised rahanduskomisjonis nõu andma, kuidas seadusi teha. Ma tahaks päris näha, kas nad räägivad rahanduskomisjonile sama juttu, või teevad mõne positiivse ettepaneku tõepoolest. Nagu Eiki Nestor siin ütles: "oleks kena, kui nad teeksid," aga ma väga kahtlen, sest huvi on väga mujal. Põhiline huvi on maksu mittemaksmine ja see on tihti ülemäära küüniline, eriti kui samal ajal saadakse palka riigisektorist, mida need huvigrupid ka teevad.

Kelle või mille kohta see jutt käib? Need „sajad“ raamatupidajad, kes osalesid 30. oktoobri koolitusel, peaksid kindlasti mäletama slaidi nr 15, mille juures sai kogu saal törtsukese naerda. Sellest jutt käibki. Ülejäänud sadadel tekib see võimalus juba 4. detsembril Tallinnas ja 12. detsembril Tartus. 

Kes detsembris tulla ei saa, neile on pakkuda uusi aegu 16. jaanuaril 2014 Tallinnas ja 21. jaanuaril Tartus. Traditsiooniliselt külastame ka 23. jaanuaril Pärnut ja 30. jaanuaril Rakveret. Seeria lõpetame 13. veebruaril 2014 Tallinnas, kus lisaks loengutele on kavas ka traditsiooniline maksumaksja sõbra ja vaenlase tiitli saajate väljakuulutamine. Kõik osalejad saavad muide tasuta sõiduauto-kujulise helkuri.

Kas ma peaksin nüüd hakkama selgitama, mida ma koolitusel rääkisin (ja ohkima, et mind on valesti mõistetud)? Mina arvan, et ei pea. Mind ei ole valesti mõistetud. Ma ei ole ühelgi koolitusel, olgu saalis raamatupidajad, kohtunikud, advokaadid, üliõpilased või Rahandusministeeriumi ametnikud (ka seda on juhtunud), rääkinud midagi sellist, mida mul oleks põhjust hiljem häbeneda või mida ma peaksin hakkama „siluma“. 

Sõltumata sellest, kas ma tean või ei tea, kes saalis istuvad. Viimase rahvaloenduse järgi pidavat raamatupidaja elukutse olema Eestis populaarsuselt kolmandal kohal (müüja ja õpetaja järel), seega on täiesti normaalne, kui minu sõnum jõuab sõna otseses mõttes igasse peresse.

Aga kuidas peaksid „Foorumi“ sõnumit tõlgendama need, kes konkreetsest üritusest midagi ei tea? Ja kelle asi on hoolitseda, et nad ei tõlgendaks seda nii, nagu autorile ehk ei meeldiks? Igatahes suur tänu reklaami eest. Mõistagi ei saa ma ministrihärrat meile osutatud tasuta teenuse eest kuidagi materiaalselt tänada, aga ehk annab kosutust teadmine, et ma annetasin kogu 30. oktoobri loengu honorari Eesti Punasele Ristile Filipiinide tsunami ohvrite toetuseks. Loomulikult ainult selleks, et riigilt tulumaksu tagasi saada.

EE konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare