Kreeka valitsuse pankrott, võimetus võlausaldajatega läbi rääkida ja riigi majandust juhtida on olulisemad kui referendum või selle tulemus. Kreeklaste toetus valitsusele teeb lähiaastate arengud Kreekas keerulisemaks ja raskemaks, valitsuse toetamisest loobumine ehk „jah“ referendumil aga tooks sisepoliitilise kriisi kiiremini akuutsesse faasi ja seega looks võimalused kriisist kiiremini väljuda.

Reaalsus on siiski see, et lähipäevil on oodata Kreekas pankade sulgemist ja rahapuudust. Eeldusel, et valitsus käitub mõistlikult - aga selles ei tasu kindel olla - kehtestatakse kapitalikontroll. Äritegevus seiskub, turismihooaeg osutub väga kehvaks – tõenäoline sisepoliitiline kriis lisab oma -, tööpuudus kasvab veelgi, valitsus ei suuda maksta palku ja pensione ning maksukogumine muutub veelgi kehvemaks. Kõikide nende probleemidega peab Kreeka ise toime tulema, aga praeguse valitsuse võimekus on selles osas rohkem kui kehv. Valmisolek Kreeka praegust valitsust toetada – isegi nõuga, rääkimata rahalisest toest - on võimalike abistajate seas väga tagasihoidlik.

Kui Kreeka rahvas ütleb referendumil, et valitsus tegi õigesti, et ei nõustunud kreeditoride pakutuga, saab Tsiprase valitsus lihtsalt rinna kummi ajada ja rääkida sellest, et tegelikult ajasid nad õiget asja. Reaalselt ei muuda see teiste riikide suhtumises midagi paremaks, vaid üksnes halvemaks. Äärmuslaste valitsus saab teha kauem ja suuremaid majanduspoliitilisi rumalusi ehk kriis Kreekas süveneb. Aga kõigel on ka piirid, seega ühel hetkel tulevad mingid muutused, kuigi mingissegi stabiilsusseisu jõudmine ei osutu ilmselt lihtsaks ja kiireks teeks.

Eks igasugused uudised Kreekast võivad tekitatad teatud närvilisust finantsturgudel, aga ma ei usu, et väga pikalt ja ulatuslikult, sest asjad on siiski võrreldes mõne aasta taguse ajaga oluliselt muutunud. Eesti ja ka teiste riikide jaoks on olulisem see, et nüüdseks on selge, et Euroopa ühte probleemmajandust juhib vähemalt mõnda aega valitsus, mis keeldub probleeme lahendamast. See teeb igasuguse suhtlemise keerulisemaks ja suurendab mõnevõrra üldist ebakindlust, aga selle kõigega on võimalik toime tulla.

Kreeka käekäik eurotsoonis ja Euroopa Liidus sõltub väga palju Kreekast endast. Välistada ei saa muidugi midagi, kuigi minu arvates on Kreeka lahkumine eurotsoonist praegu veel vähemtõenäoline kui eurotsooni jäämine. Me peame arvestama ka rahva reaalse tahtega ja isegi äärmusvasakpoolsetel on ülimalt keeruline panna kreeklasi vabatahtlikult drahmides arveldama ja sääste koguma.

Olenemata referendumi tulemusest halveneb majandusseis Kreekas kindlasti. Sama kindel on see, et ühel hetkel sealt ka väljutakse, kuid millal ja kui sügavalt, on võimatu öelda. Väga palju sõltub Kreeka inimestest.