Maris Lauri: Seederi pensionisüsteemi vaade on keskaegne
IRLi juhi üpriski keskaegne lähenemine pensionisüsteemile toitub muuhulgas mitmest loogikaapsust ja teadmiste nappusest, mida oleks saanud kergesti vältida, kui härra Seeder oleks tutvunud Eesti kolmesambalise süsteemi loomise põhjenduste ja arvutustega. Viitan järgnevalt vaid mõnedele neist, kirjutab endine rahandusminister, reformierakondalne Maris Lauri.
Esiteks ei ole üksnes jooksvatest maksudest finantseeritud pensionissüsteem pikaajaliselt jätkusuutlik. See on korduvalt läbi arvutatud ja tõestatud. Sellele järeldusele jõudmine ei ole ka lihtsale loogikale tuginedes keeruline. Kui rahvastik vananeb, siis pensioniealiste arv suureneb ja töötavate inimeste arv väheneb ehk ülalpeetavate suhe tööealistesse kasvab. Siit edasi tuletub, et isegi selleks, et hoida pension konstantsena, tuleb tööealiste maksukoormust tõsta. Teine võimalus on pensionäride arvu vähendamine ehk pensioniea tõstmine. Mõlemal sammul on piirid, mille ületamine ei ole mõistlik.
Teiseks tuleb arvestada, et enamus inimesi ei ole valmis säästma kaugeks tulevikuks ning eelistab lühiajalist majanduslikku heaolu. Valmisolek pikaajaliseks säästmiseks kujuneb kasvatuse, hariduse ja põlvkondlikku kogemuse kombinatsioonis. Eesti – ja laiemalt Euroopa – senine ajalooline kogemus toetub arusaamale ja ootusele, et küllap riik vajadusel appi tuleb.
Ehk kui me jätame pensionikogumise üksnes vabatahtlikuks, siis ühel hetkel on meil kümneid ja sadu tuhandeid eakaid, kel pole elatusvahendeid. Ma kahtlen, et tuleviku töötav põlvkond ütleb pensioniealistele: „Teil oli võimalus endale vanaduspõlveks koguda, kuid te loobusite. Proovige nüüd ise hakkama saada.“ Tõenäoliselt arvavad ka praegused töötajad ja tuleviku pensionärid sama. Ehk siis üksnes vabatahtlik pensionikindlustus ei tööta, vaid tähendab väga suure tõenäosusega realiseeruvat hiiglaslikku kulutuste riski kombinatsioonis pensioniealiste väga kehva sissetulekuga.
Kolmandaks, enam-vähem normaalse pensioni tagavad üksnes kolm pensionisammast koos. Kusjuures vabatahtlikuks pensionisambaks võiks tegelikult lugeda ükskõik millise pikaajalise eesmärgiga tehtud rahakogumise või investeeringu, olgu see siis fond, kinnisvara, osalus ettevõttes või midagi muud.
Seederi jutt sellest, et teine sammas loodi üksnes pensionifondide toitmiseks osutab sellele, et väidetavalt paremkonservatiivse erakonna juht teadmised turumajanduse funktsioneerimisest ja finantsvahendusest on leebelt väljendudes napid. Usaldamatus pensionifondide vastu tuleneb sellest, et ei mõisteta nende tootluse kujunemist, fondi kulusid aga ka seda, miks pensioni väljamaksed on väga väikesed ehk siis miks suured ootused ei täitu. Enne kui kõike lammutama hakata (kusjuures paremaks timmimise võimalikkus on tõesti olemas) tuleks endale selgeks teha pikaajalise investeerimise põhitõed, seda kõigil meist.
Fondidesse investeerimine (nagu ka panga deposiit) on osa finantsvahendusest, mille teine pool on raha kasutus investeeringu või laenuna. Kui investeering või laen on tulukas, siis saab ka fondi raha panek või hoiustamine olla tulukas. Kui laenuintressid on madalad, siis on ka hoiuse intressid madalad. Kui fondide tehtavad investeeringud on vähe tulusad, siis tuleneb see sellest, et üldine intressi ehk tulukuse tase on madal. Kui tahetakse rohkem teenida, siis tuleb rohkem riskeerida. Suurem risk tähendab, et kasvab ka võimalus oma raha kaotada. Investeerimisel – ka pensionifondi valikult – tuleb teha valik kõrge riski ja tulukuse ning madala riski ja tulukuse vahel. Kõrge tulu ja madal risk ei ole võimalik, vähemalt mitte püsivalt ja üldiselt.
Lisaks tasuks meeles pidada, et kui jätta muud asjaolud kõrvale, siis igasugused fondid on seda vähem kulukad pidada (ja seda tulukamad), mida suuremad nad on. Eesti fondid kipuvad olema väiksevõitu.
