Maris Lauri: tavaliste kreeklaste kannatustele ei tohi selga pöörata

Riigikogu liige ja endine rahandusminister Maris Lauri kirjutab oma värskes blogi sissekandes, et kuigi praegusele Kreeka valitsusele laenu andmine ei tule enam kõne allagi, siis ei tohi Euroopa kindlasti mitte tavaliste kreeklaste kannatustele selga pöörata.

Ärileht avaldab Lauri arvamus täismahus ja muutmata kujul.

Kreeklased on oma sõna öelnud. Võib arvata, et paljud kreeklased tegid oma valiku lootuses, et viis aastat majanduslikke raskusi asendub millegi paremaga. Väga paljud hääletasid ilmselt lihtsalt raskuste vastu mõtlemata sellele, mis järgneb. See oli hääletus majandulike raskuste vastu lootuses, et peale vastuhakku läheb elu taas paremaks.

Ainult, et οχι ei too kreeklastele endisi aegu tagasi. Tsiprase ja Varoufakise eilsed lubadused on tühjust täis ja see peaks selguma juba paari päeva jooksul ka kreeklastele. Ei avata pankasid ja ei tule laenulepet. Kuid võib arvata, et nii nagu varemgi, kuulutatakse, et nende läbikukkumise taga on teised – IMF, Merkel, troika ja nii edasi. Varoufakis on tagasiastumisega tunnistanud, et on läbikukkunud, kuid jätkab siiski kohatu arrogantsiga ja teiste riikide solvamisega.

Usk teiste toetusesse ja enda erilisusesse

Kahjuks on Kreeka valitsus ja rahvas arvamusel, et Euroopa teised rahvad on nende seisukohtade (οχι) poolt. Nad arvavad, et väide, et teised Euroopa rahvad ei toeta neid, on pahade ja kurjade tippametnike propaganda. Just nii võib kokku võtta ühe eileõhtuse BBC intervjuu, mis minule kinnitas seda, mida ma olin juba mõnda aega arvanud, kuid tegi seda reljeefse selgusega. See on οχι-usk, et tegelikult on kõik kreeklaste poolt ja kasinuse vastu, on vaid pahad Euroopa ja IMFi läbirääkijad, kes ei lase demokraatial õitseda ning kelle eesmärgiks on alandada kreeklasi. Usuga ei saa aga teatavasti argumenteeritult vaielda.

Eelnevaga seostub veel usk sellesse, et üksnes Kreekas on valitsus valitud demokraatlikult ja esindab rahvast. Selline suhtumine tuleneb äärmusideoloogia olemusest – üksnes meil on õigus, need, kes meiega nõus ei ole, on pimestatud ja petetud mustade jõudude poolt. Mustadeks jõududeks on olenevalt ideoloogiast ja oludest kapitalistid, sionistid, IMF, Merkel või kes iganes. Syriza sõnum on: meie tuleme ja päästame Euroopa, sest meil on õigus, ning tänu meile pääsevad ka teised Euroopa rahvad IMFi ja Merkeli ikkest. Sama ideoloogiat esindavad veel mitmed jõud Hispaanias, Itaalias ja mujalgi. Kuid sateliitidena haakuvad vasakäärmuslastega ka paremäärmuslased, sest vaenlane –sisuliselt ja reaalselt demokraatlik ühiskond – on ju ühine.

Me näeme nüüd Euroopas seda, mida seni oleme näinud mujal maailmas – näiteks Boliivias või Venetsueelas -, seda kuidas rahvas demokraatlikult valib võimule äärmuslased, kes lõpuks viivad riigi hukatusse.

Äärmuslusega tuleb olla karm

Euroopa jaoks on olukord äärmiselt keeruline. Venemaa-taoline käitumine on nüüd Euroopa Liidu sees. Kuidas käituda inimesega, saati siis valitsusega, kes igasuguse loogika vastaselt usub, et just temal on õigus ja keeldub teistega arvestamast ning lükkab vastuväited tagasi kui valed ja pahatahtlikkuse või lihtsalt ignoreerib neid? Siin aitab üksnes sirgeselgsus ja oma põhimõtetele truuks jäämine.

Võib arvata, et täna-homme esitab Kreeka valitsus omapoolse nõudmise rahaliseks abiks ehk uueks programmiks. Intervjuudest paistab, et nad loodavad sellele juba homme õhtuks vastust. See osutab eelkirjeldatud usul põhinevale enesekindlusele ja reaalsustaju puudumisele. Euroopa ei tohi vastusega kiirustada, kuigi kindlasti saab mõned põhimõtted ka koheselt Tsiprase ette laduda.

Esiteks, Euroopa riikides on samuti demokraatlikud valitsused, mis esindavad oma rahva tahet. Kreeka rahva tahe ei ole sama, mis teiste riikide rahvaste tahe. Kreeklased ja nende valitsus peavad seda aktsepteerima.

Teiseks, teiste riikide valitsuste ja rahvaste solvamine Kreeka valitsusliikmete poolt, samuti Kreeka eriliseks pidamine ja erikohtlemise nõudmine ei ole euroopalik. See on lubamatu ja selline käitumine võib viia igasuguste läbirääkimiste katkemiseni.

Kolmandaks, Euroopas on demokraatia ja on reeglid. On asju, mis otsustatakse enamusega, on asju, mis otsustatakse konsensuslikult. Rahaline tugi ühele liikmesriigile on konsensuse küsimus, seega on igalühel sõnaõigus.

Neljandaks, Kreekat ei visata välja ei euroalast ega Euroopa Liidust, kõik soovivad Kreeka jätkamist Euroopa ühises peres ja projektides. Kuid Kreeka valitsuse teha on see, millisena ja kuidas Kreeka jätkab neis ühendustes.

Viiendaks, võimalik rahaline abi ja tugi, sealhulgas võlgade restruktureerimine, tuleb üksnes peale reaalseid tegusid. Kreeka praeguse valitsuse lubadused ei maksa enam midagi, sest usaldust selle valitsuse vastu ei ole.

Kuuendaks, vajadusel osutab Euroopa Liit Kreekale humanitaarabi, kuid see tuleb üksnes materiaalses ja mitte rahalises vormis.

Põletav küsimus – Kreeka võlad

Võib oletada, et Kreeka nõudmine (ultimaatum?) sisaldab kas võlgade mahakandmist või restruktureerimist. IMFi raport lisab sellele nõudele teatavat majanduslikku kredibiilsust. Tõsi, võlakoormus on Kreekal kõrge. Tõsi, Kreekaga sõlmitud varasemad programmid ja kokkulepped ei olnud ideaalsed. Ka mina olin arvamusel, et suurem erasektori võlgade mahakandmine oleks olnud arukam. Kuid ilmselt püüti teha tollastes oludes ja teamiste põhjal parimat, lihtsalt nüüd on selgunud, et ehk oleks olnud ka paremaid lahendusi. Nüüd tuleb aga praeguse seisuga edasi minna.

Kreeka võlad on suures osas nüüdseks väga pikaajalised ja intressimäärad väga madalad. Viimased vaidlused käisid ju tegelikult selle üle, et anda Kreekale laenuraha vanade laenude tagasimaksmiseks, ehk laenukoormust enam ei kasvatatud. Loodeti, et kohe-kohe (novembris-detsembris olid need lootused päris suured) hakkab Kreeka tasapisi oma võlakoormat vähendama. Arutleti selle üle, et kuidas ja millises vormis veel leevendust pakkuda. Kuid praegune valitsus on oma viiekuulise tegevusetuse ja referendumile minekuga viinud Kreeka majanduse ja riigi finantsid seisu, kus tõenäoliselt tuleks rahalist tuge anda mitte enam üksnes vanade laenude tagasimaksmiseks, vaid ka lisaks ehk siis võlakoorem kasvaks veelgi.

Mis mõtet on anda niigi suure võlakoormaga riigile veel laenu võlakoorma suurendamiseks? Võlg muutuks üksnes veelgi jätkusuutmatumaks. Seda enam, et riik on juba muutunud maksejõuetuks (populaarse terminiga pankrotistunud). Tõenäoliselt loodab Kreeka saadud laenuga maksta maksmata jäänud IMFi 1,5 miljardi eurosel laenu ning läheneva maksed Euroopa laenuandjaile, kuid saada katet ka eelarvesse tekkinud augule.

Või siis kustudada võlad (osaliselt?) ja alustada puhtalt lehelt? Juhtub ju sedagi, sh ka riikidega, et lootusetud asjad kantakse maha ja minnakse edasi. Kuid miks peaks seda tegema, kui praegune Kreeka valitsus on näidanud, et tema lubadusi ei saa uskuda ja reaalselt ei osata riiki juhtida? Võlgade tagasimaksmisega jännijäämine on juba juhtunud, raha on tõenäoliselt kaotatud (osaliselt vähemalt), kas peaks kaotusi suurendama?

Praegusele valitsusele raha laenamine ei tule kõne allagi. Võib-olla kunagi, kui on reaalset tehtud samme korruptsiooni ja bürokraatia vähendamiseks, kui ellu on viimisel reformid, mis muudavad riigi finantside haldamise pikaajaliselt jätkusuutilikuks ja loovad võimaluse majanduskasvuks. Kuid nüüd käib ikkagi nii, et enne teod ja siis raha (preemia). Sest reaalsus on see, et hetkeseisuga Kreeka valitsus laene niikuinii tagasi ei maksa ja usaldust tema vastu väljaspool Kreekat ei ole.

Usalduse taastamise raske tee

Nii Tsipras kui ka eriti Varoufakis on käitunud oma Euroopa kolleegide suhtes alatult ja nad on neid solvanud. Kuulutada teiste riikide demokraatlikult valitud valitsused terroristideks, on solvav mitte üksnes nende valitsusliikmete jaoks, sellega solvati teisi rahvaid. Seetõttu peavad nii Tsipras kui ka Varoufakis avalikult vabandama teiste Euroopa rahvaste ees.

See on üks asi. Teine asi on see, et Kreeka praegune valitsus on pidevalt oma seisukohti muutnud, taganenud lubadustest, rääkinud kodumaal ühte juttu ja Euroopas teist juttu. Vähem kui nädal tagasi suutis Tsipras kuulutada, et ta on leppe pakkumisega nõus ning järgmisel hetkel kuulutada, et ta on soovitab rahval sellele leppele vastu olla. Mida siis reaalselt tahetakse? Milline on tegelik seisukoht? Millistest kokkulepetest kinni hoitakse?

Reaalsus on see, et praegune Kreeka valitsus on näidanud, et nemad kokkulepetest kinni ei pea. Isegi siis kui nad piltlikult öeldes kätt piibli peal hoides midagi vannuvad. Nende meeste sõnu ei saa uskuda, seega peavad enne tulema teod ja siis lepped ja rahaline abi. Veelgi parem, kui raha nende meeste käeulatusest läbi ei käi.

Paar sõna ka kreeklaste abistamisest

Euroopa ei tohi tavaliste kreeklaste kannatustele selga pöörata, seetõttu tuleb olla valmis humanitaarabi andmiseks. Eelkõige tuleb leida teed ja võimalused, et hädasolijateni jõuaksid ilmvajalikud ravimid, et inimesed ei jääks nälga ning et lapsed saaksid käia koolis. 

Kuid tugi peaks olema eelkõige materiaalne ja mitte rahaline, sest – nagu viimaste kuude kogemus osutab – võtab Kreeka valitsus oma eesmärkide nimel raha ära ka tervishoiust ja haridusest. Kindlasti vajab kaalumist see, kuidas tagada, et inimesed saaksid vähemalt minimaalses ulatuses oma pangakontodelt raha kätte. Kuid see eeldab ka valitsuse konstruktiivset käitumist.

Kokkuvõtteks

Minu soovitus Kreekaga läbirääkijatele on olla Kreeka praeguse valitsusega karmilt sõnakas ning mitte anda lubadusi ja nende omi uskuda. Samas ei pea ka ust paukudes kinni lööma. Kindlasti tuleb olla valmis kiireks humanitaarabi andmiseks kui sularahanappus ja kapitalikontroll viib majanduse ja kreeklaste eluolu sööstlaskumisse.