Mart Laar: lõpetaks nüüd ikkagi need filosoofilised vaidlused!
NB! Intervjuu on tehtud eelmisel nädalal.
- Mis kampaania see on, mida te praegu televisioonis teete, kus inimesed tänavalt ütlevad, et riik peab oma kulusid kärpima, ja teie teatate klipi lõpus: „Rahvas on rääkinud”? See ei ole europarlamendi kampaania.
Noh, jah. Me nägime ühel hetkel, et olukord on Eestis natuke teistsugune, ja selle asemel, et teha tavapärast poliitilist kampaaniat, otsustasime rääkida sellest, mis on Eestile praegu kõige olulisem. Kindlasti tuleb meil ka klassikaline europarlamendi kampaania, aga kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi. Seepärast räägime ja ka jääme suuresti rääkima Eestist.
- Olen nii teie kui ka Reformierakonna või Keskerakonna kampaaniate suhtes natuke skeptiline. Europarlamendi valimised on tulemas, aga need kampaaniareklaamid ei ole Euroopa Parlamendi teemad. Riigikogu valimisi pole ka silmapiiril, mis sellisel viisil rahakulutamise mõte üldse on?
Jah, aga küsimus on selles, kas me suudame ühiskonnas praegu kohale viia põhisõnumi, mida teha tuleb. Üritame rääkida sellest, mis on hetkel Eestile kõige olulisem, ja see on eelarve tasakaal ja sinna otsa ka töökohad. Nagu öeldud, kui Eesti oma asjadega hakkama ei saa, ei oota meid Euroopas mitte keegi.
- Härra Laar, aga te ei ole ju inimene tänavalt, te olete üks selle valitsuskoalitsiooni juhtkujusid. Miks on teil vaja sellest rääkida ja seda reklaamida? Teil on vaja seda lihtsalt teha.
Selleks on meil vaja veenda oma partnereid ja selleks, et partnereid veenda, on vaja tugevat avalikku arvamust. Need otsused, eriti eelarve tasakaalu viimine, on ebamugavad ja valusad. Ja kui inimesed ei saa aru, miks neid tehakse, ja pole suhtumist, et neid on vaja teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks võimalik teha.
-Ajaleht The Economist kritiseeris hiljuti Euroopa Parlamenti ja ütles, et Euroopa Parlament nõrkuse peamine põhjus tuleb sellest, et riigid ja erakonnad saadavad sinna keskpäraseid poliitikuid – vanu tegijaid, kellel omas riigi enam sobivat positsiooni pole, noori kellel vaja esimest kampaaniategemise kogemust, igasuguseid suusatajaid ja kõrgushüppajaid, mõttetuid lobamokki aga mitte esimese kaliibriga mõjuvõimsaid poliitikuid?
Seda juttu räägivad tihtipeale inimesed, kes Euroopa parlamendis olnud ei ole. See kõlab väga jõhkralt, aga tegelikult on see ükstapuha keda saadetakse, olgu and suusatajad või hüppajad. Poliitikat tehakse fraktsioonides ja oluline on see, millisesse Europarlamendi fraktsiooni sa kuulud. Näiteks Ari Vatanen Soomest pole küll hüppaja, vaid hoopiski keeraja, täpsemalt autoralli eksmaailmameister, on erakordselt mõjukas ja väga hea poliitik.
Euroopa parlament on väga alahinnatud organ, tegelikult valmib seal 70% ka meil kehtivast seadusandlusest. Me oleme seda vähe kasutanud, meie ettevõtjad on parlamendi võimalusi vähe kasutanud. Vaatame kõrvalt kasvõi Soomet, üks selline väike näide, kui Europarlamendis arutati direktiivi milline peaks olema basseinivee temperatuur, siis soomlased väga agaralt võitlesid sellel teemal – on ju Põhjamaa poolt vaadates väga oluline kui soe see vesi olema peab. Otsene raha.
- Miks on kõik need ettevõtluse toetamise kavad nii kaua veninud? Juba aasta alguses oli sellest juttu, praegu on maikuu?
See on hea küsimus, aga seda tuleks küsida kellegi teise käest. Seal oli kaks suurt asja. Üks oli ettevõtluse toetuspakett (võeti vastu möödunud nädalal riigikogus – toim.).
Teine osa sellest paketist aga istub kahjuks endiselt valitsuses, see on ekspordigarantiide süsteem ja selle üle vaieldakse endiselt ennastunustavalt.
(Kuna intervjuu sai tehtud eelmisel nädalal, siis vahepeal on toimunud muutused ja Mart Laar lisab: "Jää on läinud liikuma. Esimene osa meetmetest võeti läinud nädalal Riigikogus vastu, sel nädalal võetakse vastu korterelamute energiatõhususele suunatud krediidigarantiide programm. Ministeerium on rakendusaktid ette valmistanud ja on valmis raha kohe liikvele panema. Ekspordigarantiid on sel nädalal valitsusel arutlusel.)
- Mis vastuolu on seal tekkinud? Ettevõtjad ootavad, milles probleem?
Teate, ma ei tahaks seda kommenteerida, sest siis ma muutun jälle vastikuks. Mulle tundub… Ma parem siiski ei ütle midagi.
- Oleks siiski väga tore teada?
Seda tuleb küsida mõnede teiste inimeste käest. Kui rahandusministeerium ütleb, et seda tuleb teha nii, et see ei mõjutaks eelarve tasakaalu, on üks tee. Kui aga justiitsministeerium ütleb selle peale rahandusministeeriumile, et seda ikkagi ei saa nende pakutud variandis ühel või teisel põhjusel teha, siis mina ütlen: kulla partnerid, jõudke lõpuks veendumusele, kuidas seda teha. Meil ei ole vahet, võib teha nii või teisiti, aga kui öeldakse iga asja peale „ei” ja mitte ühegi asja peale „jah” ilma ise ühtegi lahendust välja pakkumata, pole see praktiline poliitika. Mulle tundub, et meil on filosoofilised vaidlused, mida on heal ajal väga huvitav pidada, aga lõpetaks need nüüd ikkagi ära.
-Mulle on kogu see kevad tundunud, et riigil ei ole koherentset ja konkreetset plaani, mis on eelarve muutmise põhimõtted. Mida ja kuidas kärpida, kas ja kuidas tekitada lisatulusid. Kas kärpida solidaarselt või panna paika prioriteedid, mille kallale ei minda. Pole eesmärke ja pole tähtaegu. Peaminister loobib pressikonverentsil ideid…
Ma olen kaks korda eelarvet kärpinud. Ma tean, kuidas seda tehakse. Kogu see protsess, mis on käinud viimane aasta otsa, pole just kõige praktilisem. Et muutuda praktiliseks, tuleb olukorda endale ausalt tunnistada. Kuni me seda ei taha teha, tegeleme me enesepettusega.
- Aga kes need „meie” on?
Antud hetkel räägin ma kogu Eesti ühiskonnast. Ja me oleme ise ka oma erakonnaga selle enesepettusega tegelenud. Siin pole kedagi, kellele näitame näpuga, et keegi on halb ja meie oleme hea.
- Kui me aga räägime riigieelarvest, siis seda ei koosta ega kärbi „Eesti ühiskond”. Need on konkreetsed persoonid.
Neid konkreetseid persoone ma ei kavatse ütelda, sest see tähendab jälle valitsuse tülli ajamist. Ei ole praktiline näidata kellelegi näpuga, kuigi mul oleks küll, kellele näidata…
- Mina kujutan seda ette nii, et peaminister võtab initsiatiivi ja lepib kogu mingid põhimõtted, kuidas kärpida. Kas või seesama solidaarsusprintsiip, mis praegu vist siis käiku läks.
See on meie ettepanek. See on absurdne olukord, et rahandusministeeriumist ei tule ühtegi ettepanekut, millesse nad ka ise usuks, et need võiksid valitsusest läbi minna. Võib-olla pole ka meie ettepanek kõige parem, aga vähemalt on see konkreetne ettepanek, mille alusel saab töötada.
- Teatud mõttes saan ma ka rahandusministrist aru: need on poliitilised valikud, mida tema teha ei saa.
Tegelikult käib see protsess väga lihtsalt. Eelarve koostamine pole mingi raketiteadus. Peaminister võtab asja ette, ta võtab rahandusministri ette ja pakub, koos rahandusministriga või ilma, valitsusele välja mingid valikud.
- Minagi saan sellest niimoodi aru. Peaminister võtab ette, tema juhib, tema käes on initsiatiiv ja kes ei veereta palli…
Nii lihtne see ka jälle pole. See, kes toob selle tuima rahandusliku pildi valitsusse, esitab kõik alternatiivid, ükspuha mis need on, nii head kui ka halvad. Rahandusministri osa on esitada kõik võimalused. Tema asi pole langetada poliitilist otsust, tema asi on panna kõik need asjad laua peale.
- Olgu, IRL avaldas kuu aega tagasi oma tööplaani, nii-öelda kriisiplaani. Vaatame mõnda konkreetset punkti sellest kavast. Teil on siin kirjas: „Jätta ära 2010. aastaks määratud maksureform.” See on juba läinud?
Jah, see on tehtud ja läinud.
- Siis on kirjas: „Tõhustada pere- ja lastepoliitikat, muutes selle senisest oluliselt vajaduspõhisemaks.” Kas lastetoetused tuleb ära jätta?
Ma kindlasti ei ütle, et lastetoetused tuleb ära jätta. Kindlasti tuleb need aga suunata nendele, kes seda tõeliselt vajavad. Praegust kolmesadat krooni ei ole väga paljude jaoks vaja. Samas tähendab see ka seda, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks lastetoetus ka suurem.
- Mis summadest me sel juhul räägime?
Sajad miljonid. Samas tähendab see ka, et neil, kellel on seda raha vaja, oleks ka suurem lastetoetus.
See on jälle üks näide, kus me oleme üles ehitanud kohustuste süsteemi, kus me ise väga täpselt ei arvestanud, kuidas need kohustused sotsiaalset mõju avaldaksid.
- Teie plaanis on ka rida: „Kärpida ministeeriumide palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%.” Trükkisin riigieelarve välja ja näiteks sotsiaalministeeriumi rea taga on kirjas kuludena 40 miljardit, millest sotsiaalministeeriumi tegevuskulusid on umbes 150 miljonit, ja kui sellest 10% ära võtta…
Eks neid majandamiskulusid võib tõlgendada erinevalt. Praeguseks hetkeks on läbi läinud 8% kärbe ametkonnale, mis on osa 5,9% ulatuvast kärpest KÕIGILE ministeeriumite palga ja muudele kuludele
- See 5,9% käib kogu riigieelarve kulupoole kohta?
Jah, see on arvestatud kogu kulupoole peale, välja arvatud Euroopa Liidu raha.
- Tegelikult tahan ma viidata sellele, et inimesed tänavalt teie enda teleklipis, kes räägivad riigi kärpimisest, ei mõtle õpetajate või politseinike palkasid. Ja kui inimesed räägivad, et riik võiks kokku hoida, ja Meelis Atonen arvab, et miljardid tulevad sellest, kui Evelin Ilveselt auto ära võtta. Tegelikult tuleb ju minna selliste asjade kallale nagu pensionid, õpetajate palgad ja sotsiaaltoetused.
On võimalik, et oleme paljude programmidega üle pingutanud ja meil tuleb tagasi võtta. Tahan aga ütelda, et kui vaatame näiteks tagasi aastasse 2005, siis ei saa ju öelda, et Eesti riik oleks olnud siis teovõimetu.
- Ma ei vaidle vastu, et neid kulutusi ei pea kärpima. Ma arvan lihtsalt, et sellest ei piisa.
Ma ei räägi sellest, et Eesti riiki õnnestub kärpida kelleltki auto äravõtmisega. Tuleb minna ka programmide kallale ja see on nüüd iga ministri poliitiline otsus.
- Sellepärast ma tõingi sotsiaalministeeriumi näite: tegevuskulud 150 miljonit, kogukulud 40 miljardit. Isegi kui Hanno Pevkur koondaks iseenda ja kõik oma ametnikud, müüks veel ministeeriumimaja ka maha, saaks ta kokku ikkagi ainult murdosa…
Loomulikult tuleb tal üle vaadata kogu oma valdkond. Me oleme vahepealsel ajal üles ehitanud riigi, mida me ei suuda üleval pidada. See on õudselt ebameeldiv, vastik ja ebaõiglane.
-Rääkides pensionitest, siis ma ise arvan, et paremal juhul nad nüüd nii sellel kui järgmisel aastal enam ei tõuse. Halvemal juhul langevad?
Langust siiski ette ei näe. Mina ei ole ka sotsiaalminister ja ei hakka talle ette kirjutusi tegema.
-Riigiettevõtete müük. Eesti Post, Eesti Loto, Eesti Energia börsile müük?
Riigiettevõtete müük kahjuks ei anna otsest tulu. Pikemas perspektiivis võivad need olla õiged otsused, kuid 2009. aasta eelarve kontekstis ei anna need midagi.
-Nad ei anna küll kohe tulu, aga selleks et ma ei pea teie käest 2010 või 2011 aasta sügisel neid samu küsimusi küsima, siis tuleks sellega tegeleda juba praegu. Näiteks Eesti Energia vähemusosaluse viimine börsile, sellest on räägitud aastaid?
Ma olen nõus, see ei päästa meid 2009, aga 2010 võib juba anda tulu. See on kindlasti idee mida tasub kaaluda.
- Mida arvate otsusest teise pensionisamba külmutamise ja hilisema kompenseerimise kohta? Pakun, et kolme-nelja aasta pärast, kui olukord on rahunenud, tuleb lauale ka idee, et äkki lõpetaks selle teise samba üldse ära.
Kindlasti tuleb. Ja see lahendus, milleni lõpuks jõuti, võib pensionisamba likvideerimisele oluliselt kaasa aidata. Mina suhtun sellesse kompenseerimiskavasse suhteliselt ettevaatlikult.
- Minu arvates oli kompenseerimine väga vale otsus. Ma saan aru, et Eiki Nestoril on selle pensionisüsteemiga hästi isiklik side.
Ka minul on isiklik side. Ma olin ise sama ajal peaminister, kui seda süsteemi loodi, aga ma arvan, et Eiki Nestor saavutab nende ettepanekutega risti vastupidise tagajärje. Tulemused ei ole need, mida Eiki Nestor tahab, aga tema ettepanekud viivad hoopiski selle süsteemi lammutamiseni.
- Veel korraks pilk IRL-i tööplaani. Selline lause: „Tuua rohkem investeeringuid majandusse, leppides siin tegutsevate pankadega kokku pankade kohustusliku reservi määra vähendamises 12%-le, eeldusel, et vabanevat summat kasutatakse Eesti ettevõtetele laenamiseks.” Kuidas oleks sellist kokkulepet võimalik saavutada?
Aga räägime nendega. Kui me ei üritagi, kui me kohe alguses ütleme, et seda, teist või kolmandat asja ei saa teha ega tasu proovida, siis ei jõua me kuhugi. Sellist asja ei saa seadusse sisse kirjutada, et kohustada panku laenama, aga me saame nendega rääkida ja suhelda.
