analüütik
“Tõstmaks riiki madalaimast barbaarsusest jõukuse kõrgeimale astmele pole vaja palju muud kui rahu, madalaid makse ning talutavalt funktsioneerivat õigussüsteemi.” Need Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud sõnad sobivad ka praegu valitsuse majandusprogrammi hindamiseks. Nixon Hiinas ja
Smithi tsitaat võtab lühidalt kokku kaks Laari ees seisvat põhiprobleemi: fiskaalpoliitika ja nn institutsionaalsed reformid.
Kui riigieelarvega seonduv – tulude alalaekumine ning haigutav puudujääk – on viimastel nädalatel suure kella külge pandud, siis kohtusüsteemi puudustest pole eriti räägitud. Ometi on nende vahel otsene side. Kindlasti pole viimaste kuude vaeglaekumised seotud üksnes majandusliku surutisega, vaid ka maksudest kõrvalehoidmise laiema levikuga. Kui raha arvel napib, nihutatakse riik maksekorralduste kuhjas viimaseks.
Miski ei kahjusta riigi autoriteeti avalikkuse silmis nii tugevalt kui elementaarse õigluse printsiibiga karjuvas vastuolus olevad kohtuotsused näiteks Monika Mägi ja Jaan Leetsare protsessides. Suure osa kodanike meelsust väljendab taksojuhi arvamus: “Pankadest on karistamatult kadunud miljoneid. Kui aga mina sõidan oma taksos lipsuta, teeb transpordiamet mulle 150 krooni trahvi.” Meil ei pruugi imestada, kui taksojuht hiilib vähemalt omavalitsusele laekuvast maksust kõrvale.
Olen üsna kindel, et põhjus, miks enamik avaliku sektori asutusi oma uksi kiivalt lukus hoiab, on tavakodaniku eest elegantse rahakulutamise varjamine.
Kui riigil ei õnnestu olla erapooletu kohtunik, vaid ametnikud jätkavad “päikesekuninga” stiilis, jõuab täiemõõduline eelarvekriis kätte kiiremini kui arvatakse.
Ükskõik, kui tõhusalt Kallas ja Rask ei tööta, kiireid tulemusi pole oodata. Kuid pensione ja õpetajate palku tuleb maksta kohe. Kuigi Eesti madal välisvõlakoormus annab Laari valitsusele mõneks ajaks vabad käed, prognoosin Eestile lähiaastateks maksukoormuse suurenemist, välislaenud lubavad seda vaid pisut edasi lükata. Prognoos rajaneb oletusel, et avaliku sektori kulude kärpimine jääb taas propagandistlik-kosmeetiliseks ettevõtmiseks, sest rohkemaks ei anna 53 häält jõudu, samuti pole olukord veel piisavalt tõsine. Kummatigi on Laaril Nixonina Hiinas makse tõsta kergem kui vasakpoolseks peetaval valitsusel.
Keynes Ida-Virumaal
Lühiajalises perspektiivis on eelarvest olulisem tööhõive ja töötuse probleemistik. Valitsuselt oodatakse kiiret sekkumist tööturul, mis ei pruugi pikaajalist majanduskasvu soodustada. Poliitiline loogika suunab valitsuste põhitähelepanu lühiajalistele eesmärkidele, sest pikaajalises perspektiivis “oleme me kõik surnud,” nagu lord Keynes märkis.
Keynes soovitas 1930. aastate kriisi ajal valitsusel tööhõive toetamiseks aktiivselt majandusse sekkuda. Ta ütles, et kui valitsusel midagi targemat pähe ei tule, siis peaks ta kõrge töötuse tingimustes palkama ühe vahetuse töölisi, kes äsja trükitud raha kaevandusse mataks ning teise, kes raha jälle üles kaevaks. Sel kombel suureneks tööliste ostujõud ja majandus läheks “käima”.
Ida-Virumaa kaevandustes on Keynesi õpetust täht-tähelt võetud, eelarvelistel kaalutlustel ei saa see enam kaua kesta. Nüüd kostuvad uued hääled, mis nõuavad valitsuselt tööhõive toetamist riiklike investeeringute ja infrastruktuuri objektide ehitamise kaudu. Mida tõsisemaks majanduslik surutis muutub, seda kõvemaks lähevad need hääled. Poliitiline reaalsus ei luba Laaril neid nõudeid eirata ning seetõttu oleme lähitulevikus tõenäoliselt tunnistajateks välislaenudega finantseeritud riiklike investeeringute hoogustumisele. Rahva rõõmuks tuleb mingi tunnel ehitada. Jääb üle loota, et see ei tule Tallinna ja Tartu vahele ja et keinsliku rahmeldamise kõrval on Laaril aega lugeda ka Smithi “Rahvaste rikkust”.
