Martin Huberg: maksumängud populaarsuse teenistuses ehk kiirlaenukoalitsioon

 (97)
Martin Huberg: maksumängud populaarsuse teenistuses ehk kiirlaenukoalitsioon
Foto: Kollaaž, Eesti Ajalehed

Kiirlaenukoalitsiooni inimkatsed jätkuvad nii kaua, kuni valija saab aru, et Edgariga hirmutamine ei tähenda sugugi paremat käiku ning "Kindlalt edasi!" ei täpsusta, kas selg ees, külg ees või millises suunas liikumine toimub, kirjutab oma arvamusloos EML juhatuse liige, ajakirja MaksuMaksja õigustoimetaja Martin Huberg.

Sel aastal on ühiskonnas toimunud teatud murrang — inimesed on norgus pea püsti ajanud, käe rusikasse surunud, kõik kuradile saatnud ning isegi tänavale tulnud meelt avaldama. Muidu kinnise ja väidetavalt pigem viinale panustava eestlase käitumine on muutunud. Ja muutunud ei ole see mitte sellepärast, et paraadile oli vaja minna, vaid inimesed tajuvad ebaõiglust ning enese ignoreerimist „valitsejate“ poolt.

Tsirkust ja leiba!

Ma ei hakka valimissloganeid ning praeguse ja varasemate koalitsioonide lubadusi tsiteerima, kuid tundub, et võimu järgi janunejate eesmärk ei ole mitte lihtsalt elu Eestis paremaks muuta, vaid oma positsiooni seejuures võimalikult efektiivselt tsementeerida. Kui aga võimuiha saab võitu ratsionaalsusest ja isetust kasulikkusest, siis jõuame me paratamatult Vana-Roomast teada tsirkuse pakkumise ja leiva jagamise juurde ning valitsemise tegelik idee jääb tagaplaanile. Nii on see ka praegu, sest kõigile meeldimise soov, populaarsuse sündroom on sellest kurikuulsast Exceli-tabelist üle sõitnud ning isegi kui on näha, et raha tsirkuse ja leiva pakkumiseks ei ole, sellest loobuda ei suudeta. See on haiglaslik ning vajaks psühhiaatri sekkumist, kuid seda ignoreeritakse.

Seotud lood:

Kas maksan ise?

Me kõik teame, et mingis vormis maksab pea igaüks makse — kas siis tulult, tarbimiselt või omandilt, kuid me ei taju reeglina seda, et maksame konkreetselt mingi avaliku hüve või teenuse või toetuse eest ise. Raha võetakse kõigilt.

Kuid kuskil on alati mingi piir, mida tajutakse õiglase ja ebaõiglase vahelise piirina. Kui maksud jäävad alla selle piiri, siis erilist protesti ei avaldata, kuid kui see piir ületatakse, tekib konflikt ning seda väga erinevate aspektide tõttu. Kes tunneb, et maksab millegi eest liiga palju, kes leiab, et selle eest ei tehta midagi, ning kes mõistab, et ta peab ise enda saadava hüve kinni maksma.

Nüüd, kus saadakse aru, et tasuta lõunaid tõesti ei ole ning igaüks maksab ka tippi, tunnetavad inimesed, kui arulage ja majanduslikult suutmatu on Eesti poliitika. Selmet ettevõtlust arendada ja maksubaasi sellega suurendada, mõeldakse välja aina uusi ja uusi hüvesid, mida jagada, kuid oh häda — nutsu ei jagu ja keegi peab kas millestki loobuma või peavad inimesed ise enda eest peale maksma või mõlemat. Lõppude lõpuks on ju juriidilised isikud õiguslikud abstraktsioonid ning lõppastmes jõuab igasugune maksukoormus inimeseni — homo sapiensi ning tema pudulojusteni, kellele tuleb kalli toidu asemel odavat asendajat pakkuda.

Kust kiirelt nutsu saada?

Olgugi et inimesed protesteerivad ega taha veel rohkem maksa maksta, et midagi saada, lastakse inimeste ratsionaalse poole allasurumiseks käiku demagoogilised ja emotsionaalsed argumendid. Näiteks aktsiisitõusude õigustamiseks rõhutatakse ühe olulisema teemana laste toetamist, lastega perede toetamist lastetoetuste kaudu — st see on nende katteallikaks. Urve Tiidus kasutab siin oskuslikult demagoogiat ja emotsioone: kui me ütleme, et see eesmärk on kuidagi halb ja vale, siis vabandage väga — mis see nagu ühiskonna eesmärk saab veel olla /---/?

Noh, minugi poolest, kuid kas toetuseks peab raha nii koguma või järsku peaks lubadusest seni tagasi tõmbuma, kuni me leiame Exceli-tabelist vastava summa üles? Või näiteks taastaks ametiautodelt makstud erisoodustuse määrana praeguse 256 euro asemel 128 eurot, sest siis kui kehtis madalam määr, laekus makse märksa rohkem kui praegu?

Loe veel

Või võtame kütuseaktsiisi tõstmise. Öeldakse, et kütuse hind tõuseb umbes 5 senti aastas, kuid targu ei täpsustata, et see on liitri kohta ning sellist inimest, kes liitri aastas kulutab, ei õnnestu isegi muruniitjat lükkamas näha, sest ka see võtab suve jooksul siiski rohkem, märgatavalt rohkem. Kuid muruniitjaga tööl ja koolis ei käida. Muidugi, ehk siis, kui joodik viina enam osta ei jõua ning on vedelkütusele üle läinud, siis õnnestub tema ostujõudu 5 sendi võrra aastas kahandada…

Kuradi joodikud!

Olgu, kui inimesed tõesti sellised eeslid on, et ei saa aru, et kindlalt edasi on kindlalt tagasi, siis võtame raha joodikutelt ära! Ega nad ju niikuinii joomist niipea ei jäta, seega pole karta, et alkoholiaktsiis enda tõelist toimet kuidagi avaldab ja viinapudelist näppe eemal hoida aitab. See garanteerib soovitud lisatulud, eksole eijah?

Võitluse eesmärk on üllas ja õige, sest alkoholi kuritarvitamine on tõesti paljus kurjas süüdi, kuid — stop! Mis on Eesti riigi jaoks oluline tuluallikas? Väidetavalt ostsid 2014. aastal meie armsad põhjanaabrid meie ettevõtjatelt 34% siin müüdud alkoholist. See tähendab ka, et riik sai tänu nendele 1/3 alkoholiga seotud aktsiisi- ja käibemaksutuludest.

Kui me siia juurde paneme ka majutusteenuste käibemaksu tõusu, mis on küll kavandatust tagasihoidlikum (kehtestatakse 14% maksumäär üldise 20% asemel), siis tulemus ei pruugi kaugel olla — jumal tänatud, et me saame joodikutest lahti, kuid kas riik on suuteline turismivaldkonnast või alkoholitööstusest vabanenud inimestele muud tööd või toetusi pakkuma? Ja kas me tõstame selleks järsku mingit aktsiisi? Järsku pakendiaktsiisi, sest sellest ei tea keegi midagi ega saa ka aru mitte keegi?

Kuigi võrreldakse õllekohvrite hindasid Tallinnas ja Helsingis, siis unustatakse, et viinaretkel on ka muid kulusid ning selle ettevõtmiseks peab jume olema piisavalt suur. Kust piir läheb? Ma ei tea, kuid mul on tunne, et see on üsna lähedal ning alkoholiga võitlemisel võiks vahelduseks ka muudele meetmetele rohkem rõhku panna ja aktsiisi tõstmisesse ettevaatlikumalt suhtuda, eriti koostoimes majutusteenuste käibemaksumääraga.

Ja kui hotellisektori käibemaksumäära tõstmisel rääkida mingist võrdsest kohtlemisest või maksusoodustustega harjumisest, siis see näitab lihtsalt võhiklikkust. Madal maksumäär toetab eelkõige sektorit, palgakulusid, ning kui maksumäär tõuseb, kuid hinda tõsta ei saa, sest see kaotab konkurentsivõime, siis kaotab mingi osa inimestest töö.

Ning taas läheb eriti piinlikuks, kui peaminister põhjendab majutusteenuste maksumäära tõstmise vajadust: Rõivas lisas, et majutusteenuste käibemaksusoodustuse kaotamisest võidetud summa sisse mahuks näiteks elatisabifondi loomine, huviringide toetamine ja toimetulekupiiri tõstmine. See on räige demagoogia, eriti arvestades, et maksu mõiste kui selline ei näe ette mingi konkreetse kulu katmist, vaid tulu on üldine ning see jagatakse vastavalt eelarves kajastatule. Tõsi, selle suhtes kiputakse eksima, kuid adekvaatsem ja ausam oleks siis juba elatisabi maks kehtestada — täiendaks natuke seadusi, igaüks saaks aru ning demagoogitseda poleks vaja.

Mis puudutab teisi Euroopa Liidu liikmesriike, siis kahtlemata on võimalik nii ühe kui teise argumendi tõendamiseks tuua näiteid eri riikidest ja öelda, et seal, kus on madalam maksumäär, on täiendav turismimaks jne jne, kuid selleks, et hinnata, mida selle riigi maksukoormus tegelikult konkreetsele sektorile tähendab, tuleks vaadata, kuidas eri tahke maksustatakse või mitte ning millised on muud meetmed (kas on toetavaid meetmed, ehk on palgamaksud väiksemad jne). Lihtsalt jälle Excelit teha ei ole mõtet, sest see ei ole adekvaatne. Hindama peab konkreetse riigi raames, kõiki teadaolevaid tahke arvestades ning kõrvutades lähinaabritega.

Me peaksime üle saama sellest kompleksist, et me ei või soomlastele odavat viina müüa ega neid siia hotellidesse kas või alkoholi ja soodsate hindadega meelitada. Võime küll ja senikaua kuni riik jätkuvalt häid mõtteid ja tegusid välja suretab, on see üks väheseid toimivaid rahapõrsaid ning seda ei ole mõtet veel veristada. Olgem ausad, me ei ole mingi kalli konjaki, vaid odava alkoholi riik ning see on nii meie nõrkus kui tugevus.

Ja nüüd need vastikud erakoolid

Õpetajad jõudsid just aplausi uuele haridus- ja teadusministrile lõpetada, kui juba kuulsime järgmisest kokkuhoiu kohast — erakoolide tegevuskulusid ei kavatseta ei edaspidi ega ilmselt mitte ka tagasiulatuvalt katta. Probleem on selles, et Riigikogu pani sellise kohustuse omavalitsustele, kuid Riigikohus otsustas, et kui selline kohustus omavalitsustele panna, siis tuleb selleks ka raha eraldada. Olemuslikult ei ole tegemist küll ei riigi ega omavalitsuse põhiseadusest tuleneva kohustusega (osaleda erakoolide kulude katmises), kuid Riigikogu ise otsustas isikute võrdseks kohtlemiseks nii käituda ja seda ei saa kuidagi keelata.

Nüüd on siis takkajärele vaja leida umbes 14 miljonit eurot. Pange tähele — nüüd ei ole need samad lapsed ja lastega pered, kes olid kütuseaktsiisi tõstmisel üllalt esile toodud, enam midagi väärt. Või õigemini see osa neist, kes õpivad erakoolides. Alles jäetakse ilmselt ainult osaline tugi, sest erakooli õpetajad ei tohi saada rohkem palka kui omavalitsuse koolide omad ehk siis õppemaksu võetakse selleks, et katta tegevuskulusid või õigesti sõnastatuna — kõikide koolide õpilasi tuleb toetada võrdselt. Sõltub alati, kuidas sõnastada. Ja kopikast saab rubla.

Ei aita ka see, et EELK peapiiskop Urmas Viilmaa võrdleb koalitsiooni käitumist koolikiusamisega. Ratsionaalsus ja empaatiavõime on viimane, mida praegustelt koalitsiooniliikmetelt oodata tasub, kuigi kristlikust vaatenurgast sureb lootus viimasena (usk ja armastus on igavesed, kuid lootus on konkreetse subjektiga seotud).

Te veel maksate selle eest!

Kõike eelnevat arvestades peaks koalitsioonipartneritel hing olema korralikult täis lastud. Ja kuidagi ei saa tagasi teha. Sellest, et Ligi inimesi mõnitab, ei ole ka täit rahuldust võimalik saada. Õige küll — kui te ei taha maksta makse, siis me karistame teid ja karistame edaspidi mitmekordselt!

Tsiteerigem tema kõrgust, peaministrit: Me kõik ju eeldame, et trahvidel on ikkagi ka see mõju, et inimesed püüavad käituda õiguskuulekalt ning eriti hoiduda teadlikust ja tahtlikust rikkumisest. Me ei arutanud valitsuses riigieelarve strateegiat tehes kaugeltki mitte ainult seda, kui palju seda trahvimäära või päevamäära tõstes oleks võimalik riigieelarvesse tulu saada. Me rääkisime väga põhjalikult ka seda, et kas trahvipoliitikas üldisemalt võiks senisest rohkem vahet teha selliste eriti jultunud, tahtlike väärtegude puhul, et karistada sel juhul selgelt karmimalt. Jahei?

Et siis lihtsalt tahetakse inimesi korrale kutsuda? Olgem ausad, see on riigile sissetulekuallikaks ning seda ei tehta esimest korda. Oluline on, kuidas ühiskond asju tajub ning määratleb. Kui trahv omandab ühiskonna jaoks sissetulekuallika tähenduse, hajub selle peamine mõjueesmärk ära.

See suundumus on juba ammu jõudnud inimesteni, et näiteks autoga kihutamise eest saadav trahv (ma ei mõtle ainult automaatpolitseid) on lihtsalt obrok, mida tuleb tasuda, kui kihutada soovid, kuid pange tähele — pea saabub aeg, mil see jõuab ka muudesse sfääridesse. Tahad kedagi tappa? See teeb 3 aastat või näiteks 50 000 eurot… See ei ole ammu enam pelk mõjutusvahend ning selline käitumine on riigimeeste poolt amoraalne.

Trahvid ei ole enam ammu loogilised ei trahvimäära ega ulatuse osas. Tuleb nõustuda Õhtulehe juhtkirjas välja öeldud mõttega, et Kas üldse saab rääkida trahvi kasvatavast või õiguskuulekusele kutsuvast mõjust, kui selle tasumiseks peab SMS-laenu võtma või omavalitsusest sotsiaalabi küsima? Kui pärast trahvi tasumist pole perele ja lastele enam söögiraha, siis tuleb meil palgavaesuse kõrval hakata rääkima ka trahvivaesusest.

Aga mida järeldatakse?

Valitsus ja selle poliitiline tugistruktuur ei ole kahjuks endiselt veel aru saanud sellest, mille vastu viimasel ajal protesteeritakse. Jah, loomulikult meeldiks inimestele saada nii lastetoetuseid, nänni ja muud, kuid unustatakse ära, et seda soovitakse olemasoleva ressursi piires, mitte seda ise täiendavalt kinni makstes. Õigupoolest võib igaüks endale ju ise ka allesjääva raha eest midagi osta — näiteks rohkem kütust.

Iseäranis ilmekalt näitab probleemi mitte mõistmist Andrus Ansip, kes teatab Äripäeva veergudel: Kaugelt vaadetes on minu jaoks selge see, et koalitsiooniläbirääkimistel on tehtud suur viga. Rahvast pole piisavalt informeeritud sellest, mille üle on läbi räägitud, rahval pole võimalik olnud samastuda kas ühe või teise diskuteeritava seisukohaga.

Halloo?! Heidetakse ju ette, et valimislubadused olid ümmargused ja katteallikaid väga klaarilt välja ei toodud ning keegi ei taha vasakust neerust loobuda lihtsalt selleks, et poliitik saab veel neli aastat end Olümposel nuumata.

See näitab üleolevat suhtumist inimestesse, see on nii reformikate kui ka teiste tavaks saanud — rahvas on loll, ja lolle lambaid juhitaksegi nii, et käsk tuleb lihtsalt arusaadavamalt maha haukuda ja lambad lähevadki aeda muru näksima.

Ütles ju ka näiteks maksuameti peadirektor pärast pildistamisskandaali, et asi ei olnud mitte sisus, vaid selles, et inimesi ei informeeritud piisavalt: „Ta möönis samas, et kui MTA hakkas autosid esimest korda vaatluse teel kontrollima, tuli see ettevõtjatele ikkagi üllatusena. „Ju siis seda selgitust jäi meie poolt väheseks, et sellisel viisil selle seaduse kontroll algab.““ Tõlge: Inimene on loll lammas, harjuge ära, muidu saate piki kärssa nagu notsud.

Ma ootan juba ammu aegu, kus muidu uje eestlane julgeb enam tänavale meelt avaldama minna. Ehk saame siis ka natukene poliitilist mõtlemist normaalsemaks muuta.

Mis aga puudutab kiirlaenukoalitsiooni ja selle lubadusi, siis inimkatsed loomulikult jätkuvad nii kaua, kuni valija saab aru, et Edgariga hirmutamine ei tähenda sugugi paremat käiku ning "Kindlalt edasi!" ei täpsusta, kas selg ees, külg ees või millises suunas liikumine toimub.

Aga siiski. Kui onu Oskar peaministrile just rahamasinat vahepeal ei leiuta, tuleks alkoholipoliitika vaimus kainet mõistust säilitada ja asuda koalitsioonilepingust punkte kustutama.

Artikkel ilmus EMLi ajakirjas MaksuMaksja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare