McDonald´si juht: iga klient tahab sooja sööki... ja kiiresti!
Kaks naist lahkuvad Ronald McDonald House Charitiesi kohtumiselt Chicagos ja astuvad lifti. Kumbki ei paista märkavat, et nad seisavad kiirtoiduketi tegevjuhi Jim Skinneri kõrval. Ta esines kohtumisel tund aega varem ja kinnitas enam kui tuhandele osavõtjale: “Teie taga on bränd, kes hoolib sama palju kui teiegi.”
62-aastane Skinner ei paista seltskonnas silma. Ta on lühike, kahvatu ja hallinevate juustega. Ning 2004. aastani oli ta McDonald’sis väga selgelt number kaks, kes oli end firmas ärijuhiks ja asepresidendiks üles töötanud.
Kui aga Charlie Bell vähki haigestununa novembris 2004 tegevjuhi kohalt tagasi astus, paluti Skinneril post üle võtta. Bell oli ametis olnud veidi üle poole aasta, pärast Jim Cantalupo surma südameataki tagajärjel sama aasta aprillis.
Skinneri ametisse nimetamine oli ootamatu, kuid mitte soovimatu. “Kas ma oskasin arvata, et saan ettevõtte tegevjuhiks? Tõenäoliselt mitte,” ütleb ta. “Kuid kas ma olin selleks valmis? Jah.”
Skinner on olnud üleilmse kiirsöögiketi taassünni taga. 1990-ndate lõpul ja selle sajandi alguses kaotas McDonald’s kliente, kui keskendus laienemisele oma toidu ja teeninduse kvaliteedi arvel. Keti ebaõnnestumisi on valgustanud raamatud ja filmid, nagu “Kiirtoidurahvas” ja “Ülisuur mina”.
Firma on klientide ja investorite seas taas hinnas. Käive on kasvanud ning tõi mullu rekordilise 3,5 miljardi dollarilise kasumi. Aktsiahind saavutas juulis rekordtaseme 53 dollarit. McDonald’s väidab, et teenindab iga päev kuut miljonit inimest rohkem kui viis aastat tagasi. “Minu tulemused räägivad iseenda eest,” sõnab Skinner.
Osaliselt põhjustasid ettevõtte taassünni paljureklaamitud muudatused, mis tehti menüüs ja sisekujunduses ning moodustasid osa 2003. aastal esitletud strateegiast “Võiduplaan”. Söögikohad pakuvad Big Macide ja friikartulite kõrval sojaoakaunadest salateid. Kontsern investeerib aastas miljard dollarit ka sellistesse asjadesse nagu mugavad istmed, pehme valgustus, plasmatelerid ja traadita internet.
Ettevõtte juhatuses ja struktuuris on samuti toimunud olulisi muutusi. Skinner on uuendanud juhtkonda ja edutanud inimesi, kellest ta usub, et nad “tõesti suudavad efektiivselt äri ajada”.
Kiire kõnelejana tuntud Skinner, kes armastab mõtte rõhutamiseks kätega kaasa aidata, ütleb otse, milliseid inimesi ta vajab: “Ma ei taha siia kedagi, kes ei taha täna hommikul tõustes teha asju paremini kui eile.”
Minevikus seadis McDonald’s Skinneri meelest endale ebarealistlikke eesmärke ning unustas seejärel neid jahtides oma põhitegevuse. “Me mõtlesime pidevalt, mida teha: osaleda kanaäris või osta teisi kette? Kas me peaksime pakkuma muid teenuseid? Kas peaksime müüma oma kinnisvarateadmisi? Aga me ei keskendunud sellele, mis toob raha, ja see on põhitegevus – lihtsa toidu kiiresti serveerimine.”
“Tegemist ei ole võlukunstiga,” ütleb ta. “Iga klient tahab meilt sama asja. Ta tahab sooja sööki. Ta tahab seda kiiresti.”
Oma menüü laiendamise asemel keskendub McDonald’s olemasolevate toitude täiustamisele. Uued tooted koostatakse tavaliselt vanade komponentidest.
McDonald’s ei peaks suhtuma toidusse liiga loovalt, leiab Skinner, kuigi teda vaimustab Illinoisi osariigis Romeoville’is tegutsev McDonald’si “innovatsioonilabor” , mida ta külastab neli korda aastas.
Lisaks toidu täiustamisele müüb McDonald’s seda nüüd kiiremini, olles pikendanud lahtiolekuaegu – üle 30% firma 13 000 söögikohast on USA-s avatud 24 tundi ööpäevas – ning julgustades restorane rakendama autosse müügi teenust.
Hoolimata kasvust muretseb Skinner liigse rahulolu pärast. “Et me unustame kuidagi, kuidas me siia jõudsime… Edu meelitab kõiki.”
Õpib teiste vigadest
Skinner hankis oma juhioskused teiste vigadest õppides. “Võtad hea ja jätad paha… Iga kord, kui mõtlesin, et olen järgmiseks tööks valmis, veetsin enamiku aega, mõeldes kriitiliselt oma juhi tehtud otsustele.”
Kuid ta arvab, et tema kogemus – ette hoiatamata tegevjuhiks saamine – ei ole midagi, mida peaks kordama. Kogu kontserni tuhandetele juhtivatele kohtadele palutakse töötajatel nimetada kaks võimalikku asendajat. “Oleme õppinud oma hädast võimalike juhtidega, et on oluline hoida käepärast inimesed, kes suudaksid töö ära teha.”
Oma järglase kohta ütleb Skinner humoorikalt: “Meil on palju inimesi, kes võiksid seda tööd teha. Tõenäoliselt mitte ükski nii hästi kui mina.”
Copyright: The Financial
Times Limited 2007,
tõlkinud Erik Aru
