Meelis Milder peab Eestit liiga depressiivseks
See võib tunduda vastuolulisena, kuid Eesti tarbija on kõige depressiivsem. Analüütilisel makrotasandil peaks Eesti olema tugevamate hulgas, kuid Baltika jaemüügikogemus näitab vastupidist. Ma ei tea, võib-olla on see seotud ugriliku mõttelaadiga, kuid siin on tarbimise vähenemist rohkem näha. Tarbijakäitumine nagu kasutaks kõigest kahte nuppu: sisse ja välja: kui tarbida, siis nii et kärud lookas, kui kokku hoida, siis juba täiega. Majandusele taoline käitumine hästi mõjuda ei saagi. Siseturu käigus hoidmine peaks olema meie kõigi hetkeprioriteet! Rääkida ainult ekspordist tähendab, et meie heaolu peavad teiste riikide tarbijad kinni maksma.
Näiteks ei saa ma Baltika tulemusi Lätis vaadates sugugi aru, et Läti peaks juttude järgi olema justkui hullemas seisus kui Eesti.
Aga Venemaa, Ukraina? Eriti viimati nimetatu kohta ilmub rahvusvahelises ajakirjanduses tõelisi õuduslugusid, riigi krediidireiting muudeti eelmisel nädalal olematuks, kohe-kohe ähvardab kollaps. Kuidas teil seal läheb?
Jällegi on meie kogemus tavaloogikale vastupidine. Kohalikus rahas, see tähendab Vene rublas ja Ukraina grivnas mõõdetuna müüme me neis riikides võrreldes eelmise aastaga ja samade poodidega tegelikult rohkem.
Jah, kuna need riigid on oma valuutat devalveerinud, siis sellest oleme kandnud kahju. Olime sunnitud eelmise aasta lõpus oma investeeringud nendesse riikidesse ümber hindama. Seda võib näha ka meie äsja avaldatud majandustulemustest. Peame ise seda kulu ühekordseks. Kuid, mis on oluline, nõudlus nendel turgudel meie toodete järele on kasvanud võrreldes eelmise aastaga.
Kuidas olete devalveerimistega toime tulnud?
See on probleem, kuid me oleme suutnud seda juhtida. Ühelt poolt on devalveerimine Venemaal ja Ukrainas andnud meile võimaluse oma kaupade hindu tõsta. Teisalt aga jälle oma sealseid kohalikus valuutas tehtavaid tegevuskulusid vähendada, näiteks tööjõult.
Samuti käivad edukalt läbirääkimised sealsete kaubanduskeskuste operaatoritega, et vähendada meie makstavaid rendisummasid. Nendes riikides on rendilepingud tavaliselt dollarites, nii et seal on kulude vähenemine väga oluline. Õnneks läheb see päris hästi. Ainuke koht, kus see protsess on rohkem veninud, on Poola.
Jälgin ise pidevalt statistikat ja majandusuudiseid. Mitte et loodaksin uut tõusu, aga ootan märke, millal langus hakkab aeglustuma. Kui kujutleda U-kujulist tsüklit, siis piltlikult öeldes: millal võiksime jõuda kaarele, kus langus stabiliseerub? Mida ütleb teie info ja arusaam jaekaubandusest?
Ei taha astuda hiromantide sekka. Ma tõesti ei oska siin ennustusi pakkuda. Hetkel on määramatus niivõrd suur. Rõhutaksin, et ka siin intervjuus kostvad arusaamad põhinevad eilse päeva informatsioonil.
Baltikal oli samuti mitme aasta pikkune strateegiline plaan, kuid panime selle n-ö külmkappi. Võtame praegu aasta korraga. Kõigepealt 2009, siis 2010. Ise valmistume võimalikuks tõusuks alates 2010. aasta teisest poolest. Meie jaoks teeb ennustamise keerulisemaks ka üheaegne tegutsemine küllaltki erinevatel turgudel.
Kas selles kriisis on ka midagi positiivset?
Kõik on muutunud palju paindlikumaks ja palju vastutulelikumaks. Näiteks kui oleksime pool aastat tagasi läinud kaubanduskeskusse jutuga, et tahaksime oma rendihindu alandada, oleks meid välja naerdud või välja visatud. Kuu aega tagasi võeti juba jutule. Praegu pakutakse juba 10% hinnast alla. Kuu aja pärast pakutakse ehk järgmised 10% alla.
Samuti on meil väga hea koostöö oma tarnijatega. Mitmel pool maailmas paiknevad hankijad saavad väga hästi aru, mis kõikjal toimub, ja on vastutulelikud. Ma arvan, et kriis toob väga hästi välja, kui tugevad või nõrgad on eri ettevõtete suhted oma partnerite, tarnijate ja edasimüüjatega. Firma positsioon tarneahelas saab olulisemaks.
Neil, kellel on omavahel head ja usaldusväärsed suhted, on palju parem šanss raskustega kohaneda. Keerulised ajad sunnivad üle vaatama oma ärimudelid ja -protsessid ning tegema neid efektiivsemaks, on võimalik teha palju häid otsuseid. Selgub ka tõde, kui hea on sinu toode ja kui tugev on sinu meeskond.
Baltika on üks Eesti suuremaid eksportijaid, eelmisel aastal eksportisite ligi miljardi krooni eest. Kas teie firmale oleks Eesti krooni devalveerimine kasulik? Olete arvutanud, mida võidaksite?
Ei, me ei ole modelleerinud ega arvutanud, milline oleks selle mõju meile. Midagi me võidaksime ja midagi me kaotaksime, aga ma ei usu, et konkreetne mõju oleks meile väga suur. Teeme palju kulutusi ka eurodes või dollarites.
Aga te ise, kas pooldaksite devalveerimist? Mis on teie seisukoht?
Ma arvan, et kõiki asju võib arutada. Mul endal pole konkreetset seisukohta, aga meil ei tohiks olla tabuteemasid, millest ei tohiks rääkida.
Meil on palju loosunglikkust ja vähe põhjendusi. Näiteks euro kasutuselevõtt. Öeldakse, et see tõstab meie usaldusväärsust. Aga on see kõik, on see ainus põhjus? Kui jah, siis minu arvates sellest ei piisa. Ma tahan rohkem teada.
Tuleksime korraks depressiivse Eesti jaekaubanduse juurde tagasi. Mis seis praegu Eesti poodides valitseb?
Statistikaga tasuks ettevaatlik olla. Tuleb arvestada, et 2007. aasta lõpp oli väga tugev, nii on ka võrdlusbaas kõrge ja näitab viimaste kuude tulemusi eriti halvas valguses.
Eriline on see, et seekord hakkas allahindlushooaeg varem kui tavaliselt (allahindlushooaeg toimub muidu ju alati enne ja pärast aastalõppu). Allahindlused on olnud sügavamad ja kestnud kauem kui varasematel aastatel.
Kuu-pooleteise jooksul saab selgeks, kas paljude poodide jaoks on tegu eriti pika allahindlusega või sisuliselt lõpumüügiga. Kokkuvõttes, kõigil on keeruline, parem kaup ja parem teenindus on need, mis eristavad võitjad kaotajatest.
Miks just paari kuu jooksul? Mis selle aja jooksul juhtub?
Peale tuleb kevadhooaeg koos kevadhooaja uue kaubaga. See kaup on ammu tellitud, nüüd selgub, kas kõikidel poodidel jätkub ikka raha selle eest maksta. Võib-olla näitavad ülipikaks venitatud allahindlused lihtsalt seda, et mõnedel on hirmsasti raha vaja ja üritatakse pigistada viimast. Ükskõik mis hinna eest on vaja saada kaubast lahti ja raha kätte.
Vaba raha puudus on praegu vist kõige olulisem küsimus?
Kindlasti. Need, kellel on vaba raha, on oluliselt paremas seisus. Õnneks on ka siia lisandunud paindlikkust. Ma saan hankijatele praegu öelda: kulla mees, ma saan sulle maksta alles siis, kui minu kliendid mulle maksavad. Mõni aeg tagasi oleks see olnud mõeldamatu, kuid nüüd on rohkem arusaamist.
Vaataksime korraks nõudluse poolelt ka ettevõtete poolele. Kuidas Baltika on reageerinud? Kuidas olete teie oma kulutusi vähendanud?
Meie eesmärgiks viimase kahe kuu jooksul on olnud oma tegevuskulude vastavusse viimine oodatavate müükidega. Juhina on mul hea meel, et kõik meie tulemusüksused on siin aktiivselt panustanud ja tänaseks ulatub selle hooaja kokkuhoid juba üle 60 miljoni krooni. On õnnestunud kärpida küllaltki ühtlaselt. Üle on vaadatud nii suuremad kuluread, renditasud ja palgakulud kui ka sümboolsed pisiasjad. Märtsi algusest langesid Baltika juhtide palgad 10%. Seadsime sisse sõidupäevikud, sisuliselt tähendab see, et ametiautode kasutajad maksavad oma auto ise kinni. Nagu eespool juba rääkisin, peame läbirääkimisi nii kaubanduskeskuste kui ka oma tarnijatega. Vaatame kõiki protsesse üle.
Aga töötajad?
Meil ei ole täielikult õnnestunud kärpimist ehk koondamist vältida, kuid püüame olla võimalikult paindlikud. Kasutusel on osaline töökoormus, suhteid lõpetame pigem lepinguliste töötajatega, kärbime ka muid kulusid. Tahaksime jõuda oma kuludega esimese poolaasta jooksul uuele tasemele. Tegelik mõju avaldub siiski alles teisel poolaastal.
Riigi tasandil on muutunud kõige tähtsamaks probleemiks kasvava tööpuuduse ohjeldamine.
Kuulasite vahetult ka president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnet. Mida sellest arvasite?
Mulle meeldis solidaarsuse rõhutamine. Meeldis see, et me ei pea süüdlasi otsima, kuigi siis just nagu selgus, et ettevõtja on ikka süüdi. Sellest ma aru ei saanud.
Viimasel ajal on jälle palju räägitud maksudest. Et teeks astmelise tulumaksusüsteemi? Et tõstaks või muudaks mingeid makse? Mida teie arvate, kas teie isiklikult oleksite valmis rohkem maksma?
Baltika on ettevõttena ise näinud erinevaid maksusüsteeme ja alati hakkama saanud ning saab ka edaspidi. Ma ei arva sugugi, et makse ei tohiks üldse olla, ega arva ka, et minu enda jaoks oleks eriline probleem, kui mingi maks oleks kõrgem. Küll aga arvan, et praegu on kindlasti väga vale aeg uute maksude väljamõtlemiseks.
Mida ajakirjandus saaks praegu Eesti ettevõtluse aitamiseks teha?
Näiteks võiks ajakirjandus uurida, kas riigipoolsed meetmed toimivad. Ekspordigarantiid, Kredexi töö – need on enam-vähem ainukesed võtted, mida Eesti riik majanduse turgutamiseks rakendab. Baltika on liiga suur, et nende abipakettide alla kvalifitseeruda, kuid on vaja teada, kas need toimivad. Ajakirjandus võiks seda uurida. See on maksumaksja raha, siin ei peaks olema mingit saladust.
Või pankade teema: kas pangad ikkagi laenavad? Finantssüsteemi toimimine on ülioluline...
Olen ise pankuritega neist asjust rääkinud. Nii Swedbank kui ka SEB ütlevad, et raha neil on. Tõsi, uusi projekte rahastatakse vähe, aga pankade sõnul pole probleemiks mitte raha vähesus, vaid eelkõige see, et laenukõlblikke ettevõtteid pole piisavalt...
See on pankurite jutt. Aga oleks vaja teada, kas asi on ka päriselt nii. Oleks vaja neid edulugusid, nii riigi ekspordigarantiide kui ka pankade laenude osas, et näha, kas asi ikka toimib.
MEELIS MILDER
• Sündinud 5. aprillil 1958 Pärnus.
• Abielus, tütre isa.
• Lõpetanud Tartu ülikooli majandusküberneetika eriala.
• Aastast 1991 aktsiaseltsi Baltika juht, ka üks Baltika suuromanikke.
• Meelis Milder on pälvinud aasta ettevõtja ja usaldusväärseima tippjuhi tiitli nii Eesti ajalehtedelt kui ka Tallinna börsilt.
