Mesinikud igatsevad päikest
“Möödunud aastal oli ilus kevad, kuid siis tulid külmad peale ja mesilased sõid ise kogu mee ära, nii et mõnele perele tuli vaata et veel süüagi anda,” meenutab peremees.
Uhek ei pea 200 meekilo suureks koguseks, kuid harilikult on kevadel jahe ning näiteks vahtra õitsemise ajal mesilinnud nektarit korjata ei saa.
Uhek leiab, et mesindus sõltub 80 protsenti ilmast ja 20 protsenti mesinikust. Parim meesaak tuleb vahelduvate ilmadega: kui kevadine põud oleks jätkunud, poleks õites nektarit tekkinud. Kuivaga oleks päike kanarbikuõied ära küpsetanud, kanarbikumesi on Oja talu klientide seas nõutud.
Uhek lõi koos abikaasa Anniga mesila nõukogude aja lõpus, kui see Pärnu sovhoosi mesinikukohalt koondati.
Mesinik meenutab, et kui nõukogude ajal olid ümberkaudsed põllud haritud ja umbrohu hävitamiseks kasutati ohtralt mürki, oli meesaak mitu korda väiksem kui praegu.
“Üks mesinik oli ütelnud, et kui valitsus kedagi kõvasti aidanud on, siis mesinikke: ümberringi on põllumajandus null, keegi umbrohtu ei mürgita ja mesilased saavad rahulikult nektarit korjata,” märgib Uhek.
Kui nõukogude ajal sai 50 mesitarult 600 kilo mett, siis nüüd võib sama perede arvu puhul saak küündida poolteise tonnini. Möödunud aastal oli eriti hea meeaasta ja Oja talu 70 mesilasperet andsid kokku 2,2 tonni mett. Osa sellest on peremehel veel alles.
Aastaid müüakse Oja talu mesi kindlatele klientidele. Peremees teab, et ostja usaldab mesinikku, mitte poodi ega turgu. Kui keset talve kodune meevaru lõpeb, tullakse Oja tallu uue järele.
Tori valla mesinik Vahur Talimaa märkis, et kui mesilane ei saa vihma tõttu tarust välja, hakkab ta oma korjatud mett sööma. Üks mesilaspere vajab aastas 90 kilo sööki, mis neilt üle jääb, saab mesinik endale. “Kui suvi otsa on laussadu, sööb mesilane ise kõik ära,” nentis Talimaa.
Meesaaki ei päästa ka üksikud päikeselised päevad, sest taimed ei jõua ühe päevaga nektarit eritama hakata.
Eesti mesinike liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk nentis, et kevadine meesaak oli üle keskmise. Põllulilled õitsevad aga harilikust varem ära ning juuli teises pooles võib juhtuda, et mesilastel pole enam midagi korjata.
Kilk lisas, et vihmased päevad lühendavad korjeaega oluliselt: kui hommikul on nii halb ilm, et mesilane ei lähe tarust välja, siis pärastlõunal kolme-nelja paiku lõpeb lennuaeg ning mesilind läheb jälle tarru peitu.
“Kui näiteks teraviljakasvatajatega võrrelda, siis mesinikel pole kõige hullem aasta,” ütles Kilk.
