Keskkonnaministeeriumi metsandusnõunik Andres Talijärv lausus Eesti Päevalehele, et juulikuises tormis murdunud ja metsa vedelema jäetud puud kujutavad endast ideaalset paika üraskikogumite massiliseks tekkeks.

“Kui metsaomanikud talvel oma mahamurdunud lanke üles ei tööta, tekib järgmise suve lõpuks reaalne oht, et üraskid hakkavad kiiresti levima,” sõnas Talijärv. Tema sõnul on üraskite tekitatav kahju vähemalt 2-3 korda suurem kui tormi põhjustatud purustused. Pealegi põhjustaksid üraskite rüüsted metsale kahju mitme aasta jooksul. Näiteks viimati tekitasid üraskid metsale suurt kahju pärast 1967. aasta suurtormi, kui kõige suuremad üraskikahjustused fikseeriti 1970. ja 1971. aastal.

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) andmeil pole jõutud umbes 100.000 tihumeetrit murdunud riigimetsa veel ära koristada, samuti püsib koristamata osa erametsadest.

Talijärv ütles, et keskkonnaministeerium kutsub kõiki metsaomanikke murdunud puid üraskiohu tõttu oma lankidelt koristama. Eelkõige tuleks metsast välja viia murdunud okaspuud, sest need on üraskirüüstele kõige vastuvõtlikumad.

“Murtud puude ülestöötamine on iga metsaomaniku huvides, sest üraskikahjustuste korral langeb puu väärtus palju ja teda on mõtet kasutada vaid küttepuuks,” selgitas Talijärv. Keskkonnaministeerium on valmis ka ise korraldama murtud puude väljaveo, kuid sellisel juhul müüakse puud kulude katteks maha. Väljavedamist vajava metsa suurust ei osanud Talijärv öelda, kuna täpsed arvud selguvad kevadeks.

RMK avalike suhete juht Olavi Paide ütles, et üraskid hakkavad ohtlikult levima eelkõige siis, kui korraga saab kannatada suur metsaala, üksikud mahamurdunud puud seevastu suurt ohtu ei kujuta.

RMK metsamajanduse direktor Tiit Timberg ütles, et kõige rohkem ähvardab üraskirüüste Lääne- Virumaal asuvat Tudu, Oandu ja Paasvere metskonda, kus oli ligi 80 protsenti tormikahjudest.

Kokku murdis torm suvel ligi 450.000 tihumeetrit metsa.