Kui võtta lahti äriregistri andmebaas ja toksida sisse mõne tuntud ettevõtja või tippjuhi nimi, siis üheksal juhul kümnest tuleb vastuseks muuhulgas ka mõni kinnisvaraprojekt. Tegelikult pole trendi tabamiseks vaja isegi registrites tuhnida, selleks piisab ainult ajalehtede lugemisest.
Nii teamegi, et mobiiliäri mõtetega Rumeeniasse läinud EMT eksjuht Peep Aaviksoo tegeleb nüüd kinnisvaraga. Kunagine meediaärimees Gunnar Kobin saadab täna pressiteateid Ülemiste City valmimise kohta. Praamikuningas Vjatšeslav Leedo esitles eelmisel nädalal kahte uut kinnisvaraprojekti, ühte Tallinnas, teist Kuressaares. Niimoodi võiks jätkata veel pikalt …
Milles asi? Kas Eesti ärimehed on lihtsalt lollid? Kas nüüd, kui möödas ajad, mil tippujõudmiseks piisas mõnest kavalast erastamisskeemist ja sobivatest tutvustest, ei tule lihtsalt uusi ideid? Või on nad hoopiski targad? Milleks riskida, kui tõeline raha tuleb mördist, betoonist ja tornkraanadest?
Tegu on ilmselge nakkusega, mis tabab kõiki, kel Eestiga vähegi kokkupuudet. Tahtsin hiljuti teha lugu itaallastest, kes mõni aasta tagasi alustasid Tallinnas arvutimängude tegemist. Kahjuks on see äri nüüdseks soiku jäänud ning mehed siirdunud kinnisvaraärisse. Või kunagi tööstuse arendamise eest Eesti kodakondsuse saanud suurvabrikant Sonny Aswani, kes täna esitleb üht kinnisvaraprojekti teise järel. Isegi imeinvestor Steve Jürvetson on pärast Skype’i müüki Eestis raha paigutanud ainult kinnisvarasse.
Selles lehes on lugu Saku Õlletehase eksjuhi Jaak Uusi uuest firmast. Müügi- ning logistikaäri, millega Uus tegeleb, pole just maailma seksikaim ala. Ometi tunnistab Uus, et viimased kuu aega on tema telefon pidevalt punane olnud – ajakirjanikud tahavad teada, millega tegu. Arusaadav, kinnisvarast on kõrini.