Mikroettevõtja: Kuidas saab ERM müüa 12-euroseid sõrmikuid ehk rahvusliku käsitöö surm
Miks olen nii karm? Kohe selgitan.
Eeloleva ettevõtlusnädala puhul on paslik piiluda alustuseks käsitööettevõtluse telgitagustesse ja analüüsida seal toimuvat. Võtan fookusesse käsitööettevõtted, kes tegelevad tekstiili, kudumise, tikandite, keraamika ja muu traditsioonilise käsitööga ja jätan välja need valdkonnad, kus toote hinnas aeganõudev käsitöö nii suurt rolli ei mängi ja mida rahvusliku käsitöö valdkonda otseselt liigitada ei saa. Püüdsin analüüsimiseks valida sellised käsitööettevõtted, kes Eestis populaarsemate ja tuntumate seas – ettevõtted, kellel on sotsiaalmeedias tuhandeid fänne ja kellest on tehtud inspireerivaid lugusid nii kirjutavas kui elektroonilises meedias. Need on käsitööettevõtjad, kes on paljudele eeskujuks ja kelle tegemisi kõrvalt vaadates tuleb nii mõnelgi tahtmine ennast ettevõtluses proovile panna – sest mis saab olla parem kui olla iseenda peremees, ise teha ja ise müüa ja elada oma elu vaid enda poolt dikteeritud rütmis? Järelikult peaksid need käsitööettevõtjad, kes on suutnud saavutada tuntuse, elama oma unistuste elu, sest müük on hea ja kui ka kasum väga suur pole, siis vähemalt ennast suudetakse sellest käsitööst ära elatada. Aga kas ikka suudetakse?
Käsitööfirmad kahjumis
Esimene indikaator, mis mulle kui kõrvaltvaatajale ettevõtte toimetulekut näitab, on käibemaksukohuslus - kui käibemaksukohuslase piir on täna 16000 eurot, siis tähendab see, et kõik ettevõtted, kes pole käibemaksukohuslased, jäävad oma aastase käibega alla selle piiri, ehk siis ei suuda teha käivet rohkem kui ca 1300 eurot kuus. Kui tegemist on üksiktegijaga, siis saab sellise käibe korral maksta endale miinimumpalga lähedast töötasu, sest lisaks palgakuludele on igakuised kulud ka materjalile, transpordile, elektrile ja muule, millega üks ettevõte peab arvestama. Käibemaksukohuslasi on käsitööettevõtjate hulgas aga ülivähe.
Nendest ettevõtetest, kelle 2015. aasta tulemusi analüüsisin, on käibemaksukohuslased vaid kaks – ühe käive oli ca 19000 ja teisel 22000 eurot ning üks neist vajas selle käibe saavutamiseks endale lisaks ka üht palgalist töötajat. Kõigi teiste käive jäi 11000 – 16000 euro vahele. Need on käsitööettevõtted, mille käibest peaks elatama end vähemalt üks inimene, sageli ka terve perekond vaatamata sellele, et mitmed neist endale sellest ettevõttest ametlikku palka pole kunagi maksnud. Kuidas see võimalik on? Sellele vastata oskavad nad vaid ise ja see pole hetkel ka käesoleva loo põhiküsimus. Oluline on hoopis asjaolu, et ka väga populaarsed käsitööettevõtjad suudavad teha niivõrd vähe käivet ja kasumisse suutis neist jääda vaid üks palgalise töötajaga ettevõte - seegi lõpetas eelmise aasta alla 1000-eurose kasumiga. Kõik teised, ka need, kes endale ühelgi kuul palka ei maksnud, lõpetasid kahjumiga.
Ja siin tuleb mängu see, kui kõrgelt me tegijatena oskame enda tööd hinnata ning veelgi rohkem see, kas ostjad meie tööd hinnata oskavad. Loomulikult ka see, mis meie käsitööturul üldisemalt toimub. Sest ärgem unustagem – vaatluse all on ettevõtjad, kes juba saavutanud tuntuse, mistõttu kliente peaks neil olema piisavalt.
Ma ise küll rahvuslikku käsitööd ei tee, aga kuna olen käsitööettevõtja, siis olen minagi pidanud ikka ja jälle selgitama, miks mu tooted on nii kallid. Hindade teema on meile kõigile, kes me käsitööettevõtlusega tegeleme, väga valus teema, sest käsitöös kehtib alati üks kindel reegel – see, mis tegijale odav, on ostjale kallis. Seepärast ma ise mitte kunagi ei tingi käsitööd ostes – ma tean, et see hind, mis tegija oma tootele paneb, ei ole kunagi liiga kõrge. Ja kui käsitöötoote hind sisaldab ka käibemaksu, siis kuulub selle hinnast automaatselt pool riigile, aga seda näeb kahjuks vaid ettevõtja ise - ostja vaatab, et küll see käsitööline ikka teenib hästi. Ma pole näinud Eestis mitte kusagil müügil ülehinnatud käsitööd – isegi kauplustes mitte, kuigi seal on hinnale lisatud ka vahendustasu. Küll aga näen igapäevaselt seda, kuidas käsitöötooteid müüakse alla omahinna.
Käsitööd müüakse alla omahinna
Sellele aitab hoogsalt kaasa meie nö must turg – hobitegijad, kes põhitöö või pensioni kõrvalt lisa teenivad ja kellel pole mõttessegi tulnud hinna sisse mingeid makse arvutada. Ühelt poolt on tore, et hobitegijad aitavad elus hoida meie rahvuslikku käsitööd ja suudavad teha tippkvaliteediga tooteid (kui suudavad) – teiselt poolt aga tõmbavad nad oma madalate hindadega alla meie rahvusliku käsitöö mainet, sest madal hind tähendab reeglina vähem väärtuslikku toodet. Ja nüüd jõuan ma oma jutuga kõige valusama teemani – ka vastvalminud Eesti Rahva Muuseum (ERM) tegeleb sellesamaga ning veelgi enam – madalatele hindadele lisaks on ERM-i esinduspoes müügil ka äärmiselt madala kvaliteediga käsitöö. Kuidas on võimalik, et kootud sõrmkindaid müüakse ERM-i esinduspoes vaid 12 euroga? Isegi kui need on kootud masinal, tekib ikkagi küsimus, kas meie kõigi esindusmuuseum on see koht, kus peaks müüma masstoodangut? Pealegi on nendel sõrmikutel, mida mina seal müügil olen näinud, lausa masendavalt halb kvaliteet.
Sõrmikutepaari käsitsi kudumisele kulub tegijal üks tööpäev, nii et kui ta on nõus seda kindapaari vaid miinimumpalga eest kuduma, tuleks talle selle eest brutotasuna maksta vähemalt 20-30 eurot (lisaks sotsmaks), aga kinnaste hind ei koosne ju vaid tööajast. Kvaliteetseid rahvusliku mustriga sõrmkindaid ei ole võimalik alla 100 euro müüa ja vaid sellised peaksid olema meie esindusmuuseumis müügil. 12-euroste sõrmkinnaste ostmiseks võime ju minna ükskõik millisesse supermarketisse.
Ma saan aru, et riik on vaene ja ERM-i esinduspood on selle vaesuse nägu, aga kas siis ei peaks mitte selle poe uksele panema kõiki informeeriva sildi, et see pood siin ei esinda mitte meie rahvuslikku käsitööd, vaid annab tõese pildi meie masendavast vaesusest ja sellest, et Eestis enam kvaliteetne käsitöö au sees ei ole?
Ja mis saab meie rahvuslikust käsitööst kui seda pole võimalik müüa õiglase hinnaga ja nii, et selle töö eest oleks makstud ka ametlikult palka? Kas need käsitööettevõtjad, kes juba täna töötavad kahjumiga, vaatamata sellele, et nende kasumiaruannetes tööjõukulusid polegi veel arvestatud, on homme pankrotis? Millise sõnumi edastame oma esinduspoega nii eestlastele endile kui väliskülalistele, kes ERM-i külastavad? Kuidas hoida ja arendada rahvuslikku käsitööd, kui isegi muuseum, kus pädevust peaks olema enim, ei suuda tipptasemel käsitööd sisse osta? Kas see ongi meie rahvusliku käsitöö lõpp?
